Natsid võltsisid Dresdeni ohvrite arvu
Kaitseväe peainspektor kolonelleitnant Einar Laigna kirjutas eelmises Ekspressis, et Inglise-Ameerika pommirünnakus Dresdenile hukkus kuni 320 000 inimest.
Pommitamise aastapäeva meenutanud Lääne ajakirjandus kasutas aga kümme korda väiksemat numbrit. 1945. aasta 13. veebruari pommirünnaku ohvrite arvuks nimetati 25 000-40 000. Ka see on kohutav arv, aga ikkagi - millest nii suur erinevus?
Tõenäoliselt on Laigna kasutanud ühtesid allikaid, Lääne ajakirjandus aga teisi. Usutava seletuse sellele leiab maineka Saksa nädalalehe Die Zeit 10. veebruari numbrist. Nimelt olevat Goebbelsi propagandaministeeriumis lisatud Dresdeni ohvrite nimekirjale veel üks null.
Valeinfo sadadest tuhandetest hukkunutest tilgutati neutraalsete riikide ajakirjandusse, et kallutada maailma arvamust "anglo-ameerika õhugängsterite" vastu.
Pärast Teist maailmasõda elas kuuekohaline müüt oma elu edasi juba uue diktatuuri all. Külma sõja ajal võtsid Dresdeni hävitamise oma propagandaarsenali Ida-Saksa kommunistid.
Nii Die Zeit kui Helsingin Sanomat tsiteerivad uusima autoriteedina Dresdeni pommitamise asjus Briti ajaloolast Frederick Taylorit. Tema rohkem kui 500 leheküljeline raamat “Dresden” ilmus alles eelmisel aastal.
Peale ohvrite arvu lükkab Taylor oma raamatus ümber veel teisigi müüte. Ta tõestab, et liitlaste seisukohast polnud Dresden sugugi süütu kultuurimetropol, vaid oluline strateegiline sihtmärk.
Enamik Dresdeni tööstusettevõtteid oli rakendatud sõjatööstuse huvides. Isegi Meisseni portselanitehas valmistas telegraafiseadmeid Wehrmachtile. Endised hambapasta- ja tubakavabrikud tootsid pommisütikuid ja raadioid.
Samuti oli Dresden tähtis raudteesõlm. Päevas läbis linna 28 sõjaväeešeloni 20 000 sõduriga.
Liitlaste pommitamisplaanides ei mänginud mitte kõige väiksemat rolli küsimus, kuidas takistada Saksa vägede juurdesaatmist idarindel pealetungiva Punaarmee vastu.
Taylor püüab kirjutada, kuidas asi tegelikult oli, vaadates asja nii inglaste, sakslaste kui ka väheste Dresdenisse jäänud juutide vaatevinklist. Viimastele tähendas õhurünnak ootamatut pääsemist - nad viskasid kohustuslikud kuusnurgad minema ja varjusid põgenikevooride hulka.
Kas Dresdeni pommitamine oli sõjakuritegu? Taylor ei anna juriidilisi ega moraalseid hinnanguid. Kuid ta kirjutab: “Dresden jääb jubedaks tõendiks sellest, milleks on tsiviliseeritud inimesed suutelised ekstreemsetes olukordades.”
Järgmisel aastal, rohkem kui 60 aastat pärast pommirahet, peaksid lõpuks ometi lõppema Dresdeni Frauenkirche taastamistööd. Juba praegu seisab kiriku kupli kohal kullast rist, inglise rahva kingitus. Risti tegi valmis Londoni kullassepp, kelle isa osales pommituslennuki Lancaster meeskonnaliikmena Dresdeni pommitamisel.
