Mikk Pärnits “Näiv on jääv“
Mikk Pärnits, võrgu-pseudonüümiga Adrian Shepard, kaldub ilukirjanduslikku esoteerikasse: ilusad sõnad ja huvitavad kujundid, aga mida pole, on konkreetne lugu. Vabade assotsiatsioonide ja absurdimaiguliste etüüdide kirjutamine on nagu kergema vastupanu teed minemine: las tekst voolab, täpselt nii nagu sulest tuleb. Ent iga novelli lõpp on nagu coitus interruptus - jah, oli peaagu tore sõit, aga edasi? Ei saanudki aru, kas ma nautisin neid etüüde või mitte. Enamik jutte lõppes kas liiga äkki või ei lõppenud üldse.
Aga eriti kummalise mulje annab raamatu lõppu lisatud Jaak Urmeti isalikult pedagoogitsev tekstianalüüs, millel on maailma kõige naljakam pealkiri: "Tähelepanekuid ja märkusi Mikk Pärnitsa käsikirja "Näiv on jääv" lugedes". Raamat muutub korraga väga heaks õppematerjaliks tulevasele debütandile - loe ja õpi, kuidas on hea ja huvitav kirjandus ning kuidas on "haigutamaajav mõtteheietus". Ühtlasi võib selle raamatu tekstivaliku põhjal tulevane kirjanik mõista ka eneseeksponeerimise nõkse: kas lasta end lugejale paista kui lahedalt jabur-ülbe absurdikirjanik, või näidata end, Urmeti kriitika kaudu, kui lootustandvat debütanti, kes üritab meile mingeid esimesi katsetusi kirjanduse pähe müüa. Sest olgem ausad, tegelikult vajas noorautor sealt ainult seda ühte Urmeti lauset oma raamatu tagakaanele: "See võiks olla arvestatav pretendent Betti Alveri debüüdiauhinnale".
