Lend AAQ103
Detsembris 2004 sõidab suurärimees Oliver Kruuda koos abikaasa Rutaga koju Kalevi kommivabriku jõulupeolt. Roolib autojuht. Tallinna kesklinnas rammib autot küljelt Mercedes-takso. Oliver tänab käsipallimängijana omandatud “platsinägemist”: hetk enne kokkupõrget märkab ta silmanurgast lähenevat ohtu ja jõuab kahe istme vahele karata. Tema istmest ei jää suurt midagi alles.
Kümme päeva hiljem lidub ärimees jalgade välkudes Malaisia kuurordis hiidlaine eest, mis nõuab piirkonnas ligi 170 000 inimelu. Ta jõuab nii kõrgele mäe nõlvale, et laine kaotab jõu ja ulatub vaid põlvini.
Kolmapäeva 10. augusti hommikul viibib Oliver Kruuda Tallinna Piimatööstuse kontoris ja vaatab üle Paide Piimakombinaadi arengukavasid, kui tuleb teade, et kiirlaevad tormise mere tõttu ei sõida.
See lööb päevaplaani sassi: Kruudad on suured spordisõbrad ja Helsingi kergejõustiku MMi piletid hangiti juba suve hakul. On ette teada, et kolmapäev saab olema eestlaste suurimate medalilootuste päev. Viimasel hetkel tekib Oliverile olümpiakomitee kaudu kaks lisapiletit. Oliveri õde Kristel ja õemees Allan Soll tahavad väga tulla ja Kristel jätab seepärast minemata varem klassiõe Ester Tuiksooga samaks õhtuks kokku lepitud kontserdile Estonias.
Esialgse kava kohaselt pidi perekond üle lahe sõitma katamaraaniga. Nüüd tekib plaan lennata kopteriga. Naised hakkavad pileteid hankima.
Kell 12.30 väljuvale kopterile jätkub kohti vaid kahele. Mehed kavatsevad järgneda 15.30 startiva lennuga. “Naised pidid minema ja pisut šopingut tegema, siis pidime restorani minema ja kella kuueks õhtul staadionile,” räägib Oliver Kruuda plaanidest. Tallinna naasmine mängitakse ümber 23.50 väljuvale Finnairi lennule.
***
Külvi Kuusk helistab poole kümne paiku tütrele. Carolina Kremenetski on muusik. “Ta oli ööseks külla jäänud - saatis hilisööl ilusa sõnumi, et kahjuks ei jõua kodunt läbi tulla, sest tuleb varase laeva peale minna ja läheb otse sadamasse."
Proua Külvi helistab, et tütart tervitada.
“Kas helistan juba liiga hilja? Oled sa merel?”
“Ei ole, ükski laev ei sõida.”
Carolina teatab, et läheb hoopis kopteriga. “Saab siis ükskord selle kopterisõidu ära proovida. On kuulda, et see hirmsasti raputab.”
***
Teise muusiku Liisa Suusteri ema Aini Härm hakkab end just lõunale sättima, kui helistab tütar ja küsib, kas ema saaks teda kopteri peale viia.
Ema töökoht ja elukoht ning Copterline terminal on küllatki väikeste vahemaadega. Proua Aini sõidab koju tütre järele ja siis linnahalli juurde.
Teel võtavad nad peale veel Carolina Kremenetski, kes on just trammi pealt maha astunud. Autosõit terminali kestab minut-kaks, suurt midagi ei räägita.
Vihma tibutab, kui tüdrukud autost väljuvad. Ema märkab, et Liisal on kaasas ainult viiul ja kott.
“Kas sa vihmavarju ei võtnudki?”
Liisa vaatab üle õla, viipab käega ja astub terminali sisse.
***
Kopter ametliku kutsungiga OH-HCI (mida registri viimase tähe järgi kutsuti Indiaks) alustas kolmapäeva kella seitsmese Helsingi-Tallinn lennuga. See, et päev algab alati Soomest, on Copterline tavaline praktika - meeskond ja kopter Tallinnas ei ööbi.
Eelmisel õhtul lendas õnnetusse sattunud kopteriga Copterline juhatuse esimees Kari Ljungberg. Ta oli kaas-piloodina kuuel lennul ja ütleb Ekspressile õnnetuse eelõhtut meenutades mitu korda: “Ta lendas nii sujuvalt”. Ljungberg ei tundnud vähimatki ebatavalist vibratsiooni.
9. augusti viimane lend maandus Helsingis Hernesaari terminalis 21.50. Peale seda läbib lennumasin rutiinse kontrolli. “Niipalju kui ma tean, loetakse kontrolli käigus kõigepealt läbi meeste märkused, kui neid on,” ütleb Copterline Eesti pealik Tõnis Lepp. “Siis toimub visuaalne kontroll ja siis, juhul kui on tarvis, vahetatakse välja välja vahetamist nõudvad osad. Kopter on selles mõttes elusorganism, et kõikidel agregaatidel on oma eluiga.”
Kas kopteril teisipäeva õhtul midagi välja vahetati, Ekspress ei tea.
Kui Tõnis Lepp kolmapäeva hommikul tööle jõuab, on ilm halb. Sajab. Tuul on tugev. Kiirlaevad ei sõida. Lepale on see hea uudis, sest need, kel kindlasti vaja Helsingisse jõuda, valivad nüüd kopteri. Broneerimiskeskuses heliseb telefoni järjepanu. Copterline terminal on reisile soovijaid täis.
