Ester möllab köögis
Minister Ester Tuiksoo (edaspidi Ester) seisab pliidi ääres pidulikus poosis, pann ühes ja kahvel teises käes - ja põll on nii uus, nagu oleks eile poest toodud.
Ester (selgitavalt): "Ma vaatasin eile, et mu teisel põllel oli plekk peal ja see ei läinud pesus ka välja."
Õde Meivi: "Meie ema oli selline, et ta oleks v i t s a andnud, kui põll oleks olnud kortsus!"
Ester: "Rääkimata sellest, et mõni õmblus kuskilt lahti või..."
Õde Meivi: "Kus sa sellega!"
Estrit assisteerib köögis õde Meivi, kes, nagu selgub, on tõsine köögivirtuoos.
Oleme Estri proovile panekuks hõivanud hea sõbra kunstnik Ave Nahkuri köögi Raudojal, 40 km Tallinnast. Sest Estri maakodu on Põlvamaal ja sinna pole kotlettide praadimiseks iga hetk võimalik sõita. Ja linnaköök on linnaköök.
Ester on varem ka Ave juures käinud. Tal on kodus isegi üks Ave pilt. Peaminister Juhan Parts kinkis kunagi igale oma valitsuse liikmele Ave tehtud pildi, mingi elukas oli peal. Estri pildil oli optimistliku olemisega lehm ja all on kiri: Lehm, kellel meeldib talus askeldada. (Ja Villu Reiljani pildil oli rebane ja Veskimägil hunt ja Õunapuul hüljes.)
Avel, olgu märgitud, on väga kodune kodu ja köök ja tal on jalas lötakavõitu püksid ja peas suuremat liiki kudum. Ootusärevalt võtavad külalist vastu inglise buldogid Möku (8) ja Vello (4).
Ester: "Nii. Teeme siis midagi, mida on lihtne teha ja hea pakkuda, kui külalised tulevad. Teeme lihapalle kohupiimataignas."
Õde Meivi: "Need on niisugused asjad, mida võib teha jaanipäevaks, võib teha jõuludeks."
Ester: "Ei ole pärmitaignaga mässamist ja saavad kiiresti valmis."
Õde Meivi: "Jumal! Ainult pool tundi ja...!"
Ester: "Ja kui on vaja natuke oodata, paned neile rätiku peale, et nad soojad seisaks."
Estriga söögitegemiseks olen ma spetsiaalselt valmistunud - jätnud hommikuse pudru meelega söömata. Et mahuks rohkem ja et aistingud oleksid teravamad.
Ja läheb lahti.
Tainas on Estril kõik korralikult eelmisel õhtul kodus valmis tehtud. Võta ainult välja ja hakka pätse vorpima.
Õigupoolest läheb vaja kaht tainast. Esimene on hakklihatainas, mille tegemine on ülimalt lihtne.
Ester: "Muna ei pane ma hakkliha sisse üldse. Saia ka ei pane. Maitseainetest panen suhkrut, soola, pipart, muskaati ja koriandrit. Ja hästi palju sibulat. Kilo hakkliha peale pool kilo sibulat! See teeb nad mahlasemaks."
Õde Meivi: "Ja vesi!"
Ester: "Jah - ja vesi! Siia on pandud sisse kolmveerand liitrit vett. Poolteist kilo tainast ja kolmveerand liitrit vett!"
Nii. Mida veel?
Ester: "Ja mida ma siin ei kasuta, on küüslauk. Sest meil on koriander ja muskaat. Küüslauk sööb nende maitse ära."
Tühi kõht hakkab mulle salamisi meelde tuletama, kuidas me aastaid tagasi Ave juures peldikut ehitasime. Ja kuidas Ave koos oma tollase ämmaga (kelle nimi oli Asta) öö otsa hartšood keetis ja kuidas hartšoo nii suurepärane välja kukkus, et igaüks sõi vähemalt kolm taldrikutäit.
