Miks me armastame Pirita teed?

Pirita tee on koht, kus linn unistavalt kaugusse vaatab. Seda vaadet ei tohiks rikkuda lontis pesunöör tornelamu rõdul, leiab Karin Hallas-Murula.

Pärast tänavust laulupidu ei usu vist enam keegi demagoogilisi väiteid, nagu oleks Pirita tee välja surnud, lauluväljak maha jäetud ning näituseväljak nii trööstitu, et see tuleks homnepäev Lasnamäe lõppu kolida. Ometi kostis selline jutt alles hiljuti. Ainult merevaatega kortermajade tornid ja parkimismajad päästaksid piirkonna totaalsest mahajäetusest, väideti. Küsimus ei ole päevakorrast maas – Irina Raua kõrge korterelamu on juba mitmes variandis linna arhitektuurinõukogus ning ajaleheveergudel käinud. Linn võttis aja maha ja tellis kolmelt arhitektuuribüroolt Pirita tee ala (Kadriorust Pirita jõeni) tulevikuvisioonid, mis valmisid vahetult enne suvepuhkusi.

Ainuüksi mõte klaasi ja rõdudega klantsiks meigitud, ent sisult siiski üsna lasnamäelike tornide ehitamisest sellesse kanti tekitab paljudes tallinlastes loomuliku protesti. Linnas on piirkondi, mida peavad omaks paljud linlased. Pirita tee on üks nendest.

Paljudel tallinlastel seonduvad Pirita teega isiklikud mälestused. Tuhanded koolilõpetajad on siit vastu hommikut Piritale läinud ja sajad koolipoisid pragada saanud, et nad uljalt külmas Pirita jões ujumas käisid.

Pirita tee on linna ja mere kokkupuutejoon, mida saab kogeda teekonnana, olgu see reibas laulupeorongkäik, romantiline jalutuskäik, nihestatud reaalsusetundest kantud peojärgne rännak vastu hommikut. Monumendidki on siin retkedele pühendatud – mereretkes hukkunuile viipav Russalka, Jääretke obelisk, Leroix’ lennuretke kurvikaar ning sõjaretki meenutav Maarjamäe. Kogu Maarjamäe memoriaal on üles ehitatud mitte ühele kindlale vaatepunktile, vaid liikumisele monumendi sees.

Pirita tee on koht, kus linlane kohtub kauguse ja avarusega. Siit on lootusrikkalt tulevikku vaadatud, siin Lasnamäe veerul on valget laeva oodatud. Uku Masingu järgi on unistus valgest laevast eestlase hinge sümbol.

Ning muidugi, – mööda Pirita teed tullakse Lauluväljakule, kõigist Eesti nurkadest. See on ainulaadne koht, kus eestlased end rahvusena tunnetavad, kuulevad ja näevad.

Pirita tee – palverännakurajast suvemagistraalini

Tallinnast Piritale minekud algasid siis, kui valmis Pirita klooster (1436). Kloostris saadi jaanipäeval patud andeks ning võimalik, et juba 15. sajandil, kindlasti aga Baltasar Russowi ajal 16. sajandil, peeti siin jaanitulesid. Juba siis läksid Piritale kõik linnakihid – talupojad patte andeks saama, mõisnikud ärakaranud talupoegi otsima, linnaelanikud aga sellepärast, et tore oli kogu seda melu pealt vaadata. Jaanitulede traditsioon Pirital kestis läbi nõukogude aja ja kestab edasi kuni viimase jõekääruplatsi erastamiseni ning lõkketegemise ohutusdirektiividega ärakeelamiseni, nagu seda juba tehti võlliga kiigedel kiikumisega. 

