09.03.2007, 00:00
Theodor Luts – omaaegne meediageenius
Jaak Lõhmus teab eesti filmide rahvusvahelisest levist juba kahekümnendatel aastatel.
Theodor Luts, kelle filmiga “Noored kotkad” ja
sellega seotud napi näitusega Eesti Ajaloomuuseum tähistas Eesti
Vabariigi 89. sünnipäeva, filmiosakonna avamist ning filmimuuseumi
juhataja ametisse kutsumist, annab jätkuvalt kõneainet.
EE filmilugejatele, kes võibolla mõnevõrra altimad kõikvõimalikele avalikkussuhetes ja meediakäras põrpivatele-hulpivatele lugudele, oleks Theodor Luts (1896–1980) igati mõnus tutvumisobjekt. Küllap edaspidigi, sest suur jagu tema pärandist on endiselt läbi valgustamata.
Luts pole huvitav mitte üksnes sellepärast, et ta oli enne 1940. aastat eksisteerinud Eesti filminduse viljakamaid autoreid ja produtsente, vaid et ta otse alkeemikliku või houdiniliku talendiga mõistis justkui mitte millestki luua midagi. Midagi, mis osalt on vastu pidanud ajaproovile vähemalt selles mõttes, et on käsitatav Eesti toonase ajaloo allikana. Luts oskas ära kasutada Eesti Vabariigi 9. eluaastaks (filme tegema hakkas ta 1927. aastal ja tegi neid Eestis 1932. aastani, mil asus oma talente realiseerima Soome Hollywoodis ehk Helsingi filmistuudiotes) võrsunud ja arenenud riigistruktuure ja -organeid (kindralstaap, kaitsejõud, välisministeerium, Eesti välisesindused, haridusministeerium, riigivanema kantselei, Tartu Ülikool jt).
Ta lõi mõne aastaga filmisuhted Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Rootsis ja muidugi Soomes. Nende suhete detailsem uurimine seisab paraku alles ees. Luts valdas suurepäraselt ajakirjandusega suhtlemist, ta oli arvatavasti omal ajal kõige rohkem kõneainet pakkunud filmindustegelane Eestis, ükski tema tähtsam samm alates “Noorte kotkaste” juurde asumisest, ei jäänud lehtedes kajastamata. Kui 1926. aastal oli ta veel oma vanema venna Oskari varjus (kirjutati “Kevade” filmiks tegemisest), siis 1927. aastast kõneldi temast kui filmitegijast ja mitte enam ainult kui Lõuna-Eesti parimast tantsulõvist ja -õpetajast. Eesti esimese helifilmi “Päikese lapsed” tootmiseks kasutas ta edukalt Päevalehe toetust, üks peaosatäitjaid oli Päevalehe Miss Estonia 1932 Nadežda Peedi-Hoffmann. Tantsulis-laululine melodraama “Päikese lapsed” on nähtavasti omaaegses (trüki)meedias kõige laialdasema tähelepanu saanud Eesti film.
Tahaks loota, et Theodor Lutsu filmidest (Eestis on säilinud kas osaliselt või tervikuna 23 nimetust) jõuab lähiajal, vähemasti EV järgmiseks, juubelisünnipäevaks, midagi ka laiema filmipublikuni, ükskõik missugusel kandjal siis – eetris, DVDl või filmilindil. Tema ja Ilmar-Hans Tõnissoni tehtud Tartu ülikooli 300. sünnipäevale pühendatud dokumentaalfilmi “Alma mater Tartuensis”, mis menuga esilinastus 75 aasta tagusel suvel Tartu kinos Athena, loodetakse taas “lõuendil” näidata eeloleval sügisel. Tegelikult tegi Luts isegi kaks filmi ülikooli juubeliks, üht näidati juubelisündmuste ajal juuni lõpul kinos Central ja teist, peopiltidega täiendatud varianti nädalapäevad hiljem – kiirus ja operatiivsus olid endisele kuperjanovlasele alati omased.
