17.05.2007, 00:00
Eesti riik musta naise jahil
Mida teha lindprii aafriklannaga, kes on kogu aeg kadunud, kellest aga Eestil kuidagi vabaneda ei õnnestu?
Ühel päeval umbes kaks aastat tagasi istus Tallinna
lennujaamas kollasesse Kiisu taksosse noor naine, must kui öö. Taskus
oli tal Kanada passi taoline trükis ja peas mõte siin
modelliks hakata.
“Viige mind kuhugi hotelli,” palus reisija taksojuht Viktorit vigases inglise keeles.
Viktor viis aafriklanna Männikule hotelli Dzingel ja ulatas hüvastijätul oma visiitkaardi. Neiu helistas juba ülejärgmisel päeval.
“Te olete ainus inimene, keda ma siin riigis tean,” ütles ta, “ja ma olen hädas.”
Eestisse saabudes oli aafriklannal kaasas vaid kakssada dollarit. Dzinglis maksis öö 50 dollarit. Kaastundlik Viktor pidas abikaasaga nõu ja lubas, et võõras võib elada nende juures kolmetoalises korteris, kuni ta mingit tööd leiab.
“Ma oskan tantsida,” pakkus naine. “Ja rastapatse võiksin ka punuda.” Ükskõik mis, aga tagasi Nigeeriasse, mille ta väitis oma kodumaa olevat, poleks tüdruk tahtnud minna ka surma ähvardusel.
End nimetas ta vaheldumisi Magerette Ubongiks ja Faith Etiosaks, lihtsalt Saraks ja veel kellekski. Lugeda-kirjutada ta ei osanud, oma vanust ka täpselt ei teadnud.
Töökoha piiga leidiski – Liivalaia tänava keldris asunud lõbustusasutuses, kurikuulsas meesteklubis Red Club. Ise pidas ta end striptiisitariks, politseinikud aga nimetasid seda tööd selgesõnaliselt prostitutsiooniks, tema töökohta aga bordelliks.
Faithi minevikust polnud teada mitte kui midagi. Tal oli terve taskutäis võltsitud isikutunnistusi, kuid ei ühtki ehtsat. Aeg-ajalt helistas talle ema, siis Faith nuttis võõras keeles telefonitorusse. Aeg-ajalt saatis keegi talle moneygram’iga Moskvast paarsada dollarit.
“Tal oli hea süda,” meenutab Viktor, “Ja ta oli aus. Meil võis raha köögilaua peal olla, midagi kaduma ei läinud.”
Heldemate klientidega teenistuspäevadel tassis Faith Viktori perele Stockmannist kilekottidega
toidukraami ja tegi perele suurejoonelisi kingitusi. Ulualuse eest tasus sellega, et hoidis Viktori väikseid lapsi.
“Ta lootis siin abielluda,” ütleb Viktor. Kuigi striptiisitar oli Red Clubis töötades tutvunud paljude kenade Eesti meestega, ei leidunud nende hulgas kosilast.
Dokumentideta võõras linnas
Novembris 2005, kui Faith pöördus tagasi ühelt kosutusreisilt Läti spaasse, nabis Eesti piirivalve ta kinni. Kanada pass ei veennud enam.
Arreteerimise hetkel oli Faithil taskus 15 000 krooni, selle otsustas ta kulutada advokaadi peale.
Viljandi advokaat Margo Normann ajaski asjad niikaugele, et kui Faith kümne kuu pärast (kümme kuud reaalset vanglakaristust võltsdokumendiga piiri ületuse eest, olgu öeldud, on väga karm karistus) 2006. aasta oktoobris kinnipidamiskohast Magasini tänavalt vabanes, ei saadetud teda maalt välja, vaid Illukale varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusse, sest ta taotles pagulase staatust. Kodakondsus- ja migratsiooniamet (KMA) seda palvet ei rahuldanud. Faithi advokaat andis sisse järgmise taotluse. Seda ka ei rahuldatud. Protsess jätkub – Faith’i advokaat vaidlustas taas KMA keeldumise.
“Nigeerias ei ole tal turvaline. Faith on öelnud, et teda kiusatakse seal taga usulistel põhjustel,” ütleb advokaat Normann.
137miljonilise rahvaarvuga riigis on pooled elanikud islamiusku ja pooled kristlased.
Tavaline eestlane tunneb Aafrika suurimat riiki Nigeeriat ahastavate e-kirjade põhjal, kus mõni järjekordne pealiku poeg on sattu nud tagakiusamise ohvriks ja palub teilt luba kasutada teie pangakontot oma dollarimiljonite üle kandmiseks vabasse maailma. Aga Nigeeriat peab mitteusaldusväärseks ka Euroopa Parlament. 15. märtsi 2007. aasta resolutsioon Nigeeria kohta ütleb, et Nigeerias toimib ikka veel šariaadikohus, riiki laastavad korruptsioon, meelevaldsed vahistamised ja piinamised, kohtuvälised hukkamised ja poliitiline vägivald, kohtud määravad endiselt karistuseks surmanuhtlusi ning amputatsioone, lapstööjõud ja lastega kaubitsemine on endiselt laialt levinud jne.
