Säästmine kohustuslikuks!
Eestlaste madal sündivus on hoidnud meid juba aastaid ühe ebameeldiva tabeli eesotsas. Nimelt on ÜRO rahvastikustatistika järgi eestlased maailmas kõige kiiremini vananev rahvas, mistõttu umbes poolesaja aasta pärast on igal töötajal oma isiklik pensionär, kellele tuleb oma maksudest vanadustoetust maksta.
Ainsad alternatiivid sellises olukorras toime tulla oleks oluliselt tõsta pensioniiga või sotsiaalmaksu. Väljavaade tulevikus oma keskmisest palgast 40 protsenti riikliku pensionikindlustuse jaoks ära anda või 75 aasta vanuseni tööd teha ei ole just meeliülendav. Ainuke lahendus oli luua süsteem, mis ergutaks inimesi ise täna oma tuleviku heaks säästma.
Eestis praegu toimiv pensionisüsteem võiks olla mudeliks paljudele oma sotsiaalkindlustust reformida kavatsevatele riikidele. Hea pensionisüsteem on pigem kohustuslik kui vabatahtlik, piisavalt suurte sissemaksetega tagamaks tulevikus piisavat pensioni, paindlik fondide ja pakkujate osas, tugeva investorkaitsega ning madalate kuludega. Täna on enamik neid kriteeriume täidetud ning Eesti kolmesambaline pensionisüsteem suudab tänase ülesehitusega pakkuda tulevastele pensionäridele turvaliselt rahastatud piisavat sissetulekut pensionipõlves eeldusel, et me loodud võimalusi kasutame.
Kui tahta norida, siis võiks küsida, et kas kohustuslik osa ning sissemaksed tänasesse pensionisüsteemi on piisavad. Inimesed, eriti noored, elavad rohkem tänasele päevale ning vabatahtlikult suure tõenäosusega tulevaseks pensioniks piisavalt ei säästa. Kui nad kunagi pensionile jäävad, siis on hilja kahetseda, et nooruses rohkem kõrvale ei pandud. Tegelikult on valik väga lihtne - selleks, et pension moodustaks 70 protsenti viimasest palgast, peab praegu 30aastane 10 000 krooni teeniv inimene säästma kolmandasse sambasse 200 krooni ja 40aastane 1000 krooni.
Teine probleem on moraalirisk, sest osadel inimestel on tugev motivatsioon oma eluea jooksul mitte säästa, sest on jõutud äratundmisele, et riik pakub neile igal juhul ka pensionipõlves toimetulekuks piisava sissetuleku. Tänase pensionisüsteemi suuremas mahus kohustuslikuks muutmine väldib mõlemat probleemi.
Kaks protsenti, mis täna oma taskust paneme, ei ole ka naabritega võrreldes palju. Läti teises sambas tõuseb inimeste oma panus 2010. aastaks koguni kümne protsendini, samas kui meie plaanime jätkata senisel tasemel. Kas tõesti elavad Läti pensionärid tulevikus paremini kui meie?