Theodor Lutsu esikfilm “Noored kotkad” on omaette teetähis Eesti filmide rahvusvahelisel levitamisel. Filmi näidati ühes Pariisi vene emigrantidele kuuluvas kinos 1928. aasta alguses (prantsuskeelse pealkirjaga “Les Aiglons”), sama aasta suvel Varssavis (pealkirjaga “Tule- ja vereojad”) ja varasügisel Berliinis – nii meenutab filmi autor, tootja ja levitaja oma 1957. aastal avaldatud mälestustes.
Allpool Ülle Kariku tõlkes eesti filminduse teerajajast avaldatud kirjutis Berliini s ilmunud Saksamaa kinoomanike liidu häälekandjas Reichsfilmblatt (nr 25, 23. juunil 1928), mis ilmus esimese eesti filmi “Die drei junge Adler” Berliinis näitamise puhul, linastus lükkus küll kohalike kinoametnikega vaidlemise tõttu suvest sügisesse:
EE filmilugejatele, kes võibolla mõnevõrra altimad kõikvõimalikele avalikkussuhetes ja meediakäras põrpivatele-hulpivatele lugudele, oleks Theodor Luts (1896–1980) igati mõnus tutvumisobjekt. Küllap edaspidigi, sest suur jagu tema pärandist on endiselt läbi valgustamata.
Luts pole huvitav mitte üksnes sellepärast, et ta oli enne 1940. aastat eksisteerinud Eesti filminduse viljakamaid autoreid ja produtsente, vaid et ta otse alkeemikliku või houdiniliku talendiga mõistis justkui mitte millestki luua midagi. Midagi, mis osalt on vastu pidanud ajaproovile vähemalt selles mõttes, et on käsitatav Eesti toonase ajaloo allikana. Luts oskas ära kasutada Eesti Vabariigi 9. eluaastaks (filme tegema hakkas ta 1927. aastal ja tegi neid Eestis 1932. aastani, mil asus oma talente realiseerima Soome Hollywoodis ehk Helsingi filmistuudiotes) võrsunud ja arenenud riigistruktuure ja -organeid (kindralstaap, kaitsejõud, välisministeerium, Eesti välisesindused, haridusministeerium, riigivanema kantselei, Tartu Ülikool jt).
Ta lõi mõne aastaga filmisuhted Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Rootsis ja muidugi Soomes. Nende suhete detailsem uurimine seisab paraku alles ees. Luts valdas suurepäraselt ajakirjandusega suhtlemist, ta oli arvatavasti omal ajal kõige rohkem kõneainet pakkunud filmindustegelane Eestis, ükski tema tähtsam samm alates “Noorte kotkaste” juurde asumisest, ei jäänud lehtedes kajastamata. Kui 1926. aastal oli ta veel oma vanema venna Oskari varjus (kirjutati “Kevade” filmiks tegemisest), siis 1927. aastast kõneldi temast kui filmitegijast ja mitte enam ainult kui Lõuna-Eesti parimast tantsulõvist ja -õpetajast. Eesti esimese helifilmi “Päikese lapsed” tootmiseks kasutas ta edukalt Päevalehe toetust, üks peaosatäitjaid oli Päevalehe Miss Estonia 1932 Nadežda Peedi-Hoffmann. Tantsulis-laululine melodraama “Päikese lapsed” on nähtavasti omaaegses (trüki)meedias kõige laialdasema tähelepanu saanud Eesti film.