Pärast olid kõik abitult leppade vahel selili maas, nagu oleks neid keegi nüri, kuid raske asjaga selja tagant löönud.
Ja nüüd kohupiimatainas.
Ester: "Kohupiimataigna jaoks, mis lihapallile ümber keeratakse, tuleb võtta kaks pakki kohupiima, kaks klaasi jahu ja üks muna. Maitseainetest soola."
Kuidas suhkruga jääb?
Ester: "Suhkrut muidugi ka!"
On inimesi, kes suhkrutrahvist inspireeritult hüüavad Estrit hüüdnimega Proua Suhkur. Ja kuskilt oli lugeda, et keegi helistas Estrile, öeldes talle meelitavalt "Sugar-beib". See on asjakohane nimi. Suhkrut paneb Ester sõrmeotsaga iga toidu sisse.
Ester: "Sest suhkur on see, mis teised maitsed välja toob!"
Aga action jätkub.
Ester paigutab kotleti mõõtu hakklihapätsi keset ümmargust õhukest taignaratast. Taigna servad keerab lihapätsile äärtest peale nii et kogu see värk näeb välja umbes nagu karjala pirukas, kui see kellelegi midagi ütleb. Kuigi karjala pirukas pole liha.
Ja õed hakkavad kahekesi praadima.
Ester: "Näete. Algul praeme ühtpidi. Nii et see lahtine pool oleks allpool. Ja pärast teistpidi."
Meivi:" Ja kui rohkem kui kaks korda keerata, on nad pärast kõvad nagu kivid!"
Kui Ester Põlvamaal kodus käib, pannakse talle alati söögikraami kaasa - purgiga praeliha või kotlette ja kapsaid jne.
Ja kui siis Ester nädalavahetusel jälle maale sõidab, on tal vahel Karule ka midagi head kaasas. (Karu on koer.) Ja kõik siis imestavad, et mis imeasja siis nüüd koerale toodi!
Ja mis selgub - Estril on nädal tagasi kodust kaasa võetud söök kõik söömata ja Karu saab endale kõik linnas ära käinud lihad ja kotletid.
Ester: "Mul pole endal aega süüa!"
Kui Ester linnas ennast õhtul hilja töölt koju veab, silme eest must, siis teeb ta kodus salatit. Ja vahel on tal kiivipäev ja vahel virsikupäev. Kiivipäev on see, kui Ester sööb päev otsa ainult kiivisid. Ja virsikupäev on see, kui ta sööb ainult virsikuid.
Ester: "Ja tunnen ennast pärast väga hästi!"
Tunnen, kuidas mu veresuhkur suurest lihapalliootusest kohinal langeb. Veidi tuleb veel vastu pidada, sest kohe läheb salati tegemiseks.
Tükeldatud suvekõrvits ja paprika ja tomat kuumale pannile. Natuke hiljem kallatakse takkaotsa banaanilõigud, oad ja ananassikonserv.
Ester arvab, et tuli võiks ägedam olla, aedvili tahab äkilist tuld.
Ave loobib puid pliidi alla nagu katlakütja tsaariaegses veduris ja temperatuur on juba selline, et kui veel veidi soojamaks läheks, tuleks hakata riideid vähemaks võtma.
Möku ja Vello (meenutan - nad on koerad) magavad jalad püsti keset põrandat ja Ester hüppab neist elegantselt üle, kui laua ja pliidi vahet liikleb.
Ester: "Aga keema lasta ei tohi!"
Ester toob välja ühe, aga kaaluka parameetri, mis teda kõikidest teistest Eesti Vabariigi ministritest selgelt eristab. Ta on kõigist ministritest kõige rohkem l a u d a t i n g i m u s t e s söönud minister.
Põhjus on lihtne.
Kui Euroopa Liidu eesistujamaade
põllumajandusministrid enda juures kolleege võõrustavad,
püüavad nad seda teha võimalikult originaalsel kombel.
Hollandi minister Cees Veermann võttis oma Euroopa kolleege vastu kuldsel niidetud rukkipõllul. Ümberringi lõhnas põhk.
