Vägistatud naise au maksab 200 000 krooni
Riigikohus mõistis vägistatud naise nime avaldanud ajalehelt välja 200 000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks.
Ida-Viru ajaleht Infopress avaldas 2000. aastal kirjelduse naise vägistaja üle peetud kohtuprotsessist. Artikkel tutvustas üksikasjalikult, millist vägivalda kasutades vägistamine aset leidis. Ajaleht avaldas nii vägistaja kui ka ohvri õige eesnime ja perekonnanime esitähe.
Naise sõnul hakati talle pärast artikli ilmumist helistama ja tänaval igasuguseid avaldusi tegema. Mõnitustest toibumiseks oli ta sunnitud pöörduma psühholoogi ja psühhiaatri poole.
Ajalehe kaitsja, vandeadvokaat Küllike Namm vaidles hagile vastu. “Perekonnanimede puudumine artiklis ei võimaldanud kuriteos kannatanut kindlaks teha. Hageja tervis halvenes mitte artikli avaldamise, vaid kuriteo tõttu üleelatu tagajärjel.”
Riigikohtu tsiviilkolleegium võttis arvesse, et naine elas väikelinnas. Seetõttu oli kannatanu oma eesnime ja perekonnanime esitähe järgi äratuntav.
“Sellega rikuti põhiseadusest lähtuvat eraellu sekkumise keeldu,” kirjutavad riigikohtunikud Villu Kõve, Lea Laarmaa ja Jaak Luik mullu detsembris tehtud otsuses.
Vandeadvokaat Namm rõhutas, et kohtuotsused kuulutatakse avalikult ja seega ei ole neid keelatud avaldada ajakirjanduses. Artiklis avaldatud andmed saadi kohtuniku nõusolekul kohtusekretäri käest. Artikli ülesanne oli avalikkuse huvi rahuldamine, kuritegude põhjuste väljaselgitamine ja kuritegude ennetamine.
Riigikohus ei jäänud kostja seletusega nõusse. Kohtuotsuse kohaselt ei esitanud ajaleht “põhjendust, mil viisil kuriteo täpne kirjeldus seondub nimetatud eesmärkide saavutamisega. Seetõttu ei ole artikli avaldamine avaliku huviga õigustatav”.
200 000 kroonine hüvitis oli riigikohtunike arvates “mõistlikkuse piirides”. Vandeadvokaat Nammi sõnul on tema klient selle raha tänaseks ära maksnud.
“See on hoiatav näide”
Pressinõukogu esimees Sulev Valner
Ega mul sobikski ühegi kohtuotsusega vaielda, aga antud juhul ei näe ka põhjust. Hoiatav näide kindlasti, ja mitte ainult sellele väljaandele. Tasub ka tähele panna, et tegu ei ole Eesti ajalehtede liitu kuuluva lehega ja võib isegi vaielda, kuivõrd ta üldse liigitub ajakirjanduseks selle tõsiseltvõetaval kujul.
Kui varem on mõne ajakirjandusse puutuva kohtuasjaga (nt Enno Tammeri kuulus rongaema-lugu) olnud mure, et kas kohus suudab ikka adekvaatselt mõista ajakirjanduse rolli ühiskonnas, siis seekord näib neil Eesti ajakirjanduseetika koodeks kohe päris tublisti läbi töötatud olevat.
Press peab kahtlemata olema valmis oma tõsiste eksimuste korral ka tõsiselt vastutama ning kodanikel on õigus kohtusse pöörduda ja kahjutasu nõuda. Siiski ei tasuks siit kohe järeldada, et nüüd hakkabki igaüks ja iga asjaga kohtus ajakirjanduse vastu alati õigust ja suurt kahjutasu saama.
Üldisem praktika analoogsetes asjades näitab, et kohtuveskid jahvatavad päris aeglaselt ning tulemus ei pruugi sageli olla see, mida kaebaja soovis. Pealegi, igal kaebajal ei olegi alati õigus.
Seetõttu soovitan enamikus asjades ka edaspidi püüda asju lahendada kõigepealt lehe endaga suheldes ja kaevata seejärel pigem Pressinõukogule, mis on kohtuga võrreldes palju kiirem ja odavam, aga efekt väljaande korralekutsumiseks võib olla vähemalt sama hea.