Tahaks loota, et Theodor Lutsu filmidest (Eestis on säilinud kas osaliselt või tervikuna 23 nimetust) jõuab lähiajal, vähemasti EV järgmiseks, juubelisünnipäevaks, midagi ka laiema filmipublikuni, ükskõik missugusel kandjal siis – eetris, DVDl või filmilindil. Tema ja Ilmar-Hans Tõnissoni tehtud Tartu ülikooli 300. sünnipäevale pühendatud dokumentaalfilmi “Alma mater Tartuensis”, mis menuga esilinastus 75 aasta tagusel suvel Tartu kinos Athena, loodetakse taas “lõuendil” näidata eeloleval sügisel. Tegelikult tegi Luts isegi kaks filmi ülikooli juubeliks, üht näidati juubelisündmuste ajal juuni lõpul kinos Central ja teist, peopiltidega täiendatud varianti nädalapäevad hiljem – kiirus ja operatiivsus olid endisele kuperjanovlasele alati omased.
Theodor Lutsu esikfilm “Noored kotkad” on omaette teetähis Eesti filmide rahvusvahelisel levitamisel. Filmi näidati ühes Pariisi vene emigrantidele kuuluvas kinos 1928. aasta alguses (prantsuskeelse pealkirjaga “Les Aiglons”), sama aasta suvel Varssavis (pealkirjaga “Tule- ja vereojad”) ja varasügisel Berliinis – nii meenutab filmi autor, tootja ja levitaja oma 1957. aastal avaldatud mälestustes.
Allpool Ülle Kariku tõlkes eesti filminduse teerajajast avaldatud kirjutis Berliini s ilmunud Saksamaa kinoomanike liidu häälekandjas Reichsfilmblatt (nr 25, 23. juunil 1928), mis ilmus esimese eesti filmi “Die drei junge Adler” Berliinis näitamise puhul, linastus lükkus küll kohalike kinoametnikega vaidlemise tõttu suvest sügisesse:
Ka Eesti toodab
Kuna Euroopa ootab Euroopa-sisest toodangut, peab iga, ka väikseima riigi toodangule tähelepanu pöörama.
Just väikestes riikides, mis on sõjakeerisest võrsunud, peitub tõhutu jõud. Kui nende maade toodang võrreldes Saksa toodanguga ongi ehk pisut veel lapsekingades, peab tegema kõik, et produtsente julgustada ja toetada. Nii saab filmiturgu mitmekesisemaks muuta.
Need maad ei pea matkima suuri filmimaid, vaid palju rangemalt kinni hoidma oma maa eripärasustest, oma kombeid ja tavasid, võitlusi ja heitlusi kujutama. Nii tekib nende vastu rahvusvaheline huvi.
Püüd oma maad näidata ajendas ka Siirius Filmi juhti härra Theodor Lutsu tegema filmi “Noored kotkad”, milles ta räägib eestlaste vabadusvõitlusest venelaste vastu.
Eestis elab ligikaudu 1,25 miljonit inimest. Seni on toodetud seal 5–6 filmi, eelmainitu on uusim ja märkimisväärseim.
Theodor Luts, kes on filmi lavastanud ja ise ka üles võtnud, on Eestis paljuloetud kirjaniku Oskar Lutsu vend ja filmi käsikirja autor. Härra Luts kasutas tuntud kodumaiseid näitlejaid.
Varsti saame näha puhast eesti filmi, mis on pigem kultuurfilm ja ajalooline dokument kui mängufilm.
Film, nagu öeldud, olevat linastunud sügisel 1928, täna on teada levitaja ja kinopidaja nimi – Biograph Film G.m.b.H, linastuskuupäev vajab veel selgitamist.
Ega selline info olegi nii ülearune – samal ajal, kui Saksamaa kinodes jookseb kümne tosina koopiaga meie värske lastefilm “Leiutajateküla Lotte”. Uks tehti lahti rohkem kui 70 aastat tagasi.
Arvustusi:
Kõne all olev film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat. Ja siin on märgata, et sõjaväe juhatus suurelt ettevõttele vastu on tulnud, aru saades täielikult rahvuslikust tähtsusest, mis sarnasel filmil olemas. Ta on /…/ pilte luua aidanud, mis vaatajat lahinguärevusega täidavad. Sellest küljest oleks see töö esimese järgu eksportfilmiks.