“Kui tekib mõni tühi koht, kas tekib mõni tühi koht, kas saaks veel peale,” uuritakse personalilt.
Viimased broneeringud ja reisijate ringitõstmised tehakse umbes veerand üks.
***
Oliver Kruuda saab Rutalt SMSi, et kõik laabus ja läheb kopteriga sõiduks.
***
Kell 12.39 stardib kopter lennule AAQ103, pardal 14 inimest.
Väljutakse sõiduplaanist üheksa minutit hiljem, mis on Copterline tiheda ajagraafiku juures küll suur hilinemine, kuid siiski “lubatud loksumise” piires. Osaliselt on viivituse põhjustanud kopteri hilinenud väljalend Helsingist; osaliselt tugev vastutuul Helsingi-Tallinn suunal; osaliselt asjaolu, et Copterline terminalis oli pardalepääsemist ootavatest inimestest moodustunud elav järjekord, kelle reisidokumente viimase hetkeni vormistatakse.
Kuna lend Helsingisse peaks tugeva taganttuule tõttu võtma lennuplaanis seisva 20 minuti asemel aega vaid 14 minutit, näib võimalik hilinemine tagasi teha.
***
Esimest korda võtab kopter lennujuhtimiskeskusega ühendust umbes 12.35 ja küsib õhkutõusmise luba. Ta saab selle. Varem Copterline’is töötanud lennujuht Kristjan Telve on ühega pilootidest teretuttav.
Teist korda võtab lend ühendust, kui masin on juba õhus. See raadioside on igati normaalne ja tavapärane.
Õhuliiklus on hõre. Kolmas seanss pidanuks olema umbes 12.42, kui kopter läheb üle järgmisele lennujuhtimisüksusele (nn. Tallinn lähenemine) ja raadiosagedusele.
Siis järsku ta enam ei vasta. Kopter on radari näidu järgi 800 jala peal (umbes 250 meetrit), kui hakkab imelikke manöövreid tegema. Algul paistab ekraanil järsk pööre lõunasse, siis läände ja põhja. On näha, et kiirus ja kõrgus kukuvad hästi kiiresti: 800 jalga, 400 jalga ja järgmine on see, mida radar õieti enam ei tunnista.
Pildilt kaob õhumasin umbes 30 sekundiga. Lennujuhtide radari andmetel jäi ligikaudu neli minutit kestnud lennu maksimaalseks kõrguseks 1563 jalga ja viimaseks radaritelt fikseeritud kõrguseks 363 jalga. Kopteri kiirus oli umbes 250 kilomeetrit tunnis.
***
Viimsis mere kaldal elav E. A. peab talvetormis kannatanud koduaia lõhkumisel puhkepausi, kui kuuleb kopterit lendamas. (Alljärgnev lõik pärineb Päevalehest.)
"Kuulsin kopteri häält, mis on tavapärane. Järsku tegi pamplamp, pamplamp. Kaks korda. Kerge udupilv oli ees, kopterit ei näinud. Üleval oli tihe pilv, järsku ilmus kopter selle ette, täiesti omas asendis. Palja silmaga nägin, et kukub spiraale tehes alla. Kolm-neli täisringi tegi, enne kui vette kukkus. Kahelt poolt lõi veesamba üles.
Kell oli kas 12.43 või 12.44. Mõtlesin, et paadiga minna on mõttetu, see on liiga kaugel. Mul on maja mere kaldal, jooksin tuppa ja 30 sekundit oli kukkumisest, kui sain ühenduse politseiga - valisin vale numbri, 110. Politseist küsiti, mis kukkus, kus kukkus. Ütlesin, et saatke kopter välja, pärast jõuame arutada."
Allakukkumist näeb Rohuneeme sadamast ka lootsilaeva kapten Mati Ojase, kes edastab teate kaatriga õnnetuspaiga lähedal viibivale kolleegile.
***
Carolina Kremenetski ema Külvi Kuusk kõnnib läbi Kadrioru. Tal hakkab mõtteis kõlama vaimulik laul. "Sõnad “Isa, las Jeesuse veri katab kinni kõik pattude hulga” tegin tänumõtteks ümber ja sedasi mõttes laulsin, kui läksin. Tagantjärele paistab, et see laul tuli mu mõtteisse just õnnetuse juhtumise hetkel."
***
Lennujuht Kristjan Telve: "Vastavalt käitumisjuhistele püüdsime kopteriga igatpidi uuesti sidesse saada. Palusime järgmisel lennujuhtimisüksusel teda kutsuda. Ka ülemaailmsel hädaabisagedusel ta ei vastanud. Tallinnale lähenes ka teine õhumasin, palusime ka temal kopterit kutsuda. Võtsime ühendust Copterline’iga - kas nemad saavad oma kopteriga ühendust."
(Rein Porro Lennuametist täpsustab: 12.46 tuli sidesse Estonian Airi Kopenhaagenist saabuv Boeing ja palus Tallinnas maandumisluba. Lennujuht palus tal kutsuda kopterit lennuki pealt, aga tulutult. Ilm oli nii halb, et väikelennukid ei lennanud sel ajal.)
