Plakatistist reisijuhikirjanikuks
“Ma ei taha enam disainer olla,” ütleb Ivar Sakk järsku. Istume päevavarju
all Brno vanalinnas, sooja on vähemalt 35 kraadi; äsja on avatud Brno
graafilise disaini biennaal, mille Eesti osakonna moodustavad kaks Saki
plakatit. Päev varem oleme vaadanud Varssavi plakatibiennaali, kus on väljas ka
üks Saki plakat, lisaks ühele Marko Kekiševi omale.
Sakk ei näe välja nagu
kannatav vabakutseline. Ta näeb välja nagu noorepoolne ja edukas disainer. Ta
on üks välismaal tuntumaid Eesti plakatiste, üks väheseid, kes viitsib end
vaevata tööde rahvusvahelistele näitustele saatmisega. Lisaks veel entusiastlik
laulja Tehnikaülikooli meeskooris, sõnaosav kirjutaja ja vestleja, nelja lapse
isa.
Eestisse tagasi jõudnud, lehitsen Saki kirjutatud, pildistatud,
kujundatud ja kirjastatud mahukat Eesti mõisate reisijuhti. Huvitav, kas see
ongi see, mida ta tegelikult teha tahab?
Ma pean Ivar Sakki intervjueerima,
midagi ei ole teha.
* * *
Ütlesid, et ei taha olla graafiline disainer. Kas sulle ei tundu see veidra
väljaütlemisena, arvestades su positsiooni rahvusvaheliselt tuntud plakatistina
ja kohaliku erialaliidu esimehena?
See mittetahtmine on klassikaline
võõrandumise näide, kus iga protsess lõpeb sellega, et kunagine
unistatud-ihaldatud positsioon muutub selle saavutamisel väärtusetuks. Kõige
lähem näide on meie praegune Eesti riik: kümne aasta tagune kollektiivne
unistus on nüüdseks devalveerunud ja põhjustab hulgaliselt nurinat stiilis,
“kas see ongi see Eesti, mida tahtsime”.
Samas on tõsiasi, et võõrandumise
seisundit on kerge kirjeldada ja ära tunda, kuid lahendusteid on raske
leida. Tahes-tahtmata oled sotsiaalse seeneniidistiku kaudu seotud oma eriala,
karjääri, perekonna, sissetuleku, suhtlusringkonna ja staatuse külge. Muutuste
läbiviimine nõuab väga tugevat iseloomu ja “lubjastumata”
sisekommunikatsioonikanaleid. Seda, et oskaksid ennast kõrvaltvaatajana
reaalselt hinnata ja oma šansse elu ringtantsus ära tunda. Paar kuud tagasi
kirjeldas Marta Karu Areenis tänaste neljakümneaastaste läbipõlemise
sündroomi: võtmepositsiooni äris (ehk ka ühiskonnas?) hoiavad tegelased, kelle
arenemisvõime on ammendunud, kes tegelevad vaid eneseõigustuse ja saavutatud
positsiooni hoidmisega. Naiste, autode ja elukoha väljavahetamist on nad juba
proovinud, kuid see päriselt ei aidanud. Kirjeldus oli aus ja halastamatu, ka
lahendus oli antud. Astugu need tegelased kõrvale, tehku ruumi noortele ja
energilistele. Ühiskonna jaoks on see vastus õigegi, kuid nn tegelaste jaoks?
Kui auto mootor on oma ressursi ammendanud, visatakse see auto ära või võetakse
ette mootori kapitaalremont. Kus on inimmootorite remont?
Lugesin Financial
Timesist artikleid, kus läbipõlenud Londoni börsimaaklerid olid jätnud oma
ametid ja valinud mõne muu tegevusala: kes hakkas fotograafiks, kes siidlipse
maalima ja neid oma poekeses müüma. Kõigi jaoks olid need muutused seotud
kardinaalse elutaseme muutusega, kõik pidid Cityst ära kolima, mõni loobuma ka
autost ja perekonnast. Kõik nad väitsid, et on nüüd õnnelikumad kui
varem.