Kuid muu osa on üsna sagedasti nagu filmi proov, veel mitte peaproovgi. Siin oleks parandada, seal ümber teha, siin retušeerida, seal välja tõsta, juurde lisada, välja lõigata ja ümber asetada. Ja seda saab, see on üsna kergegi…
Vigadeks peame lugema, et vabadussõja vaimustust eriti rõhutatakse korporantide juures… Maaelu on sentimentaliseeritud, ollakse sigade söötmisel ning vasikajootmisel luuleliselt hell. Metsavahi tütrel peaks ometi jahikoer olema, mitte süles kantav “spits”. Pealegi ei ole see elav koeratõug üldse mitte sülekoeraks loodud. Ja süles kantakse maal naisi, kui nad väga haiged on: maa ideaaltüübid ei ole nii abitud-haprad.
Psühholoogilisi vigu on nii mõnigi olemas: kui ratsamehed metsas kedagi taga ajavad, siis ei joosta mitte, püss seljas, teed mööda nende ees, vaid nimelt teelt metsa…Vastav tekst oleks nii mõndagi arusaamatust parandanud, näiteks, miks maasepa õde nii linnalik välja näeb. /…/ Muidugi oleks parem olnud otsekohe vastav kostüüm selga panna.
Kuid nagu öeldud, laseb see end kõik üsna kergesti parandada… Sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti…
K.A.H. (= Karl August Hindrey), Päevaleht nr 336, 9.12.1927
Th. Luts on ära teinud “Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. Näitejuhi esikteos enam õnnestunud kui eelmised… on mõjuvaid stseene: meie vabatahtlike liinile jõudmine; soomusrongi kohalesõitmine, lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadilõhkemise illusioon.
J.P. (=Jaan Pert), Postimees
Kõne all olev film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat. Ja siin on märgata, et sõjaväe juhatus suurelt ettevõttele vastu on tulnud, aru saades täielikult rahvuslikust tähtsusest, mis sarnasel filmil olemas. Ta on /…/ pilte luua aidanud, mis vaatajat lahinguärevusega täidavad. Sellest küljest oleks see töö esimese järgu eksportfilmiks.
Kuid muu osa on üsna sagedasti nagu filmi proov, veel mitte peaproovgi. Siin oleks parandada, seal ümber teha, siin retušeerida, seal välja tõsta, juurde lisada, välja lõigata ja ümber asetada. Ja seda saab, see on üsna kergegi…
Vigadeks peame lugema, et vabadussõja vaimustust eriti rõhutatakse korporantide juures… Maaelu on sentimentaliseeritud, ollakse sigade söötmisel ning vasikajootmisel luuleliselt hell. Metsavahi tütrel peaks ometi jahikoer olema, mitte süles kantav “spits”. Pealegi ei ole see elav koeratõug üldse mitte sülekoeraks loodud. Ja süles kantakse maal naisi, kui nad väga haiged on: maa ideaaltüübid ei ole nii abitud-haprad.
Psühholoogilisi vigu on nii mõnigi olemas: kui ratsamehed metsas kedagi taga ajavad, siis ei joosta mitte, püss seljas, teed mööda nende ees, vaid nimelt teelt metsa…Vastav tekst oleks nii mõndagi arusaamatust parandanud, näiteks, miks maasepa õde nii linnalik välja näeb. /…/ Muidugi oleks parem olnud otsekohe vastav kostüüm selga panna.
Kuid nagu öeldud, laseb see end kõik üsna kergesti parandada… Sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti…
K.A.H. (= Karl August Hindrey), Päevaleht nr 336, 9.12.1927
Th. Luts on ära teinud “Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. Näitejuhi esikteos enam õnnestunud kui eelmised… on mõjuvaid stseene: meie vabatahtlike liinile jõudmine; soomusrongi kohalesõitmine, lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadilõhkemise illusioon.
J.P. (=Jaan Pert), Postimees