Tornilennujuhi assistent algatab häire. Helistab merevalvekeskusesse. Seejärel on telefon kõnedest punane. Ühe esimese asjana saavad lennujuhid teada, et politseile tuli kõne, et keegi nägi kopterit alla kukkumas.
***
Uudis, et kopteriga ei saada ühendust, jõuab Copterline
Eesti juhi Tõnis Lepani mõned hetked pärast seda, kui
lennujuhtimiskeskus kopteriga ebaõnnestunult kontakteeruda
püüab. Lepp istub oma kabinetis ja on just saatnud
sünnipäevaõnnitlusSMSi heale tuttavale Mart
Sanderile. Heliseb telefon. Kuna Lepp on varem ise lennujuhtimises
töötanud, räägitakse talle otse asjast: “Tõnis,
kuule, meil läks kopter radarilt ära ja me ei saa teda enam
kätte. Proovi kasutada oma kanaleid.”
Lepp läheb tempoka sammuga terminali, mis asub kontoriruumidest paarkümmend meetrit eemal, võtab raadiojaama ja kutsub kopterit. Ta isegi ei jookse. Esialgu ei tundu olukord veel eriti hull. Aga sagedusel, mida terminal ja lennusolev kopter omavahel suhtlemiseks kasutavad, ei vasta keegi.
Nüüd helistab Lepp, ikka veel rahulikult, Soome. Ütleb: "Proovige teie. Äkki ta on juba nii kaugel, et meid ei kuule, aga teid kuuleb."
Kopter ei vasta ka soomlastele. Lepp hakkab mõistma, et midagi on juhtunud, midagi on ääretult halvasti. Aga äkki on see kõigest raadiorike?
***
Merevalvekeskuses on valves vanemleitnant Aivar Murikse ja assistent Hannes Kull. Nad töötavad ilmetu sinise fassaadiga hoones Süstasadama kai ääres. Maja teisel korrusel asub jälgimisseadmeid sama rohkelt nagu maavälise tsivilisatsiooni otsimise programmil. Kui keegi Läänemerel mingisuguse hädasignaali õhku paiskab, siis on just see üks koht, kus see kindlasti kinni püütakse. Siit on juhitud muuhulgas Kurkse katastroofi päästetöid ja Peedu Ventseli kopteri õhuotsinguid.
Teade õnnetusest laekub kahest allikast peaaegu üheaegselt. Korrapidaja Hannes Kull vastab lennujuhtimiskeskuse kõnele ja kohe tuleb telefonikõne ka laevaliikluse juhilt, kelleni jõudis info kukkumist pealt näinud lootsikaptenilt.
Sellest hetkest ripuvad Murikse ja Kull vahetpidamata kuni hilisööni sidevahendite küljes. Murikse on see, kes helistab 12.47 päästekopterile ja annab korralduse välja lennata. Edasi informeerivad mehed vastavalt päästeplaanile päästeametit, politseid ja kaitsepolitseid. Samal ajal stardivad piirivalve mootorpaat MP 029 Piritalt ja laev Kati Süsta merebaasist.
***
Piirivalve helikopterieskadrilli ülem Jevgeni Pissarev on ilmselt Eesti kogenuim kopteripiloot, kelle 33aastasesse staaži mahub üle 4500 lennutunni. Kaug-Põhjas armees oli alampolkovnik Pissarevi käsutada tosin helikopterit, praegu koosneb tema eskadrill kolmest masinast.
Ka pinnaltpäästja Kalle Pent on oma tööd teinud Eestis kõige kauem - üle kümne aasta. Esimest korda kuulis ja nägi ta mehi, kes kopterilt nagu päästeinglid alla laskusid, Estonia katastroofi järel. Pool aastat hiljem kandideeris ta ise sellesse ametisse ja oli esimene pinnaltpäästja, kes siin tööle hakkas. “Kordi kui ma olen kopteri uksest väljas käinud, seda on üle 1000. Inimesi ma ei loe, see ei ole eetiline.”
Tiim on ööpäevaringses valmisolekus. Vahetus on järjest kaks ööpäeva, aga ööseks lubatakse koju. Just Penti taskus on valvetelefon, kuhu tuleb merevalvekesuse kõne. Ta kuuleb, et kell 12.43 ei tulnud Copterline’i kopter sidesse ja kukkus 2. poi juures alla.
Päästjal on küll kombinesoon seljas, kuid ta peab lahti riietuma ja uuesti varustuse peale panema: vestid, valjad, kiiver, lestad, maskid torud, nuga. Varustus kaalub ligi 20 kilo. Selleks kulub minut-kaks.
Pissarev: "Kell 12.55 olime juba õhus. Ma arvan, et see oli hea tulemus. Kopter seisab majast 100-150 meetri kaugusel. Aega kulub oma varustuse pealepanekuks ja kopterisse jooksmiseks. Iga mootori käivitamine kestab umbes 30 sekundit, õli soojenemiseks veel minut, ruleerimiseks ja stardiks, kokku kulub umbes viis minutit. "
***
Merevalvekeskuse ülemast Tiit Põderist, kel päästetööde kogemust üle 30 aasta, saab päästeoperatsiooni koordinaator. Põder kamandab valvekeskusesse kodust kohale ühe lisaohvitseri. Murikse: "Selleks ajaks helisesid juba kõik telefonid, mis saavad. Tuli aru anda kõrgemale poole. See oli täielik väike kaos.“ Keskuses on konditsioneer, muidu oleks särk seljas märg olnud.