Minugi mõisaraamat on selle tulemus, et ma proovisin teha midagi muud
ja tõestada endale, et saan hakkama ka muudel aladel. Samas on see siiski puhas
disaineri töö: korrastada olemasolevat informatsiooni ja anda sellele
visuaalselt vaadeldav kuju.
Mida arvad disaineri sotsiaalsest vastutusest? Kas oled end pidanud
kahtlustama kaasaaitamises ületarbimisele? Kas oled pidanud muutma
ebameeldivaid või kahjulikke asju inimesele vastuvõetavaks või
ahvatlevaks?
Ma olen katsunud sellest hoiduda niipalju kui võimalik.
Seetõttu pole ma ka kunagi töötanud reklaamibüroos. Reklaamiinimesed küll
väidavad, et see on töö nagu iga teinegi, klienditeenindajana teevad nad seda,
mida klient tahab ja distantseeruvad igast tootest, mida nad reklaamivad.
Rumalamad neist tunnevad ennast ka kutsikatena, kelle kett on nii pikk, et nad
saavad teha saltosid ja kukerpalle tõestamaks, et nad on nii vabad kui
võimalik. Samas ei lippa nad kunagi nii kaugele, et tunda ketirihma soonimist
kaela ümber. Tundub, et enamik siiski tajub väikest vastuolu oma
südametunnistusega. Miks muidu on Tallinna paremad kohad õhtuti täis klaasi
tõstvaid disainereid.
Ise olen teinud palju kultuuriplakateid. Nende puhul
on samuti võimalus, et osa publikut võib mind süüdistada ebameeldiva
klassikalise muusika kontserdi pähemäärimises. Inimesed on erinevad.
Kas näed mingit võimalust, et hea kultuuriplakati vajalikkust kord ikkagi
mõistetakse?
Ma arvan, et osalt on hea kultuuriplakat juba ennast tõestanud
ja toimib. Mõtlen eelkõige NYYD-ansamblit, kelle kontserdiplakatid, mille Marko
Kekišev on kujundanud, konkureerivad maailma paremikus. Ka ERSO on näidanud
ennast heast küljest, ja Tallinna Filharmoonia lehekuulutused on tasemel. Tihti
on probleem just väheses rahas, aga mitte ainult. Näiteks Eesti teatrid pole
siiamaani aru saanud, mis on kvaliteetne graafika ja milleks seda vaja on.
Samas raha etenduse plakati jaoks on ette nähtud ja neid ka trükitakse ning
eksponeeritakse. Tõenäoliselt on siin probleem teatrite juhtkondades ja
lavastuskunstnikes, kelle jaoks plakat tähendab vaid kramplikult poseeritud
fotot etenduste tegelastega, mis on dekoreeritud graafilise kogemusteta inimese
valitud “ilusa” pealkirjaga. Ehk on siin tegemist sellega, et visuaalne külg
kodumaises hariduses on kogu aeg tagaplaanil olnud. Joonistamise tunnid
lõppesid veel mõni aeg tagasi kuuendas klassis, samal ajal õpetati
muusikat läbi terve gümnaasiumi, ja kirjasõna oli hoopis tähtsal kohal:
kirjanduse ja keeletunde mitmes vormis jätkus igasse koolipäeva. Seetõttu on
mul tunne, et keskmine Eesti inimene tunneb ennast vormi-, värvi- ja
kujundimaailmas küllalt ebakindlalt.
Suure tõenäosusega pole siiski kergem
ka mujal maailmas. Ühes disainiajakirjas kurtis Ameerika graafik Paula Scher,
kelle tehtud on suurepärased plakatid New York Public Theatre’ile, et
kultuuriinstitutsioonide otsustajate maitse suunamine ja mõjutamine pole sugugi
kergem, kui suurte äritellijate “ärarääkimine”, pigem vastupidi.
Kultuuritegelased leiavad, et kuna nad on alale nii lähedal, oskavad nad ka
täpselt disainerit juhendada, kuidas mingi asi peab välja nägema.