Siiski ei kuulu Nigeeria riikide musta nimekirja, mis päästab sinna tagasi saatmisest. Hetkel saadetakse isegi Iraagi põgenikud tagasi kodumaale.
Kuni bürokraatia masinavärk otsust jahvatab, peaks Faith elama Illukal. Ainult et seal teda jälle pole. “Nad tellisid koos tšetšeenist saatusekaaslasega Jõhvist takso ja kadusid,” ütleb varjupaiga juhataja Ilor Teeväli. Vähemalt viis nädalat pole tüdrukust kippu ega kõppu.
Üks võimalus on see, et ta töötab mõnes Tallinna veel alles jäänud kinnises korterbordellis. Teine variant on, et ta on mõne auto pakiruumis taas piiri ületanud. Seda peab KMA illegaalse immigratsiooni büroo juhataja kt Martin Sepp tõenäolisemaks. “Eesti on väike konnatiik, siin ennast kaua ei peida, see tuleb suhteliselt ruttu välja,” ütleb ta. Ja miks peakski Eesti riik taga otsima kedagi, keda me oma riigis niikuinii näha ei taha? Aga siiski.
Eesti peale on jooksus umbes sadakond illegaali, keda KMA ametnikud aktiivselt taga otsivad.
Tagasipöördumine Leedust
Praegu on Faith kuuldavasti Leedus.
“Küllap te saate temast veel mitu korda kirjutada,” arvab Martin Sepp. “Eesti vastutab tema väljasaatmise eest ja seetõttu hoolitseb juba see riik, kuhu ta sattunud on, ise selle eest, et ta meile tagasi sokutada.”
Eesti on võtnud hoiaku, et parim viis immigrantidega toime tulla on sisserändajad siit üldse eemal hoida. Vaene Eesti ei saa endale lubada sellist külalislahkust nagu näiteks Holland, ja isegi sealt saadetakse igal aastal välja 20 000 illegaali. Eestis on see arv 70.
Seadus ütleb, et inimene tuleb tagasi saata oma päritolumaale.
Ainult et kes ütleb, et meie loo kangelanna on üldse Nigeeriast? Kontrollida seda on raske, sest Aafrika riigid üldiselt ei ole koostööaltid. Teine võimalus on saata inimene riiki, kust ta meile tuli – praegused juhul siis Venemaale. Paraku pole Vene ametnikega kergem jutule saada kui aafriklastega. Enamasti tuleb sealt vastus, et neil puuduvad sellise inimese kohta piiriületusandmed ja seega ei ole teda võimalik ka tagasi saata.
Väljasaatmine on aga diplomaatiline protsess, see peab toimuma kõiki rahvusvahelisi ettekirjutusi silmas pidades.
Aga see pole juba, soni kuklas, mööda ilma ringi seikleva Faithi probleem.
“Viige mind kuhugi hotelli,” palus reisija taksojuht Viktorit vigases inglise keeles.
Viktor viis aafriklanna Männikule hotelli Dzingel ja ulatas hüvastijätul oma visiitkaardi. Neiu helistas juba ülejärgmisel päeval.
“Te olete ainus inimene, keda ma siin riigis tean,” ütles ta, “ja ma olen hädas.”
Eestisse saabudes oli aafriklannal kaasas vaid kakssada dollarit. Dzinglis maksis öö 50 dollarit. Kaastundlik Viktor pidas abikaasaga nõu ja lubas, et võõras võib elada nende juures kolmetoalises korteris, kuni ta mingit tööd leiab.
“Ma oskan tantsida,” pakkus naine. “Ja rastapatse võiksin ka punuda.” Ükskõik mis, aga tagasi Nigeeriasse, mille ta väitis oma kodumaa olevat, poleks tüdruk tahtnud minna ka surma ähvardusel.
End nimetas ta vaheldumisi Magerette Ubongiks ja Faith Etiosaks, lihtsalt Saraks ja veel kellekski. Lugeda-kirjutada ta ei osanud, oma vanust ka täpselt ei teadnud.
Töökoha piiga leidiski – Liivalaia tänava keldris asunud lõbustusasutuses, kurikuulsas meesteklubis Red Club. Ise pidas ta end striptiisitariks, politseinikud aga nimetasid seda tööd selgesõnaliselt prostitutsiooniks, tema töökohta aga bordelliks.
Faithi minevikust polnud teada mitte kui midagi. Tal oli terve taskutäis võltsitud isikutunnistusi, kuid ei ühtki ehtsat. Aeg-ajalt helistas talle ema, siis Faith nuttis võõras keeles telefonitorusse. Aeg-ajalt saatis keegi talle moneygram’iga Moskvast paarsada dollarit.
“Tal oli hea süda,” meenutab Viktor, “Ja ta oli aus. Meil võis raha köögilaua peal olla, midagi kaduma ei läinud.”
Heldemate klientidega teenistuspäevadel tassis Faith Viktori perele Stockmannist kilekottidega
toidukraami ja tegi perele suurejoonelisi kingitusi. Ulualuse eest tasus sellega, et hoidis Viktori väikseid lapsi.