Pinnaltpäästja Kalle Pent tunnustab juhtimist: "Õppustel ja igasugustel üle parda kukkunute operatsioonidel on tavaliselt raadiosides suur paanika ja kaos. Seekord oli juhtimine vaikne ja kindel. Vaatamata olukorrale, mis ma loodan, et Eestis enam kunagi ei juhtu, oli osalised rahulikud ja adekvaatsed."
***
Peaminister Andrus Ansip sööb Viitna kõrtsis lõunat. Ta on teel Narva, et külastada Aleksandri kirikut ja tutvuda Narva silla ümbruses olevate parkimisprobleemidega. Otse Ansipi mobiiltelefonile helistab siseminister Kalle Laanet.
“Helikopter on mere kohal alla kukkunud,” teatab Laanet. “Piirivalve helikopter on teel sinnapoole.”
Tol hetkel pole veel teada, mis kopter see oli.
***
Päästekopter jõuab sel hetkel sündmuskohale. Kalle Pent: "Kell 13.02 nägin lootsi paati ja teatasin merevalvekeskusele, et alustame otsinguid."
Piloot Pissarev: "Leidsime õnnetuse paiga kohe. Esimesena pärast poist üle lendu avastasime labatüki, mis seisis püsti vees. Pool meetrit-meeter veest väljas. Väga stabiilselt seisis. Algul oli mulje, et kopter võib selle küljes olla."
Pent: "Pearootori laba ots turritas veest välja. Rohkem ei paistnud midagi. Ei osanud arvata, et kopter nii kiiresti ära upub. Laba ots viitas võimalusele, et kopter on veel pinna lähedal. Näha ei olnud midagi."
Pissarev: "Kandsime raadios ette merevalvekeskusele. 200-300 meetrit kohast lõunas oli kütuseleke. Oli näha niret tulemas vee alt. See tähistas kopteri asukohta. Terve hunnik päästelaevu startis kohe sündmuskohale. Hakkasime suurendama otsingu raadiust. Oleks me kedagi veest avastanud, oleks meie päästja alla läinud."
Pent: "Mul olid kopteris isegi lestad juba jalas. Oleksin momentaanselt vette läinud. Kui oleks näinud kedagi, oleksin olnud minutiga all."
Pissarev: "Päästja saaks sukelduda kuni kolme meetri sügavusele. Lendasime kaks tundi ja 20 minutit ja kahjuks midagi peale väikeste esemete ei avastanud." (Ohkab)
***
Lootsilaev Ahto 07 viis lootsi kaubalaevale Baltic Trader ning on tagasiteel Rohuneeme sadamasse, kui kopter alla kukub. Vahetuskapten Heldur Klamas: “Oma silmaga ma midagi ei näinud, sest täiskäigul sõites lendab vesi üle kaatri. Kell oli 12.44, kui Rohuneeme sadamast teise lootsilaeva kapten teatas, et kopter kukkus alla. Ta ütles umbkaudsed orientiirid. Võtsin kohe kursi sinna ja seitsmendal minutil olin juba seal.
Õlilaiku nägin kaugelt. Lendasin täiskäigul kohale ja hakkasin uurima, kas midagi näha on või inimesi üles korjata, aga veerand tunni jooksul, mis ma seal ringi liikusin, ei näinud midagi. Laine oli kuni meetri kõrgune.
Isegi kui kopter oleks olnud tiiviku küljes, poleks ma saanud midagi teha. Elu märke ei olnud ja oli selge, et midagi elavat loota enam ei ole."
***
Copterline`i tuleb kõne päästeametist: “Inimesed nägid kopterit meres.”
Tõnis Lepal on raske aru saada, mis on juhtunud. “Inimese aju väga halba uudist ei võta ahnelt vastu.” Ta mõtleb: mida tähendab, et “kopter meres” on? Kas kopter maandus vette?
Lepp võtab telefoni, helistab Soome emafirma juhile: “Kuule Kari, meie kopter on meres.” Samal ajal kargab pähe erinevaid versioone, erinevaid tegevusplaane. Nii, kopter on meres, nüüd ta ujub seal järelikult, tuleb kohe leida keegi, kes kopteri kaldale pukseeriks. Juba saabub järgmine uudis õnnetust pealtnäinud ja kohale rutanud lootsilaevalt: “Me ei leia kopterit.”
Lepp seisab ikka veel terminalis. Tema ümber teevad reisijad järgmisele lennule rahulikult check-in'i. “Miks te ei näe teda, “ mõtleb Lepp. “Tooge ta kaldale. Äkki on lained suured? Kopter on halli värvi, võibolla on ta laine taga. Otsige, otsige, otsige!”
Ajus on kaks paralleelset mõtet - midagi on väga halvasti, mida saab selles küsimuses teha? Samas, mida öelda neile inimestele, kes 13.30 väljumist ootavad? Terminal on rahvast täis.
***
Peaminister Ansip saab uue kõne siseminister Laanetilt. “Copterline, 14 inimest pardal!”
Siseminister raporteerib, et piirivalve kopter on jõudnud sündmuskohale, veest paistab tiivikulaba, samuti kas osa sabast või selle tükid, ning et pinnale kerkib õli. Sündmuskohale on teel mitu kaatrit ja laeva. “Päästetööde korraldamist juhin mina,” teatab Laanet.
