Kasiinod tomahookide asemel
Ühendriikide põliselanikud indiaanlased on paaril viimasel kümnendil kasvanud rahvustunde toel oma nukrast saatusest toibumas. Koguni sedavõrd jõudsalt, et CNN ennustab lähiajal indiaanlaste esilekerkimist ka poliitilisel areenil. Indiaaninoorte hulgas on taas popp õppida esiisade kasitööoskusi ja igal aastal korraldatavad rahvuslikud festivalid on ka "valgete" hulgas väga populaarsed. Pärismaalastel on oma tele- ja raadiokanalid, abiorganisatsioonid ja kultuurikeskused.
Tõsi, toibumine alles kestab – paljud indiaanlased ei oska omaaegse sundamerikaniseerimise tulemusena endiselt oma hõimudialekti ja lisaks leidub terve hulk kroonilisi alkohoolikuid, kes elavad lootusetusetundest muserdatuna sotsiaalabist endiste reservaatide territooriumil vagunelamutes. Ligi 30% indiaanlasi veedab oma päevi allpool vaesuspiiri. Ärksamad on aga linnadesse suundunud ja seal kõrghariduse omandanud ning töötavad korralikel töökohtadel. Mõni aeg tagasi käisin Floridas pulmas, kus pruut, doktorikraadiga psühholoog, oli isa poolt cherokee indiaanlane ning pulmatseremoonial domineerisid indiaani rituaalid.
Positiivne taasareng on toimunud osalt omaaegse taandarengu põhjustaja – riigi toel. USA on avalikult tunnistanud, et omal ajal tehti indiaanlastele kõvasti ülekohut. Lepituskingitusena on indiaanlastele antud suuri maksusoodustusi nii äri- kui ka eralaenude, tervishoiu ja hariduse osas. Igal aastal saab 50 000 indiaaninoort riikliku stipendiumi. USA valitsuse siseriiklike asjadega tegelevas osakonnas on spetsiaalne indiaaniküsimustega tegelev büroo – Bureau of Indian Affairs, mis administreerib 55,7 miljonit aakrit indiaanlastele kuuluvat maad ning mille juures on ametlikult registreeritud 562 riiklikult tunnustatud hõimuvalitsust.
Need, kellel vähegi ärivaistu, on süsteemi heatahtlikkuse krabisevateks dollaripakkideks konverteerinud. USAs lubatakse indiaanlastel ka sellistes osariikides kasiinosid pidada, kus hasartmängud on muidu keelatud (kasiinolitsentse pole väljastatud vaid mõneteistkümnes idapoolses osariigis – toim.), ja enamasti toodavad need asutused suurt kasumit. Läinud aastal oli umbes 400 tegutseva kasiino tulu 18 miljardit – enam kui NFL, NBA ja pesapalli kõrgliiga aastateenistus kokku. Ja raha paneb teatavasti rattad käima. Nii vabariiklased kui ka demokraadid peavad indiaanlasi poliitiliselt kõige intrigeerivamaks grupiks. Ka prominentsed poliitikud, nagu senaator Hillary Rodham Clinton ja Valge Maja spiiker Dennis Hastert, külastavad oma parteide spondeerimiskampaania käigus alati ka jõukaid indiaanihõime, kes heldelt raha annetavad. Hiljem on indiaanlastel võimalus vastuteeneid nõuda, ja seda ka tehakse.
Ent võimulepürgimise kõrval tuleb hoolitseda selle eest, et ponnistusi toetav rahaallikas kokku ei kuivaks. Siin pole vennaarmust jälgegi – äri on äri. Hiljuti külastasin kasiinot, mis meenutas oma kujult indiaanipealiku sulgedega peaehet ja mille seinu ehtisid sajanditagused hõimufotod. Pensionieas mänguritest ummistatud hoones töötas ka üks (!) rõõmsameelne ja ülekaaluline indiaanlanna Jane alias Väle Kobras. Saime kenasti jutule ja küsisin Jane’ilt, et miks ei tööta kasiinos peale tema teisi indiaanlasi. "Tegelikult töötab üks veel, öises vahetuses. Indiaanlased on sageli üsna laisad tööd tegema ja armastavad tihti liiga palju alkoholi. Tööandjale, kuigi ta on ise ka indiaanlane, on see tülikas," kõlas tema kommentaar. Jane’i abikaasa võttis endalt alkoholiuimas elu. Ent tema ise on alati hakkama saanud – ta ütleb uhkelt, et tema kaks last, poeg ja tütar, õpivad mõlemad stipendiumide toel ülikoolis.
Suurriigile omaselt on USA oma elanikke alati ära kasutanud – indiaanlasi viimati II maailmasõja ajal radistidena. Saatuse irooniana oli indiaanlastel varem keelatud omavahel emakeeles rääkida, ent hiljem sõltus nendest kogu maa salateenistus. Jaapanlased ei suutnudki kunagi navahode keelekoodi lahti muukida. Kõige kuulsam kahesajast "koodirääkijast", Musta Lamba suguharust pärit Carl Gorman alias Kin-Onnybeyeh, kes elas 90aastaseks, ütles oma viimases intervjuus: "Paljud küsisid minu käest, miks ma võitlen riigi eest, kes on mulle ja minu rahvale nii palju kurja teinud. Aga enne kui valge mees sellele maale tuli, kuulus see indiaanlastele, ja me usume ikka, et see on meie maa, seepärast ka võitlesime. Ma olen väga uhke, et olen saanud oma maad teenida." USA armees on indiaanlaste mõju endiselt tunda. Helikopterid Apache, Black Hawk ja Kiowa on endale nime saanud just indiaanihõimude ja nende pealike järgi. Kui kõik nii läheb, nagu vaatlejad ennustavad, võivad indiaanlased priske tüki ka poliitilisest võimupirukast peagi tagasi saada.
