Naisterahwas ja seltskondlik elu
Nii heast elust, kui naisterahvastel tänapäeval on,
ei osanud saksa sotsialist Klara Zetkin ja tema aatekaaslane Rosa Luxemburg
1911. aastal tõenäoliselt unistadagi.
Just sel aastal hakati
ametlikult tähistama rahvusvahelist naistepäeva, mis jõudis
oma kõrghetkedeni tööliste ja kolhoositaride riigis, kus
8. märtsist sai riigipüha.
Praegu, mil naistudengeid on
kõrgkoolides tunduvalt rohkem kui noormehi ning ametit, mida
naisterahvas pidada ei suudaks, annab välja mõelda, on naistel
hoopis teised mured kui nende vanaemadel.
Tõenäoliselt ei
näinud kahe poja ema ja mitme mehe abikaasa proua Zetkin ette ka seda, et
kuigi tema unistus koduperenaiste vabastamisest läheb täide, on need
ikkagi meeleheitel.
Artiklis “Naisterahwas ja tema
majanduseline seisukord” kirjutab Zetkin: “Lastekasvatus
wõetakse – ja piab wõetama – perekonna käest ja
antakse seltskonna kätte, ema käest kaswatusteadlaste kätte,
selle sõna kõige laialisemas mõttes.”
Oli aeg,
mil nõukogude naine pidi tööle tagasi minema, kui tema laps
sai kahekuuseks. Oli kohti – ka Eestis –, kus sõimeealine
laps tuli kohustuslikus korras anda nädala-lasteaeda.
Nüüd on Eesti emad jõudnud olukorda, kus
“kaswatusteadlasi”, kes nende lapse mõnekski tunniks
päevas hoida võtaksid, otsitakse taga tikutulega ja
sõimejärjekorda tuleks panna ka veel eostamata beebid.
Eesti
riik on jõudumööda oma noorte perede eest hoolitsenud. Nii
mõnegi arenenud riigi noored emad lähevad kadedusest roheliseks,
kui kuulevad meie emapalgast ja õigusest olla lapsega kodus kolm aastat.
Siiski on loorbereid, millel perepoliitika loojatel puhkama jääda,
veel vähevõitu.
Emapalka makstakse meil 455 päeva,
sõimekoha võib laps saada, kui ta saab kaheaastaseks. Kuhu aga
panna laps vahepeal? Või kuhu panna maimuke suvel, kui lasteaiad
millegipärast suletakse? Lastelaagrid on kallid, eralasteaiad kallimad
veel. Peagi on käes suvi, mil büroodes hakkab jälle kostma laste
kilkeid...
Üks lahendusi oleks lapsehoidjate süsteemi
ülesehitamine.
...Pariisis õppiv Anna-Maria tormab loengust
kooli “oma” lastele vastu ja veedab nendega aega, kuni lapsed on
magama pandud. Kahte prantsuse mudilast kantseldanud kunstitudeng Alo
ütles, et tema hoolealused kohtusid oma vanematega umbes tund aega
päevas.
Tudengitest lapsehoidjad teenivad Pariisis umbes
kümme eurot (150 krooni) tunnist. Sellist lapsehoidmistasu (umbes 30
eurot õhtust) ei saaks valdav osa Eesti noortest
tööhimulistest emadest endale lubada. Isegi Eesti taksid
(umbes 50 krooni tunnist) käivad noortele peredele üle jõu.
Uues Riigikogu koosseisus on 25 naist – see on rohkem kui kunagi
varem. Neist enam kui pooltel on lapsed. Ootame uutelt riigikogulastelt ideid,
kuidas Klara Zetkini mõtteid naisterahva seltskondlikust elust
edasi arendada. Paindlik ja riiklikult toestatud nanny’de süsteem
oleks kena naistepäevakink tulevaks aastaks.