Suurim rahapesu uurimine kukkus läbi
Detsembri lõpus esitas Iisraelis elav Basja Komisaruk (69) Eesti siseministeeriumile nõude maksta talle 5,3 miljonit krooni.
Ekspressi käsutuses olevad paberid näitavad, et politsei lasi juunis 2003 arestida juudiproua kontod siinsetes pankades. Komisaruk ei saanud poolteist aastat oma rahasummasid kasutada ning nõuab nüüd tagantjärele intresse – kuus protsenti aastas, nagu seadus ette näeb.
Siseministeerium pole raha üle kandnud, vaid küsis politseilt, mida teha. Politsei peab oma arvamuse esitama sel reedel.
"Kui inimene istub alusetult vahi all, maksab riik talle hüvituseks iga päeva eest seitse miinimumpäevapalka. Kahjutasu raha alusetu arestimise eest pole varem tõenäoliselt Eestis nõutud," räägib Komisaruki huve kaitsev vandeadvokaat Sven Sillar. "Helistasin mõned kolleegid läbi, keegi polnud sellisest asjast kuulnud."
Sillarit teab Eesti rahvas peamiselt tänu KGB-liinile. Just tema sai sajandivahetusel Venemaa arhiividest kätte salajase lepingu, mis pidi kaitsma endiste julgeolekuohvitseride sotsiaalseid õigusi, kuid riigikohus ei lugenud seda lepingut kehtivaks. Sveni isa Rein Sillar töötas nõukogude ajal KGB Eesti-haru juhina.
Enne noort Sillarit esindas proua Komisaruki suhtluses Eesti võimudega teine ja veelgi enam KGBga seotud tegelane: Heldur Veinberg, kes oli julgeolekukomitee uurimisosakonna ülema asetäitja.
Mitme passiga mees
Basja Komisaruki kannatuste saaga algas kevadel 2003, kui ta saabus nädalaks Tallinna. Koos Iisraeli kodaniku Michael Feiginiga (38) avasid nad arved Hansapangas, Ühispangas ja Sampo Pangas.
Ühes pangas pani teller tähele, et Feiginil oli mitu passi ja ta valis, millist nende seast pangatöötajale esitada. Tellerite koolitus nõuab sellisel puhul ülemuste hoiatamist.
Omapärased oli ka Ühispangas avatud arve tingimused: U-pangas oli konto päeva- ja kuulimiidiks märgitud miljard krooni.
Mõned päevad hiljem laekus avatud kontodele kokku 3,6 miljonit eurot ehk ligi 60 miljonit krooni. Enamik rahast tuli Ukrainast Donetski linnas asuvast Donbiržpangast. Viimase omanike sekka kuulus Basja Komisaruki abikaasa Boriss Komisaruk, kes oli samuti Iisraelisse kolinud. Ülekannete juures seisiski märkus "ülekanne seoses ärasõiduga alalisse elukohta".
Pangad peavad igast kahtlasest ja suurest rahaülekandest teatama rahapesu andmebüroole. Kui uurijad kuulsid Komisarukile laekunud miljonitest, läksid nad elevile. Lõpuks ometi midagi suurt! Politsei lasi pangaarved kohe arestida. Seda enam, et Komisaruk üritas osa rahast edasi Saksamaale kanda.
Härra Kolektor ja tema naistuttav tapetakse
Umbes samal ajal toimus Iisraelis hulga tõsisem aktsioon, mille keskmes oli Basja Komisaruki poeg Mihhail.
Iisraeli uurijad pidasid matemaatika-füüsika haridusega Mihhail Komisarukki oma maa üheks suuremaks kurjategijaks. Politsei versiooni kohaselt asutas ta arvutitarkvara arendamise ja turundamise firma, mis tegelikult töötas põrandaaluse pangana ning tegeles rahapesuga. Väidetavalt teadis firma paarikümnest töötajast vaid käputäis, millega ettevõte tegelikult tegeleb.
Taskupank aitas Lääne-Euroopasse, Ühendriikidesse ja Austraaliasse toimetada üüratuid rahasummasid, mida endise Nõukogude Liidu territooriumil tegutsenud maffiajõugud teenisid seksiorjade ja relvade müügiga. Kokku oli salapangal üle 5000 kliendi.
Põrandaaluse raamatupidamise kätte saanud politsei leidis, et asjaga oli seotud ka Aleksandr Kolektor, kes juhtis Tallinnas Balti Finantseerimisasutuse Aktsiaseltsi. Kolektor lasti maha veebruaris 2003 Olümpia hotelli vastas – kaks nädalat pärast seda, kui Äripäev esitles teda artiklis "Iisraeli miljonid Eesti ärides".
Viis päeva hiljem tapeti Riias oma Lexuse roolis Kolektori naistuttav Marianna Puskunige. Naise endine äripartner oli tapetud kaks aastat varem. Tolle mehega olid omakorda seotud kaks Läti allilmas tuntud venda, kellest üks lasti samuti maha ning teine pääses inimöövijate küüsist.