“Ta lootis siin abielluda,” ütleb Viktor. Kuigi striptiisitar oli Red Clubis töötades tutvunud paljude kenade Eesti meestega, ei leidunud nende hulgas kosilast.
Dokumentideta võõras linnas
Novembris 2005, kui Faith pöördus tagasi ühelt kosutusreisilt Läti spaasse, nabis Eesti piirivalve ta kinni. Kanada pass ei veennud enam.
Arreteerimise hetkel oli Faithil taskus 15 000 krooni, selle otsustas ta kulutada advokaadi peale.
Viljandi advokaat Margo Normann ajaski asjad niikaugele, et kui Faith kümne kuu pärast (kümme kuud reaalset vanglakaristust võltsdokumendiga piiri ületuse eest, olgu öeldud, on väga karm karistus) 2006. aasta oktoobris kinnipidamiskohast Magasini tänavalt vabanes, ei saadetud teda maalt välja, vaid Illukale varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusse, sest ta taotles pagulase staatust. Kodakondsus- ja migratsiooniamet (KMA) seda palvet ei rahuldanud. Faithi advokaat andis sisse järgmise taotluse. Seda ka ei rahuldatud. Protsess jätkub – Faith’i advokaat vaidlustas taas KMA keeldumise.
“Nigeerias ei ole tal turvaline. Faith on öelnud, et teda kiusatakse seal taga usulistel põhjustel,” ütleb advokaat Normann.
137miljonilise rahvaarvuga riigis on pooled elanikud islamiusku ja pooled kristlased.
Tavaline eestlane tunneb Aafrika suurimat riiki Nigeeriat ahastavate e-kirjade põhjal, kus mõni järjekordne pealiku poeg on sattu nud tagakiusamise ohvriks ja palub teilt luba kasutada teie pangakontot oma dollarimiljonite üle kandmiseks vabasse maailma. Aga Nigeeriat peab mitteusaldusväärseks ka Euroopa Parlament. 15. märtsi 2007. aasta resolutsioon Nigeeria kohta ütleb, et Nigeerias toimib ikka veel šariaadikohus, riiki laastavad korruptsioon, meelevaldsed vahistamised ja piinamised, kohtuvälised hukkamised ja poliitiline vägivald, kohtud määravad endiselt karistuseks surmanuhtlusi ning amputatsioone, lapstööjõud ja lastega kaubitsemine on endiselt laialt levinud jne.
Siiski ei kuulu Nigeeria riikide musta nimekirja, mis päästab sinna tagasi saatmisest. Hetkel saadetakse isegi Iraagi põgenikud tagasi kodumaale.
Kuni bürokraatia masinavärk otsust jahvatab, peaks Faith elama Illukal. Ainult et seal teda jälle pole. “Nad tellisid koos tšetšeenist saatusekaaslasega Jõhvist takso ja kadusid,” ütleb varjupaiga juhataja Ilor Teeväli. Vähemalt viis nädalat pole tüdrukust kippu ega kõppu.
Üks võimalus on see, et ta töötab mõnes Tallinna veel alles jäänud kinnises korterbordellis. Teine variant on, et ta on mõne auto pakiruumis taas piiri ületanud. Seda peab KMA illegaalse immigratsiooni büroo juhataja kt Martin Sepp tõenäolisemaks. “Eesti on väike konnatiik, siin ennast kaua ei peida, see tuleb suhteliselt ruttu välja,” ütleb ta. Ja miks peakski Eesti riik taga otsima kedagi, keda me oma riigis niikuinii näha ei taha? Aga siiski.
Eesti peale on jooksus umbes sadakond illegaali, keda KMA ametnikud aktiivselt taga otsivad.
Tagasipöördumine Leedust
Praegu on Faith kuuldavasti Leedus.
“Küllap te saate temast veel mitu korda kirjutada,” arvab Martin Sepp. “Eesti vastutab tema väljasaatmise eest ja seetõttu hoolitseb juba see riik, kuhu ta sattunud on, ise selle eest, et ta meile tagasi sokutada.”
Eesti on võtnud hoiaku, et parim viis immigrantidega toime tulla on sisserändajad siit üldse eemal hoida. Vaene Eesti ei saa endale lubada sellist külalislahkust nagu näiteks Holland, ja isegi sealt saadetakse igal aastal välja 20 000 illegaali. Eestis on see arv 70.
Seadus ütleb, et inimene tuleb tagasi saata oma päritolumaale.
Ainult et kes ütleb, et meie loo kangelanna on üldse Nigeeriast? Kontrollida seda on raske, sest Aafrika riigid üldiselt ei ole koostööaltid. Teine võimalus on saata inimene riiki, kust ta meile tuli – praegused juhul siis Venemaale. Paraku pole Vene ametnikega kergem jutule saada kui aafriklastega. Enamasti tuleb sealt vastus, et neil puuduvad sellise inimese kohta piiriületusandmed ja seega ei ole teda võimalik ka tagasi saata.
Väljasaatmine on aga diplomaatiline protsess, see peab toimuma kõiki rahvusvahelisi ettekirjutusi silmas pidades.
Aga see pole juba, soni kuklas, mööda ilma ringi seikleva Faithi probleem.