Kadrioru lossi ehitamisega sai Pirita suunast väike kohalik Versailles’ telg. Mööda Vana Narva maanteed tulid külalised pealinnast Peterburist, kelle jaoks just siit nõlvakult avanes esimene vaade linnale. 19. sajandi vene romantikutest literaadid ülistasid keskaegset Tallinna, mis oli nii kosutavaks kontrastiks liiga korrapärasele Peterburile. Just sellal muutus omaette väärtuseks Tallinna silueti imetlemine, mis kajastus nii kirjanduses kui kunstis. Romantiline varemetekultus tõstis ausse Pirita kloostri varemed, elustades legende ning luues müüte maa-alustest käikudest Tallinna.

Katsed Pirita teele tööstust tuua on haledalt läbi kukkunud. J. G. Clemenz üritas 1811. aastal suhkruvabrikuga, kuid see jäi varsti kiratsema, jättes Maarjamäele vaid Suhkrumäe nime. 1861 ostis selle Rotermann, aga tema vabrik põles 1869 maani maha. Selle asemel on nüüd 1874. aastal Peterburi väga tuntud arhitekti Robert Goedicke ehitatud krahv Orlov-Davõdovi romantiline lossi, tänase ajaloomuuseumi.  

Siinsed paigad meeldisid nii baltisakstele (Rotermann, Gahlback, Ehrenbusch, Müller, Glehn jt), kes siia oma suvemaju ehitasid kui ka esimestele eestlastest linnavolinikele, kes Kose ning Pirita linnapoolse aedlinnaku rajasid.

Mehaanilised teekonnad

Juba 1915. aastal keelati Kadrioru alguses suplemine ära, sest vesi polnud enam puhas. Suplemine liikus Pirita poole ning aktuaalseks muutusid transpordiprobleemid.
19. sajandi lõpus sõideti Piritale Kalarannast aurulaevadega ja aurupaadiga “Stern”, mis võttis aega tund ja veerand. Poole tunniga hakati Piritale saama siis, kui Russalka juurest hakkas käima nafta järele haisev kiirpaat “Kalev”.
Mööda maaanteed viisid Piritale omnibuss-vankrid – “ahvikastid” , kuhu mahtus  8– 10 inimest. 1920. aastatel hakkas käima “Graham Brothers” buss, mis mahutas juba 35 inimest ning sõitis 60 km/h tunnikiirusega.

Eesti Vabariigi arendas teadlikku kuurortide väljaehitamise poliitikat ning 1928 planeeriti ka  Pirita rannaala (Anton Soans ja Edgar Johan Kuusik). Ehitati rannahoone (1929, Kuusik ja Franz de Vries), ette olid nähtud ka mudaravila, tenniseväljakud ning uus Pirita sild. 1938 aasta Suur-Pirita planeeringuga lisandusid botaanikaaed, loomaaed (jäi rajamata) ja suusakeskus. Maarjamäele pidi tulema autodroom ja hipodroom.  

1933 toimus esimene mootorrataste ringrajasõit Pirital – traditsiooni algus, mida aktseptreeris ka nõukogude võim. Pirita moto-imagoloogia kinnistati kultusfilmiga “Vallatud kurvid”.

Täna on Pirita teel palju jalgrattaid ja ning kui ilmad lubavad, lendab rajale Friday Night Skate 1500 rulluisutajat. Ka Leroix alustatu elab edasi – suviti proovitakse siin mitut moodi lennata.

Versailles-suunda jätkas 1930. aastatel Kadrioru kantseleihoone ehitamine ning Pätsi talu rajamine Kloostrimetsa. 1930-te plaanidel on Kloostrimetsa tee juba nimetatud K. Pätsi puiesteeks, Lükati sild Pätsi sillaks, kaugemal olid ka Laidoneri ja Voldemar Lenderi teed.

Näitused ja saavutused

Nõukogude ajal ei tükitud Pirita tee äärde paneelmaju ega tööstushooneid ehitama, ehitati ainult individuaalelamuid (Kose). Pirita tee äärde ehitati hoopis Lillepaviljon, (1964, Valve Pormeister), kus toimuvad lillenäitused olid erakordselt populaarsed. Kohvik “Tuljak” sai nõukogude ajale vaatamata (mis noorema põlvkonna jaoks ehk juba ülemäära ahistavaks on jutustatud) – rahvusliku nime, mis laulupidudega seondus.