Delegatsioon tõuseb lauast. Naastes Tallinna püsib Ansip terve autosõidu aja telefoni otsas. Talle edastatakse suuliselt kopteris olnute nimed ja kabinetti jõudes ootab täpne nimekiri valitsusjuhti juba arvutis.
***
Teoreetiliselt pidanuks liinikopter jääma vee peale. Info sündmuskohalt on aga, et näha on vaid tiivikut. Merevalvekeskuses arvatakse, et kui kopter asub veepinna lähedal, saab ehk seda veel tõsta. "Meie alustasime operatsiooni selle mõttega, et veel elusaid inimesi päästa," ütleb vanemleitnant Murikse.
Piirivalve enda tuukrid viibivad õppustel Paldiskis ja Männikul. Nood annavad keskusele Tuukritööde OÜ numbri. Kõne firma juhi Kaido Peremehe mobiilile paljastab, et ta on Lõuna-Eestis ega jõua kohale enne kahte ja poolt tundi.
Mereväe tuukrid teatavad, et suudavad sukelduda kuni 35 meetri sügavusele. Ehkki nad pole kiirreageerimiseks valmis, lahkub mereväe miinilaev "Vaindlo" tuukritega pardal sadamast juba kell 13.15.
***
Meediast kuuleb õnnetusest esimesena ja pooljuhuslikult ETV Aktuaalne Kaamera. Venekeelse AK toimetaja Kirill Krabu on teel ühe päästeametniku juurde, et teha lugu tormistest ilmadest, kui kuuleb uudist.
Kell 13.10 kuulutab Delfi kopteri allakukkumisest.
Ka BNS avaldab lakoonilise uudise:
Naissaare lähedal kukkus alla kopter
13:12, 10. august 2005
NB! Tuleb lisa.
TALLINN, 10. august, BNS- Kolmapäeval kukkus Naissaare lähedal alla kopter, ütles päästeameti esindaja BNS-ile.
Mõnikümmend minutit hiljem teatavad uudised, et sündmuspaigal on piirivalve lennusalga kopter ja kolm päästealust, päästetööd käivad.
Päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu sõnul on seoses kopteriõnnetusega alarmeeritud Tallinna kiirabi, kes on koheselt valmis vastu võtma võimalikke kannatanuid.
Tund pärast esimest teadet kuulutab BNS koguni, et lennuameti esindaja sõnul tõsteti kopter avariipontoonide abil üles...
***
Oliver Kruuda saab esimese kõne õnnetuse kohta tagasiteel piimakombinaadist ühelt sõbralt. Algul pole selge, kas avarii juhtus kopteriga, mille peal olid ta naine ja õde. On lootus, et kui olid, siis pontoonid avanesid ja kopter maandus vette.
Kruuda sõidab linnahalli juurde. Tsuti hiljem jõuab kohale õemees Allan. See on just see hetk, kui tuleb info, et kopteri kere on siiski pinnal.
Koos istuvad mehed kai peal autos, vaatavad merd ja võtavad vastu ridamisi kõnesid, mille sisu muutub aina süngemaks. Helistab hulgaliselt sõpru. Keegi pakub koguni - võtame kaatri ja sõidame merele appi.
***
Liisa Suusteri ema Aini Härm naaseb lõunalt ja näeb töö juures Delfist uudist, et kopter kukkus alla. "Mul üldiselt hakkas kohe väga paha. "
Naine helistab Copterline’i, küsib, kas alla kukkus väljuv või saabuv kopter. Esimene vastus on, et ei kommenteeri. "Kui ütlesin, et tütar oli peal, siis öeldi, et see kopter, mis läks Tallinnast välja. Siis ma rohkem küsimusi ei esitanud, läksin kohe terminali." Seal ootavad reisijad järgmist kopterit.
"Helistasin Carolina emale terminalist, kuna tema ei olnud veel asjast kuulnud. (Carolina perega oleme nüüd kogu aeg koos. Käime õhtuti teineteise juures. Ka kirikus oleme koos käinud, asjatoimetusi koos teinud.)
Esialgu oli terminalis lootust, sellepärast, et ei oska ju arvata, et niimoodi läheb kopter põhja. Lootsin, et see kuskil hulbib vee peal või on reisijad välja saanud. Eeldasin seda kasvõi filmidest nähtu põhjal."
***
“See oli mõnes mõttes hale, et tundus, et veel saab midagi teha,” meenutab Tõnis Lepp. Justkui aegamööda jõuab siiski kohale arusaam, et juhtunud on kõige hullem. Keegi Copterline'i personalist helistab Kriisiabisse ja kutsub kohale psühholoogid, kes kadunud kopterissse jäänud reisijate omastele toeks oleks.
Kohale jõuavad ka esimesed ajakirjanikud. Nõutakse infot. 13.30 haarab Copterline turundusjuht Sigrid Tammes telefoni ja helistab Ivo Rullile suhetekorraldusfirmast Rull&Rumm ning palub abi. Rull jõuab terminali 10 minutiga ja asub organiseerima suhtlemist pressiga - infot antakse edaspidi igal täis- ja pooltunnil.
***
Kaubalaeva Baltic Trader hoitakse Tallinna reidil kinni, sest tema pardal asub kraana, millega saaks kopterit veest tõsta. Faksi teel tulevad Copterline’i mehhaanikult joonised, kuhu saaks kinnitada konksud. Esimene info Soome ametivõimudele läheb Copterline'i kaudu.