Mida tähendab sulle päritolek Kiviõlist, väljastpoolt kunstiteadlikku
metropoli?
Ma arvan, et see on sama, kui pärit olla ükskõik millisest
väikelinnast maailmas. Eesti mastaabis arvan, et sealkandis elavad tavalisest
südamlikumad ja avatumad inimesed kui mõnel muul pool. Ehk tuleb see
aastatepikkusest kõrvutielamisest muulaste kogukonnaga, mis on õpetanud
inimestele tolerantsi ja sallivust? Muidugi käivad provintsiga kaasas ka
kompleksid, aga seegi on üldine, mitte spetsiifiline. Mäletan, et ühes
esimestest tundidest Kunstinstituudis käskis üks õppejõud standardkirjas
kirjutada, mis kooli keegi on lõpetanud. Kõik maalisid siis Tallinna 7.
keskkool (praegune Inglise Kolledž) ja 21. keskkool ja Tallinna 2. keskkool
(Reaalkool). Kui mina, keeleots suust väljas, Kiviõli 1. Keskkooliga olin maha
saanud, tahtis õppejõud kohe teada, mismoodi see imeelukas välja näeb, kes
sealt pärit on.
Kord vestlesin James Aulichiga, kes on Manchesteri ülikooli
kunstiajaloo professor. Ta rääkis mulle pikalt-laialt, kui kallis on lastele
hea hariduse andmine ja kuidas ta pidi elukohta vahetama, et heale koolile ligi
saada. Sekundeerisin siis, et meilgi on samad probleemid – koolid, kuhu laps
peab sisse saama, et olla keegi. Ja samas torgatas pähe mõte ning küsisin talt:
“Siin sa istud ja vestled minuga, kes ma olen oma hariduse saanud
kommunismiaegse väikese kaevuritelinna ainsas koolis, kust omandatud inglise
keelt ma sinuga rääkides kasutan. Kas on tunda mingit kohtlast piiratust, või
barjääre maailma mõistmisel?”. Aulich vastas: “Ei, ei ole…”
Kuidas on arvuti su tööd mõjutanud?
Arvuti on teinud revolutsiooni kogu
meie erialal. Vanasti oli võimalik heaks disaineriks saada vaid juhul, kui olid
käeliselt osav. Tänapäeval võib selleks saada igaüks, kes valdab mingil
määral kujunduspro-
gramme. Disainer Heino Prunsvelt
on toonud minu arust tabava võrdluse Metsiku Läänega: kuni tulirelvade tulekuni
oli hea kauboi see, kes oli teistest tugevam ja osavam lassot heitma. Püstolite
ajastul said kauboid võrdseks, igaüks võis püstoli osta.
Ma arvan, et
arvutieelsel ajastul nautisin ma töö valmimise protsessi: mulle meeldis
joonistada ning fotode ja kirjatähtedega nokitseda. Nüüd võin ma küll nautida
lõpptulemust, kuid protsess ise on võõrandunud, seda ei naudi ma üldse. Kümne
aastaga, mis ma arvuti taga sundasendis olen istunud, olen ma kerest nii
kangeks jäänud, ja parempoolsed selja- ning käelihased on krampunud, nii et
arvuti taga töötamine on piin, mitte lõbu.
Tõenäoliselt olen ma ka nende
disainerite hulgast, kelle kohta võib öelda: a computer is using the designer
as a tool, st teen seda, mida arvutil oskan, mitte seda, mida tahan. Kuid ma ei
põe seda, sest mida aeg edasi, seda vähem efekte, ja tulevärki kasutada ma
tahan. Piisab mustast värvist, paarist geomeetrilisest kujundist ja mõnest
lihtsast fondist.
Kui saaksid valida, mida teha, siis mis töö ette võtaksid?
