Vanaisa ehitas pojapojale staadioni

Armeenia päritolu endine ärimees Garik Iknojan rajas kallile ärimaale jalgpallistaadioni, et pojapoja vutiklubil oleks koht, kus trenni teha.

“Tegelikult oli mul kunagi plaan ehitada siia hotell,” räägib

Garik Iknojan

(60), kui me ühel hommikupoolikul Tallinna kesklinna lähedal Kotka staadionil kohtume. Seisame eeskujulikul jalgpalliväljakul. Vananaistesuve päike mängleb haljal kunstmurukattel. See on nii sile, et pane või lood peale.

Kümme aastat ajas isand Iknojan Eestis äri. Tema firmale kuulus Muuga sadamapiirkonnas 30 000 ruutmeetri jagu maavaldusi, ta omas tolliladusid, tegeles Venemaalt Euroopasse eksporditavate Ladade müügieelse hooldusega ning autode hulgimüügiga.

Iknojan on Armeenia vabariigi aukonsul Eestis. “Ajan viisaasju ning panen inimesi paari, kui vaja,” lausub ta. Lisaks kõigele on ta veel siinse armeenlaste rahvusühingu esimees.

Kolm aastat tagasi läks Iknojani tollal kuueaastane pojapoeg Ayrton trenni.  Tublisse jalgpalliklubisse Kotkas. Ja nagu vanaisad ikka, käis Iknojan lapselapse esimesi edusamme jälgimas. Sarnaselt paljudele Eesti jalgpalliklubidele polnud ka Kotkal oma koduväljakut. Poisid mängisid kord ühel, siis jälle teisel platsil. “Mul hakkas lastest kahju,” tunnistab Iknojan.   

Pojapoja klubile päris oma staadioni rajamine sai tollele väärikale Armeenia härrale auasjaks. Iknojan müüs omad ärid. Plats Linnu tee ääres, kuhu ta, nagu mainitud, oli kavatsenud ehitada hotelli, sobis jalgpalliväljakule.

Appi tulid linn, Pohlak ja jalgpalliliit

Iknojan silitab heldinult Kotka staadioni katet ning räägib selle omadustest ja iseärasustest. Tema asjatundlikud kirjeldused töödest, mida tuleb teha selleks, et jalgpalliväljak saaks täiuslikuks, kõlavad nagu täppisteadus. Isand Iknojan on õigusega uhke.

“Enne asus selle koha peal linnaosa mitteametlik prügimägi. Kujuta ette, 13 000 kantmeetrit prahti viisime siit ära,” teatab ta ning kiidab Tallinna linna- ja Kristiine linnaosavalitsust, kes tema tegemistesse soosivalt suhtusid ning aitasid korraldada kogu prügiveo.

Tegelikult kavatses ta esialgu teha poistele pisut tagasihoidlikuma staadioni. “Mõtlesime, et ajame platsi lihtsalt siledaks, külvame muru peale ja kõik,” räägib Iknojan. Ent selgus, et see variant ei sobinud. Muru hooldamine oleks läinud liialt kalliks. “Mõelda, kui palju oleks maksnud ainuüksi muru regulaarne kastmine.”

Jalgpallistaadionidel kasutatatakse üha enam kunstmurukatet, ent kust seda saada? Prooviti ühe Soome firma pakutud katet. Omadustelt see sobis, kuid hind - 3,7 miljonit krooni - oli liiga kõrge. Ühel päeval, kui Iknojan ja tema mõttekaaslased arutasid, mida edasi teha, peatas täiesti juhuslikult platsi serval oma auto jalgpalliklubi FC Flora president Aivar Pohlak.

“Ta vaatas katet ja ütles, et see on küll hea ja kui meil pole rahaga midagi muud teha, võime selle ka ära osta,” meenutab Iknojan oma esimest kohtumist Eesti jalgpallielu veduriga.