Vahepeal on Tuukritööde firma juhataja Kaido Peremees oma mehi alarmeerinud ja kell 13.38 võetakse nad Piritalt kaatri peale.
Kell 13.50 jõuab sündmuspaigale piirivalvelaev Kati, mille komandör Aivar Pokk määratakse õnnetuspaiga koordinaatoriks. Samal hetkel (13.50) teatab lootsilaev Ahto, et sai tiiviku jupi kätte ja on selge, et kopter on kadunud. Siis on selge, et inimesi päästa pole enam võimalik.
"Sel hetkel oleks pidanud ütlema, et inimesi päästa pole enam võimalik, aga kogu aeg nimetati seda ikka päästeoperatsiooniks," räägib Murikse. "Rahval oli kole pilt, et inimesed on kuskil all õhupuuduses elus, aga keegi ei päästa neid."
"See on ju minutite mäng, et inimesi vee alt päästa. Isegi kui päästelaev oleks otse kõrval olnud, siis ei oleks (sellisest sügavusest) inimesi saanud kohe päästa. See peenike joon, kus see pääste enam võimalik polnud, selle oleks pidanud kohe välja ütlema, et rahval enam lootusi poleks."
***
Välisminister Urmas Paet saab kopteri allakukkumisest teada Helsingis umbes 13.50, kui ta kolleeg Erkki Tuomiojaga Soome valitsuse residentsis Smolnas pressikonverentsi annab.
Üritus on lõpusirgele jõudmas. Soome ajakirjanik pärib Eesti ministrilt, mis põhjusel Eesti eelistab pigem teha koostööd Soomega kui Läti või Leeduga. Samal ajal hiilib Paeti juurde Eesti saatkonna majandusnõunik Toomas Kahur ja sosistab talle uudise kõrva.
Ametivend Tuomiojale ligineb tasakesi uus Soome suursaadik Eestis Jaakko Kalela. Ta annab sama teate edasi ja tahab oma kohale tagasi suunduda, ent Paet peatab diplomaadi hoogsa käeviipega.
“Enne kui ma vastan teie küsimusele,” pöördub ta žurnalisti poole. “Meil on mõned väga halvad uudised.” Eesti välisminister osutab Kalelale: “Kas te võiksite need uudised kõigile öelda?”
Suursaadik Kalela saab mikrofoni enda kätte: “Meile on Tallinnast teatatud, et Copterline’ helikopter on kukkunud Soome lahte. Peal oli 12 reisijat. Me täpselt veel ei tea, mis juhtus.”
Paet lisab: “It’s actually… really bad message.”
Tuomioja ei ütle sõnagi. Eesti minister vastab lühidalt küsimuse Soome eelistamise kohta ja briifing kuulutatakse kähku lõppenuks.
Paet oli ise hommikul sama kopteriga Helsingisse lennanud, sest kiirlaevad ei käinud. “Ilm oli väga kehv,” meenutab Paet Ekspressile. “Pilved olid madalal ja nähtavus halb, sest kopter lendas pilvedes. Tuul oli tugev ja meri oli rahutu.”
Paet loobub staadionile MMi vaatama minekust ja naaseb 16.30 liinilennukiga Tallinna.
***
Stenbocki majas algab peaministri büroo nõupidamine, mille käigus Ansip helistab Soome peaminister Matti Vanhanenile ja USA suursaadik Aldona Wosile.
Lisaks kaastundeavalduste vahetamisele pakub Vanhanen kohe Soome abi.
“Selline abipakkumisene on alati abstraktne, valmiduse pakkumine, et küsige, mida vajate,” täpsustab Ansip. “Me olime ka Laanetiga juba rääkinud sellest, et soomlaste kaasamine on elementaarne. Seda küsimustki ei tekkinud, et järsku me ei kasutaks soomlaste abi. See on Soome kopter, Soome lennuameti kontrollitav. Kaheksa inimest peal soomlased. Ei tulnud kõne allagi, et me soomlaste abi ära põlgaksime.
Täpselt sama oli ka Aldona Wosiga - ta pakkus abi ja Ameerika esindajad saabusidki kohale väga kiiresti.”
***
Kell 14.53 jõuavad oma alusega piirivalvelaeva Kati juurde mehed sukeldumiskeskusest Nautic. Nad on poolprofid, kelle varustus lubab minna ligikaudu 70 meetri sügavusele. Just nemad laskusid lõpuks esimestena vraki juurde.
Nautic avati 2003. aastal ja tegeleb sukeldumiskoolituse, varustuse müügi ja lihtsamate allveetöödega. Nauticu mehed on varemgi hukkunute otsinguil osalenud. Näiteks Pirita jõkke paadisõidul kukkunud poisi otsimisel.
Sukeldumisinstruktor Ivar Treffner kuulis juhtunust ühes kesklinna söögikohas raadiost. “Kuna see tuli KUKU raadiost kaks lauset, siis ma ei osanud algul veel midagi teha - ei teatud ju kus, mis, kuidas juhtus. Siis kohe helistati, et hopp-hopp kohale. Asume Miiduranna sadamas, meil pole eriti pikk maa minna. Meil on oma kummipaat, sellega neljakesi läksime. Kõik asjad on keskuses olemas, ainult paati tõsta. Keskuses läks stardiks aega kümme minutit.”