Rahvamajandussaavutuste näituste väljaku ehitamine lükkus Eestis õnneks 1960. aastatesse, mistõttu siin ei ehitatud stalinistlikke kuldsed purskkaeve ega tordikujulisi arhitektuuriimesid, vaid sula-aja vabameelselt modernistlikud ning maastikku sulatatud paviljonid. 

Ideoloogiliseks tugevduseks rajati siia Maarjamäe memoriaal (esimene järk 1975) ning planeeriti Rahvaste Sõpruse park. Paljudele seostub memoriaalansambel siiski mitte sõdurisupi ja kahurimüraga, vaid hoopis lõbusa õpilasmaleva teelesaatmisega.

Pirita Purjespordikeskusega ning “Olümpia teega” tekkis Pirita teele täiesti uus mastaap ning teest sai magistraal. Öölaulupeod ja teletorni kaitsmine jätsid osakese oma tugevatest emotsioonidest ka Pirita teele.

Romantilised jalutuskäigud jätkuvad tänini, Kadriorus päevitatakse niipea kui ilmad lubavad, Russalka on endiselt vene abiellujate seas populaarne ning näituste väljakul korraldataske messe ja lauluväljakul laulupidusid. Talviti saab siin teinekord otse looduse imesid näha nagu möödunud talvel hetkega jäätunud tormilaineid. Pole ime siis, et igasugused katsed siia midagi nii asist nagu tornelamu ehitada, kutsuvad esile ulatuslikke proteste. Pirita tee on meie kõigi tee.

Kolm vaadet Pirita teele

Kas Pirita tee ja selle äärne piirkond on oma funktsioonidest midagi kaotanud või kaotamas, et siin peab kannapöördega sajandipikkuse arenguga hüvasti jätma ja teist Tartu maanteed ehitama hakkama? Pigem vastupidi, kultuuri-, puhke- ja sporditegevused on siin pigem aktiviseerunud.

Kolm bürood – R-Konsult, Arhitektuuriansambel ja Rein Murula Arhitektuuribüroo pakkusid Pirita tee piirkonna ümbruse analüüsides ja mahulistes visioonides mitmeid ideid, sealhulgas pehmemaid transpordiliike (tramm) ja sõidutempode aeglustamist, säilitamaks kõige tähtsamat – Pirita teed jalutajatele,  tervisejooksjatele, jalgrattureile ja rõõmsatele rulluisutajatele, aga ehk isegi palverändureile, sest Pirita klooster ju tegutseb taas.

Korterelamute jaoks on läheduses üüratu Lahekalda ala, mis samuti uhkeid merevaateid pakub, mistõttu puudub igasugune põhjendus, miks oleks tingimata vaja üksikuid elamutorne näituseväljaku parklasse toppida.

Irina Raua 11-korruselisele majale andsid kaks visiooni selgelt eitava vastuse – ja kolmas, Irina Raua enda oma,  jaatava. Allakirjutanu jaoks oleks see maja korruste vähendamisele vaatamata nagu korvpallur nukuteatri esireas. Isegi kui ta lamamistooli panna (terrassmajaks teha), tekitab ta teatris parasjagu pahandust.

Kas piirkond vajab mingil põhjusel suurepäraselt töötava avaliku ruumi vähendamist? Arvan, et niigi sotsiaalselt pingelises ühiskonnas tuleks nii mõtlematust sammust nagu juhuslik kinnisvaraarendamine selles piirkonnas igal juhul hoiduda. Pirita tee on loomulikult kujunenud ja inimeste poolt omaks võetud urbaanne park, mida arhitektikäsi peab õieti vaid viimistlema, mitte aga purustama. Koht, kus linnas unistavalt kaugusse vaadatakse, ei tohiks rikutud saada masstarbelise rõdumööbli või lontis pesunööriga.