Väike talvepuhkus Brasiilias
Tulin just Brasiiliast, käisin orkutisõbral külas. Olen nüüd pruun nagu šokolaadikohuke. Aeg-ajalt on ikka kasulik Eestist ära käia, siit meie väikesest konnatiigist, siis näed maailma ja inimesi ning õpid mõnedele asjadele vaatama justkui uue pilguga.
Sõbrannad muidugi imestasid, kuidas ma julgen sõita teisele poole maakera, külla tüübile, kellega olen ainult paar korda arvutis suhelnud. Nojaa, need internetitutvused, need on ju teada, ütles Tiina. Jumal teab, millise perverdi otsa sa seal komistad.
Aga mina ütlen, mille poolest internetitutvus halvem on? Perverdi otsa võib komistada igal pool. Tiina näiteks käib regulaarselt Amigos ja Sossi klubis lantimas – ja milliseid tutvusi tema sealt korjab? Ainult mingid soome seksturistid ja eesti vanapoisid. Ma-sen-dav, ma ütlen! Pealegi see brasiilia kutt kutsus nii ilusti, et ma mõtlesin – miks mitte? Ja tuligi välja, et jumalast normaalne poiss on! Nojah, päriselt Ottavio muidugi pankur ei ole, ega sõida ka Jaguariga, aga mis sest. Kui inimene püüab ennast MSNis natuke huvitavamaks rääkida, kui ta tegelikult on, pole see mingi patt.
Kuu aega hängisime ringi, Rio de Janeiro’s, São Paulo’s, Salvadoris ja üldse igal pool. Nojah, tema naisele see muidugi üldse ei meeldinud, et mingi chikk Eestist lendab mehele peale, aga mis see minu asi on. Need brasiilia naised on üldse parajad tulehargid, armukaded nagu põrgulised – katoliiklaste värk. Tühjast asjast tegi Ana Paula siukse draama, et hoia ja keela. Kusjuures ega mina Ottavioga mingit liini ei ajanud üldse, ütlesin kohe täitsa konkreetselt, et: we must be just friends! Ja niimoodi oligi. Nii et täitsa ilmaasjata hakkas Ottavio naine oma veene nüsima. Jumal tänatud, et lollikesel hing sisse jäi, elu nagu seebiooperis.
Eestlasi kohtab Brasiilias muidugi igal sammul. Aga ikkagi pidin üllatusest peaaegu pikali kukkuma, kui Kadri Maceio peatänaval vastu jalutas, kuldkettidesse mähitud vanamehenäss sabas tilpnemas. Kadri jutu järgi oli see kuulus portugali režissöör, kes tahtis teda järgmise filmi peategelaseks. Ja Hannest nägin, kes sooritas koos oma kanakarjaga igatalvist palverännakut Paulo Coelho juurde.
Ühesõnaga – tore reis oli. On, mida veini juues meenutada neil pikkadel õhtutel, mis meid veel kevadest lahutavad. Muidugi on õudselt kahju, et Aunaste telesaade mul nägemata jäi. Kus hakkas Eestist seeõhtu smse tulema, kui “Meie” eetris oli! Palusin spetsiaalselt Memedovil saade linti võtta, aga vana mühkam muidugi ei saanud videomakiga hakkama. Ma ei saa aru, mis seal nii keerulist on, pane lihtsalt kassett sisse ja vajuta nuppu! Aga näed, ka kõige lihtsamad asjad käivad eesti meestel üle jõu.