15.26 teeb merevalvekeskus kõne Soome merepäästekeskusesse, kes saadab appi oma aluse Merikarhu. 15.32 siseneb laev juba Eesti territoriaalvetesse, sest ta oli juba merel. Merikarhu määratakse allveetööde juhiks, sest soomlastel on sel hetkel kõige suurem tuukriressurss.
"See teeb häbi, selline kraaklemine selle juures," kommenteerib Murikse väiteid eesti ja soome tuukrite rivaalitsemisest. "Ülelahe mehed on mul väga head kolleegid ja me mõistame teineteist poolelt sõnalt. See oleks suur rumalus ära öelda nende abist," täiendab Tiit Põder.
***
Copterline'i terminali koguneb üha rohkem meediat. Eestlased, Helsingin Sanomat, CNN... Esimene pressibriifing toimub Tõnis Lepa kabinetis kell 15.00.
Lepp: "Minu jaoks oli kõige raskem see, et kõik küsisid, et mis on juhtunud ja ma ei saanud ka öelda, et ma ei räägi teiega." Samal ajal pole tal endal üldse aega infot hankida. Telefon heliseb kogu aeg.
15.30 toimub järgmine infojagamine juba tühjas reisijateterminalis. Lepa enesevalitsus on hämmastav. Kui üks asjadest mitte kõige paremini aru saanud noorem naisreporter ründavalt nõuab, et miks algasid päästetööd nii hilja ja kui kauaks pontoonidest vee all olevatele reisijatele õhku jätkub, leiab ta neilegi küsimusele rahulikul toonil vastused.
***
Oliver Kruuda istub mere ääres umbes kaks tundi. Esimene asi, kui kurb tõde hakkas selgeks saama, on olla koos lastega, kui halb uudis nendeni jõuab.
Ligi kaks tundi viibib kohapeal ka Aini Härm. "Siis oli asi selge. Tulin tööle tagasi. Tööl inimesed ka juba teadsid kõik, ei olnud töömeeleolu, ega mingit meeleolu. Sellega mu päev lõppes ja aeg on mul seisma jäänud siiamaani..."
Külvi Kuusk saab veidi pärast tööle jõudmist kõne Liisa emalt: “Kas sa tead, et kopter, millega tüdrukud sõitsid Helsingisse, kukkus merre.” Selle peale ei oska ta midagi teha.
"Tegelikult ma ei hakanudki seda mõtlema, kohe oli tunne, et nad ei ole sealt pääsenud. Ei tulnud isegi mõttesse, et ehk ei ole midagi juhtunud.
Arusaamist kinnitas pärast teade, et juba piisavalt aega on möödas. Üritasin tööl veel midagi teha. Siis läksin lihtsalt koju, kuna mõtlesin, et mis sinna terminali ikka minna. Tol õhtul oli päris hirmus. Jälgisin uudiseid, istusin arvuti ees."
***
Kell 16 algab pressikonverentsil siseministeeriumis. Peaminister Andrus Ansip ütleb välja selle, mida üldiselt aimati, kuid keegi polnud veel selleks hetkeks avalikult teatanud - et ellujäänuid leida pole mingit lootust.
“See ei olnud nii kokku lepitud, et just mina peaksin seda ütlema,” kinnitab Ansip Ekspressile. “Kukkus nii välja. Ma ise oleksin eeldanud, et kõigepealt räägivad need, kes päästetöid vahetult juhivad, esitavad sündmuste kronoloogia.”
Üritust juhtinud Kirsti Ruul aga andis kohe sõna peaministrile.
Ansip: “On täiesti selge, et peaminister avaldab sellistel puhkudel kaastunnet. Loomulikult see kaastunne oli südamest tulev. Koht, kus seda teha, oli see pressikonverents.”
Enda sõnul sai Ansip juba tund aega varem aru, et võimalus ellujäänuid leida on kaduvväike. “Teatavasti helikopter ei ole loodud selleks, et olla hermeetiline 45 meetri sügavuses,” ütles Ansip. “See oleks füüsikareeglitega vastuolus. Helikopter ei ole allveelaev.”
Ansip on Copterline’ ga oma peaministriks oleku ajal lennanud kolm korda. Esmaspäeval Ekspressiga vesteldes avastab ta, et helikopteri kärtskollased kõrvatropid on tal praegugi pintsakutaskus. Igaüks saab neid lennule minnes endale võtta, sest kopteri salongis on müra küllalt tugev.
Ta lubab, et lendab hoolimata Tallinna-lähedasest õnnetusest ka tulevikus kopteriga. “Kunagi ma sattusin jalgrattaga sõites päris ränka avariisse. Aga mul ei tekkinud kordagi küsimust, kas ma enam rattaga sõitma lähen. Helikopter on üldjuhul usaldusväärne lennuvahend.”
***
17.55 tuvastab mereväe laev Wambola oma allveeroboti abil põhjas kopteri vraki. See on 100protsendine kindlus.
***
Kell 20.15 lähevad sukeldumiskeskuse Nautic mehed Ivar Treffner
ja Taavi Rajur vee alla. Valituks osutuvad nemad, sest neil on hetkel
parim kättesaadav allveekaamera.
