Üledoos

Nüüd on juba kergem. Vahepeal läks ikka hulluks kätte küll. Neid tulvas igast torust, telekast, raadiost, internetist. Viskad aknast välja, imbuvad nad korstna kaudu tagasi. Isegi õhtusöögiajal ei saa kah omavahel olla, seal istuvad nad laua otsas ja nõuavad tähelepanu. Kõik need ansipid, laarid, savisaared. Ammu ei hooma enam jutu sisu, näed ainult nõudlikult püsti töntsakat sõrme, kägistavaid lipsusõlmi ja vonklevat aadamaõuna. Hallid pintsakud, sinised pintsakud, kerge triibuga pintsakud, stuudiomööblisse röötsakile vajunud ülekaalulised pintsakud, higipiisad pärlendamas otsaees. Palganumbrid, maksuvabastused, inimarengu indeks. Isegi sümpaatsed näod ja argumenteeritud mõttekäigud tekitavad äratõukerefleksi. Jumala pärast, laske nüüd inimesel olla!

Õnneks kehtib meil esindusdemokraatia, mitte osalusdemokraatia, nagu anarhistid unistavad. Kujutad pilti, kui valimiskampaania käiks kogu aeg. Inimhulgad oleks katkematult poliitikast angažeeritud, kirjutataks petitsioone, kogutaks allkirju ja karjutaks ruuporisse. Möll käiks, aga midagi reaalselt ei muutuks.

Ei, las ta olla parem nii – tsirkus käib läbi linna, näidatakse elevantsi ja habemega naist, põristatakse ­trummi ja puhutakse pasunat, kuni ühel hetkel on kogu kära haihtunud. Ainult üksik müürileht laperdab vihmamärjal plangul. Ja meil on pisut piinlik, et lasime end sellest kõigest nii üles kütta. Professionaalset poliitikat ajagu ikka professionaalsed poliitikud, nagu köiel kõnnib paberitega akrobaat ja üht kutselist klouni klobib teine kutseline. Nagu ütleb Allan Hmelnitski – amatöör juba siga ei tapa. Seal üleval on ju poliitiku eksistentsi lõppjaam, kõrgel kabinetivaikuses, istungisaali igavuses. Poliitikat tehku need, kes armastavad intriige ja austavad võimu. Isegi iibelanguse tingimustes neil järelkasvust puudust ei tule. Leidub noori, kel hinges miilab rokileek, teised pakivad seljakoti ja lähevad seiklema, materiaalsete huvidega noored möllivad end EBSi ja boheemid astuvad kunstiakadeemiasse. Aga siis on veel peotäis noorureid, kellel pole nende alade peale talenti või motivatsiooni. Nemad näevad oma tulevikku kutselises poliitikas. Vaadakem neid noortekogusid – õhetavate põskedega lapsed, pihus kollased, rohelised, sinised ja punased õhupallid, räppimas ja huilgamas isakestele kaasa. Tulevased lauri laasid ja keit pentused. Alles see oli, kui väikese Sveni usinad näpud trükkisid Savisaarele telefonihääletuses poolthääli, nüüd on Mikserist saanud sotside üks esinumbreid. Üle-eelmistel valimistel jagas Evelyn haldjalikul naeratusel voldikuid ja punastas iga küsimuse peale, nüüd on preili Sepp nagu Catherine Deneuve või matemaatikaõpetaja, jalas fuck-me-saapad ja range võru ümber suu, karikatuurne oma kalgis elegantsis.
Minu ringkonnas kandideeris legendaarne punkar Villu Tamme. Oleks tegemist lihtsa sümpaatiahääletusega, võidaks ta iga kell neid peente prilliraamidega prouasid, kes valutavad silmakirjalikult südant Sakala keskuse hävingu pärast. Aga mida kurat on ta sinna riigikokku ära kaotanud? Personaalpensioni? Me ei taha ju, et Villu meie seast lahkuks. Üks mu sõber valis Simpson-Hohlovi, teine Kangilaski, sest nende härrade nimed olid kõige naljakama kõlaga.

Poliitika ekspansioon igasse elusfääri on viinud selleni, et igal pealtnäha süütul ja positiivsel nähtusel võib olla juures vastik poliitiline konnotatsioon. Lutsutad hapukat marmelaadi kommi ja järsku tabad end mõttelt, et see magus ollus, mis hamba külge kleepub, on tegelikult Oliver Kruuda seesamunegi. Lähed lapsega lumelinna avamisele ja näed seal Olga Sõtnikut kõnet pidamas. Vähe puudub, et lumekindluste tippu poleks paigutatud võidukad Keskerakonna lipud. Paari aasta pärast istud sõpradega Maarjamäel, libistad väikest veinikest ja vaatad, kuidas koalitsioonilepinguga paika pandud Tauno Kangro hiid sind Tallinna lahes ähvardab. Sakala juhtum näitab, et isegi kultuuriobjekti rajamine on meil politiseeritud. Lisaks kõik need laulvad revolutsioonid ja muusikud ja prominendid. Miks ei võiks Villu, Truba, Mäks, Volk, Chalice ja Hardi Volmer lihtsalt kanda auga oma rolli ajaloos ning muusikas, miks nad peavad järsku kehastuma kogu rahva südametunnistuseks? Tra, aru ma ei saa!
Ükskõik kui üllaid visuaalseid kujundeid valimiskampaania käigus ei toodetud, kuidas poliitikute gäng astub hiphopliku uljusega raudruuna ees või parempoolne rahvajuht kuulab kannatlikult pensionäre, jään ma seda kampaaniat mäletama erakordselt jõmliku populismi järgi. Kusjuures allalastavaks on lihtsameelsed valijad, kes ise ei saa arugi, kuidas suured poisid neid kohtlevad. Mõne erakonna retoorika mõjub kui kristliku moraaliõpetuse misantroopne paroodia, mille äärmuslikku vormi kujutab David Fincheri film “Seitse”. Materiaalsetest ahvatlustest kubisevad valimisloosungid toovad ilmsiks tõsiasja, et meid ei peetagi millekski enamaks kui karjaks ahneteks, kadedateks, vimmakateks ja ablasteks tölplasteks. Aga mina ei taha olla seitsme surmapatu doktriini esitlusmaterjaliks. Ma ei ole just ülearu kade ega ablas. Ma ei ole küll maailma kõige nutikam eestlane, aga ka mitte kõige lollim. Ja ma ei taha, et mulle udutataks hääle eest maad ja ilmad kokku. Lihtsalt sellepärast, et tegemist on lollide peal testitud kõige tõhusama turunduskommunikatsiooni strateegiaga, lihtsamalt öeldes, pähe määrimisega.

Miks keegi ei taha minusugustele panustada? Kas me oleme liiga tühised marginaalid? Olen alati olnud usin valija, aga sellel aastal tundsin, et mulle ei lähe enam korda. Et kogu see poliitikasfäär on nii massiivselt pealesuruv, et lõpuks on pohhui, kes hakkab meid valitsema. Võõrandumist valitsemisest ei tekita mitte ainult liiga kaugeks jääv võimukese, vaid ka liiga lähedale tükkiv võim. Ja ma kardan, et ma ei ole ainus, kes nii mõtleb.