Viimasel ajal olen täheldanud kasvavat huvi ajaloo vastu. See tuli küll
alles kolmekümnendate eluaastate teisel poolel. Varem oli tähtis vaid see, mis
juhtub praegu, mis saab homme. Minevik ei tundunud kaugeltki nii oluline. Nüüd
näib mulle, et mineviku mõtestamine on väga oluline tänapäeva ja tuleviku
mõistmisel. Vaatan ristmikul uute autode aknaist paistvaid nägusid ja näen neis
laialihoidvate kõrvadega pügatud pioneere stalinistlikel fotodel või
punnsilmseid talumehi, kes on tardunud 19. sajandi lõpu klaasnegatiividele.
Samuti olen hakanud nautima õpetamisprotsessi Kunstiakadeemia Avatud
Akadeemias. Seda, mis vahenditega õpetada inimesi mõtlema teatud suunas, mitte
käsitöönippe omandama.
Miks tegeled mõisatega, mitte näiteks talurahvaarhitektuuri või
vesiveskitega?
See on puhas juhus. Kord pidin ma tegema uue maketi ja
küljenduse ajakirjale Kodustiil. Kuigi see oli mul peas juba valmis, istusin ma
päevade kaupa tardunult arvuti taga ja ei suutnud teha ühtegi hiireliigutust.
Lõpuks andsin alla ja läksin tollase peatoimetaja Leele Välja juurde üles
tunnistama, et kujundatud ajakirja mul ei ole, löögu mind või maha. Et ma võin
töötada autojuhina või asjaajajana või fotograafi või ajakirjanikuna, aga mitte
disainerina. Ta vaatas mind nõutult ja ütles, et kirjutagu ma talle siis lugu
mõisarubriiki. Nii see läks.
See ei tähenda, et talurahvaarhitektuur või
vesiveskid ei ole huvitav teema. Talurahvaarhitektuuri on ehk rohkem uuritud,
sest kommunismi ajal oli see soositud teema, tegemist oli rõhutute klassi
ehitistega.
Kellele on sinu raamat mõeldud? Kas mõisaraamatuid liiga palju ei ole
juba?
See raamat on (heas mõttes) kiirtoit tänapäeva inimesele, eks siis
samasugusele nagu ma ise. Kellel pole aega süveneda ja raamatukogus istuda,
kuid mingi kultuuri- ja arhitektuurihuvi on olemas ja ka auto või jalgratas,
millega minna linnast ära rutiini hävitama. Eriti oluliseks pean ma
koduloolist osa, millel eelnevad arhitektuuriajaloole keskendunud mõisaraamatud
on vaid põgusalt peatunud. Raamatut koostades sain ma äkki aru, et Pärnu-
Jaagupis võib olla sama huvitav kui Berliinis. Ei ole vaja kuhugi kaugele ära
sõita, teistsugune maailm on siinsamas meie kõrval.
Sündinud 1962 Kiviõlis
Lõpetanud 1986 Kunstiinstituudi disainerina
Töötanud Vaal Disainis ja enamiku ajast vabakutselisena
Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia graafilise disaini õppejõud
Eesti Kujundusgraafikute Liidu esimees
Ivar Sakk on olnud mitmete arhitektuurimuuseumi väljaannete kujundaja (Eesti puitarhitektuuri näituse kataloog, Tallinna 20. sajandi arhitektuurijuhi ingliskeelne ja eestikeelne variant jmt). Temas on õnnelikult koos arhitektuurilembene teadja-inimene ning tundlik (see on väärtus omaette) kujundaja.
Sakil on oma arvamus ja ta oskab ka õigeid küsimusi esitada. Ta on sisusse süveneja ja ei suru kujundatavat materjali formaalsetesse raamidesse. “Tallinna 20. sajandi arhitektuurijuhis” pole majad ühesuurustesse raamidesse surutud, mis teatmeteose väikese foto puhul on tavaline, vaid lähtuvad majadest endist. Kus vaja, sai maja tekstist lisa või jäi taevafoon hoopis ära. Harva juhtub, et kujundaja toob kolm kaanevarianti – ja kõik on head!
Karin Hallas
arhitektuurimuuseumi direktriss