"Kui käsk tuli sukelduda, siis kümne minuti pärast olime vees," räägib Treffner. "Vraki juures oli poi, läksime otsejoones selle juurde. Kui pinnal oli vesi 17 kraadi, siis põhjas kaks kraadi, nähtavus paar meetrit, nö Harju keskmine. Põhi oli tavaline Tallinna lahe põhi - peen liiv ja sete. Pead põhja kohal hõljuma, siis ei löö häguseks.
Õnnetuse paiga puhul on loogiline, et midagi puudutada ei tohi. Alati esimene asi on vaatlus ja olukorra hindamine. Hukkunute nägemisel ei olnud mingeid mõtteid, töö on töö. Põhjas olime 16 minutit. Kui üles tulime, võttis politsei video enda kätte. Kuigi ajakirjanduses räägiti Soome päästjate kohta igasuguseid jutte, siis tegelikult sujus koostöö õnnetuskohal suurepäraselt."
***
Piirivalve päästekopter seisab lennuväljal valmisolekus poole kümneni õhtul. Jevgeni Pissarev: "Meil oli võimalik 10 minutiga evakueerida sukeldujaid haiglasse. Kes alla kukkunud kopteris olid, sain teada alles peale maandumist. Kadunud pilooti Peter Fredrikssoni tundsin hästi oma 10 aastat. Ta oli kuni mullu sügiseni Soome piirivalves. Osalesime temaga koos mitmel õppusel.
Pinnaltpäästja Pent: "Mul oli võimalus, et oli üks väga hea tuttav peal. Esimene asi oli, mis maandudes tegin, helistasin talle. Me meeskonnas omavahel neid asju hukkunute kohta eriti ei arutanud. Püüdsime lihtsalt aru saada, mis juhtuda võis, kuidas võis juhtuda, et ta täiesti kadunud on. Tehniline jutt. Me püüame emotsioonid kaugel hoida. Need emotsioonid tulid öösel. Millest iganes, suurest kohvikogusest või adrenaliinist, magada ma ei saanud."
***
Naise ja õe kaotanud Oliver Kruuda ei säästa tagantjärgi kiidusõnu nii päästeoperatsiooni läbi viinud (“suure südamega ja superhästi oma tööd teinud”) spetsialistide kui heade sõprade aadressil. Tema sõnul on nende kodust pärast õnnetust läbi käinud sada inimest, et tal ja lastel tuju üleval hoida.
“Ma pole enam pidanud poes käima. Soe söök on kogu aeg laual,” mainib mees. “Sõbrad pakkusid, et meie eest korraldatakse kõik ära, aga me otsustasime, et tahame seda ise teha,” räägib ta leinatalituse ja tuhastamise korraldamisest, mis sisaldab palju emotsionaalselt ränki pisiasju.
Teel oma Pirita ridamajast linna ja tagasi teeb ta peatuse mere kaldal hukkunud aviaator Leroux' monumendi juures, kust paistab huku paik. Samas kohas pargivad tihti armunud, et Tallinna siluetti imetleda. See on hea koht ligimesi meenutada.
Terve nädala on ta magama saanud alles koidikul, sest öötundidel on olnud aega mõtteid peast läbi lasta. Kruuda pole suutnud otsustada, kas läheb kopterivrakki oma silmaga vaatama või mitte. Küll kavatseb ta täpselt kindlaks teha, millistel istmetel tema kallid viimase sõidu tegid, et “kaubelda end tulevikus teisele toolile”.
Kõike seda rääkides on Oliver Kruuda enesevalitsus hämmastav. Seda võib mõista, sest tuleb tal hoolitseda pereliikmete eest. Ruta Kruudast jäi maha kolm last, kaks poega ja tütar. Alles eelmisel nädalal pidasid Kristel ja tema abikaasa koos oma 40. sünnipäeva. Abikaasa Allan Sollile jäid nüüd kasvatada kaksikud 17aastased tütred. Nii nagu Ruta ja Kristel olid suured sõbrannad elus, toimus ka nende ärasaatmine koos. Täpselt nädal pärast tragöödiat Tallinnas Kaarli kirikus.
***
Tütre kaotanud Aini Härm ütleb, et ootab kõigepealt ära hüvastijätu. "Siis vaatame, kuidas eluga edasi minna...
"Mul ei ole tunded kaduma läinud. Armastus on jäänud, mälestused on jäänud. Ainus, mida ei ole, ei ole füüsiliselt ja reaalselt katsutavat inimest… Igatsus on võibolla see tunne, mis tekib…”
Ta puhkeb nutma.
***
Tütre kaotanud Külvi Kuusk usub Jumalasse. "Ja usun, et Jumal ei maganud sel hetkel, kui see juhtus. Mul on selle sündmusega seoses selline rahu. Meie kodus valitseb ka niisugune rahuatmosfäär. Noorem tütar ütles pühapäeval päris ilusti: “Kes Carolina pärast nutab, ärgu nutku. Ta on paremas paigas. Kes enda pärast nutab, see võib.” Tema natuke vahest nutab, rohkem on ta tänulik.
Mulle tuleb ka selline tänulikkus südamesse, kui mõtlen, palju olen head saanud selle inimese kaudu."
SKEEM: Kopterikatastroof Tallinna lahel. Klikka:
www.ekspress.ee/ITF/EE/EEFoto.nsf/$All/F126A8DFE6B7E9B1C225706100345DA8/$file/skeem.pdf