Haarang enne põgenemist
Iisraeli politsei võttis Mihhail Komisaruki kinni pärast pooleteise aasta pikkust varjatud jälgimist, kui neil tekkis kahtlus, et mees kavatseb põgeneda Küprose Türgi-poolsesse ossa. Ajaleht Haaretz raporteeris, et vahistamise ajal oli tal kaasas sadu tuhandeid dollareid sularaha.
Uurimine käivitus ka Komisarukkide endisel kodumaal Ukrainas. Augustis 2004 teatas Ukraina peaprokuratuuri pressiesindaja Sergei Rudenko, et Donbiržpanga tippametnike suhtes on algatud kriminaalasi seoses keelatud ettevõtluse ja rahapesuga. Ta väitis, et panga asutamisdokumendid on võltsitud ning panga juhid kantisid välismaale oma eraarvetele umbes 16 miljonit grivnat (ligi 40 miljonit krooni). Rudenko kuulutas kohalikule pressile, et needsamad pangajuhid lõid arvelduskeskuse, mille kaudu pesti puhtaks üle kahe miljardi grivna ehk ligi viis miljardit Eesti krooni.
Panga juhataja Valentina Paladova vaidles vastu. Asutamisdokumendid olla korras, mingeid ametlikke pabereid pole prokuratuurist saabunud ja üleüldse saab süüdistada ainult kohus.
Uurijad jäävad üksi
Seoses Eestisse kinni jäänud miljonitega palkas Basja Komisaruk noore eduka advokaadi Sven Sillari. Rahapesu andmebüroo vaidles pangaarvete vabastamisele vastu. Asi käis mitu korda kohtust läbi, kuid peale jäi politsei, kes hoidis ülipõnevast juhtumist kümne küünega kinni.
Ka riigiprokuratuuris pandi asi suure kella külge. Uurimist kontrollis peaprokurör Jüri Pihli asetäitja Norman Aas isiklikult.
"Esineb endiselt põhjendatud kahtlus, et raha päritolu on kuritegelik," kirjutas Aas septembris 2004 vastuseks Sillarile. "Arvestades summade suurust, on kriminaalasi olnud viimasel ajal ka kõrgemalseisvate prokuröride tähelepanu all, vältimaks põhjendamatuid viivitusi eeluurimisel."
Ka Postimees kirjutas sellest uurimisest jaanuaris 2004 kui Eesti politsei suursaavutusest. Loos "Eestis üritati pesta maffiaraha" märkis rahapesu andmebüroo tollane juht Arnold Tenusaar: "Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tulu pesemisjuhtumeid on olnud varemgi, ent antud juhtum on meie töös seni suurekaliibrilisem."
Tegelikult oli olukord niru, sest kahtlusalused (Komisarukkide pere ja nende abiline Feigin) viibisid välismaal ning neid üle kuulata polnud võimalik. Oletatavad kuriteod toimusid aga tuhandete kilomeetrite kaugusel. Eestis seisis ainult raha.
Eesti ametnikel oli vaid võimalus saata kirju oma välismaa kolleegidele ja anuda abi. "Tulemused ei olnud süüdistuseks piisavad," möönab Ekspressile asjaga otseselt tegelnud tollane riigiprokurör Heili Sepp.
Eriti "helde" Sampo Pank
Eesti politsei lootis, et ukrainlased ütlevad: jah, see raha on varastatud. Asi läks hoopis vastupidi. Ukrainas lõpetati uurimine kuritegu tuvastamata. Vaid Donbiržbank pidi oma maine päästmiseks nime vahetama. Nüüd on ta Perepank (Bank Familnõi).
Veebruaris 2005 lõpetas prokurör Sepp asja uurimise ja vabastas arved aresti alt. Sven Sillar: "Kandsin raha kohe edasi proua Komisaruki arvetele ühes Euroopa pangas."
Kuid see pole veel loo lõpp. Ühel hetkel sai Komisaruk aru, et peab saama rohkem raha, kui Eesti pankadesse kinni jäi. Nimelt näevad Eesti seadused alusetult kinnipeetud rahasummadele ette kuue protsendi suuruse intressi maksmist. 60 miljoni krooni suuruse põhisumma puhul kujunes intressinõudeks üle 5 miljoni krooni.
Eesti riigile on see väärtuslik õppetund. Iga pangaarve külmutamise korral tasub mõelda ka tagajärgede ehk valuraha maksmise võimaluse peale.
Ainsatena väljusid supist võidukalt Eesti pangad. Nad said poolteist aastat keerutada Komisaruki raha jumala poolmuidu.
Hansapank maksis Komisarukile ligi 16 miljoni krooni hoiustamise eest 550 000 krooni.
Sampo Pank oli päris ihne. 26 miljoni krooni suuruse summa pealt maksti intressi vaid 2800 krooni.