Aga Pohlak ei ilkunud niisama. Ta teatas, et tegelikult saab Eesti Jalgpalliliit Iknojani tema tegemistes aidata. 

Kui väljaku rajamiseks on tehtud vajalikud ettevalmistustööd, annab Euroopa Jalgpalliliitude Ühendus läbi kohaliku alaliidu raha kunstmurukatte soetamiseks.

Nii ostiski vutiliit Kotka staadionile katte ning pani selle oma kuludega ka maha. “Ma ei teagi, kui palju see kõik neile maksma läks, aga meile oli see ikka väga suur abi,” tunnustab Iknojan tagantjärele.

Väljak on nüüd juba ligemale aasta mängukõlbulik. Isand Iknojan usub, et see on üks parimaid Eestis.

Harukordne entusiast

Aivar Pohlak ütleb, et kahtlemata on Iknojan siinses jalgapallielus erandlik. Kui Florat mitte arvestada, on see tema teada ainus juhus, kus staadioni rajamiseks vajalikud eeltööd kattis erakapital. Tavaliselt tuleb see raha omavalitsuse kassast.

Lisaks seab Pohlak Iknojani teistele eeskujuks seetõttu, et mees alustas tegutsemist õigest otsast. “Staadion on ühe klubi ja klubi vaimu tekkimiseks väga oluline,” räägib Pohlak. “See on loomulik pidepunkt või alus, millele üht klubi üldse saab rajada.”

Pojapoja ja tema klubi heaks tipptasemel mänguväljaku rajamiseks kulunud miljonitest Iknojan täpsemalt rääkida ei taha. “Päris palju maksis. Ainuüksi selle maalapi turuhind on miljoneid kroone,” vihjab ta. Lisaks oli Iknojanil mitmeid abilisi. “Üks mu ammune tuttav, keda ma vene ajal aitasin, andis staadioni heaks vägagi suure rahasumma,” märgib ta.

Ja tegelikult pole isand Iknojani ettevõtmised mänguväljaku rajamisega lõppenud. Platsi kõrval asuvale maa-alale, mille kasutamisõiguse saamisega veel tegeldakse, soovib ta rajada katusealuse väljaku, kus poisid saaksid harjutada talvel. Platsi serva tahab ta ehitada väikese tribüüni pealtvaatajatele. Tulevad ka parkla, riietusruumid, jne - täismäng.  

On siis isand Iknojanil plaan ka päris profijalgpallis kaasa rääkida? “Selle peale ma ei mõtle. Tegutsen praegu noorte nimel. Tead, kui hea on vaadata, kui õhtul sada klubivormis last trenni teevad,” lausub ta lõpuks.

Vanemad annavad poole lastespordi rahast

Kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles, kui suur osa Eesti noortespordi rahast tuleb praegu vanemate rahakotist?

Täpset protsenti ei oska öelda, aga ma arvan, et see on natuke üle poole.

Riik andis tänavu lastespordile 26 miljonit krooni ja tuleval aastal annab ligi 30 miljonit. Lapsevanemad ja vanavanemad panevad sama palju juurde. Nii markantseid näiteid, et keegi staadioni ehitaks, ma ei tea. Aga kui jalgratas maksab 5000 krooni, siis seegi on ju toetus. Lisaks annavad raha ka näiteks kohalikud omavalitsused.

Minu meelest ja mujal maailmas on see normaalne asi, et majanduslikult heal järjel inimesed sel kombel noorte sporti toetavad. Oma lastele tahame ju parimat.

Kas ministeerium eelarvet koostades arvestab ka, et vanemad panevad poole juurde?

Ei, seda mitte. Riik jagab toetust läbi spordialaliitude, kuhu kuuluvad spordiklubid, ja neil peaks olema laste vajadustest hea ülevaade.

Ainult et Eestis ei kuulu veel kõik inimesed, kes sporti teevad, klubisse. Nad teevad lihtsalt sporti. Samas annab klubisse kuulumine suurema võimaluse saada osa riigi toetusest.