Kuna härra Veermann ise oli olnud kartulikasvataja, viis ta kolleegid kartulihoidlasse, kus lõhnas mulla ja kartuli järele. Ja hööveldamata laudadest kokku löödud püünel tervitas külalisi sajaliikmeline meeskoor. Õhtusöök jätkus rukkipõllul.
Austria minister Josef Bröll kostitas külalisi hobusetallis. Hobused olid õue viidud, sõnnik välja lükatud. Põhk oli maas ja furšetilaud oli esmaklassiline!
Ja praeguse eesistujamaa Soome ametivend Juho Korkeaoja pakkus Põhja-Soomes kohalikke rahvustoite - küpsetatud põdraliha (poronkäristys) ja kohalik kala ja kohalik naps.
Eesti ei ole eesistuja enne kui 18 aasta pärast. Näis, kes siis Eestis Euroopa kolleege vastu võtab.
Estri autojuht Urmas ütleb nurgast, et tema on selle aja peale pensionil.
Ester: "Kurki lõikan ma ise! Mul on eriline tehnika!"
Estri tehnika on selline, et ühe käega keerab kurki ja teise käega samal ajal lõikab. Ja tulevad toredad liistakad.
Marineeritud kurk on Estri leivanumber. Siia on pandud till, kaneel (kindlasti koor, mitte pulber) ja nelk ja pipraterad, mädarõigas, loorberileht, kirsileht ja küüslauk.
Meivi on proovinud sama retsepti järgi kurke sisse teha, aga maitse tuleb ikka teine.
Ester: "Te pole üldse küsinud, mida ma üldse ei söö!"
"Mida te üldse ei söö?"
Ester: "Aedvilja-piimasuppi! Minu meelest ei sobi herned ja piim üldse kokku."
Inimesed on erinevad. Mäletan "Kolme musketäri" lavastamise päevilt, et kui Linnateatri muusikajuht Riina Roose hernesuppi sööb, valab ta supi sisse tubli sortsu piima.
Ave köök on häid lõhnu laeni täis ja asjaosaliste maomahlad on maksimumini aktiveerunud. Buldog Vello kaotab vahepeal isegi hetkeks närvid, läheb õue ja haugub tusase seeria.
Ja lõpuks on kõik valmis. Laual on savikausid lihapallide ja salati ja kamavahuga ja salvrätid ja Estri küünlajalg, vanavanaisade aegadest pärit. ("Ma olen teda ikka puhastanud ka, aga ta läheb mustaks.")
Neelatatakse viimaseid kordi ja valmistutakse lauda istuma.
Ja äkki lähevad uksed lahti ja ruumi valgub Ave mahuka maja teises otsas parasjagu raadio "Ööülikooli" salvestav seltskond vaimuinimesi, suurest loengukuulamisest kõhud selgroo küljes kinni.
Põgus viiv ja lihapallidel ja soojal salatil ja Vana Tallinnaga niisutatud kamavahul on ots peal. (Mul õnnestub hõivata pool lihapalli ja väheldane tuust salatit.)
Silmade särades ja näppe lutsides suundub publik tagasi järgmisse loengusse.
Ester on õnnelik.
Ester: "Vist maitses, nagu ma aru sain!"
Jah. Polnud kahtlustki.
Linna jõudes teen esimese nälja peletamiseks kõigepealt kama.
Estri hakklihapallid
1 kg hakkliha
0,5 kg sibulat
0,75 l vett
soola
pipart
koriandrit
muskaati
õige vähe suhkrut
Kohupiimatainas
2 pakki kohupiima
2 klaasi jahu
1 muna
dessertlusikatäis
küpsetuspulbrit
soola
suhkrut
Soe salat
suvikõrvits
paprika
tomat
banaan
oad
ananass
Kamavaht Vana Tallinnaga
vahukoor
kamajahu
purustatud pähklid
Vana Tallinn või
hapukas moos
