Värske Tarantino-kokteil: ainult pühendatuile?
“Grindhouse: Surmakindel”
Režissöör
Quentin Tarantino.
Osades Kurt Russell, Rosario Dawson, Mary Elizabeth
Winstead, Marley Shelton, Zoe Bell, Michael Parks, Eli Roth jpt.
Alates 15. juunist CC Plazas.
Tarantino “Pulp
Fiction” võitis 1994. aastal Cannes’is Kuldse Palmioksa.
Kriitikud aplodeerisid. Pärast seda “hinnati ümber” ka
tema esimene film “Marukoerad”, tänaseks tõeline
klassika. Aga vähesed mäletavad, et “Marukoerte” kinomenu
oli pea sama kahvatu kui kõnealusel Tarantino-Rodrigueze
“Grindhouse’i” projektil (mis nüüd siis produtsendi
tungival nõudmisel Euroopa ja Austraalia turu jaoks lahku
löödi ja pikemaks monteeriti). Nii et ärgem hakakem ennatlikult
“läbikukkumisest” lalisema, vaid nautigem võimalust
viibida kinosaalis nende väheste pühendatutega, kes ei vaja haipi ega
loe numbreid.
Napi 15 aastaga on see
iseõppinud filmimees kirjutanud kõvasti ümber filmikeele
reegliõpikud (rääkimata tema kirjutatud stsenaariumitest, mida
on rohkem kui tema lavastatud filme) – montaaž ei pea siduma narratiivi
ajas lineaarselt, sest vaataja suudab alguse ja lõpu oma peas kenasti
ise konstrueerida; dialoogid madinafilmides ei pea piirduma nappide pingutatult
“vaimukate” kommentaaridega, vaid võivad kesta kümneid
minuteid, ilma et pinge kaoks; muusika filmis ei pea alati tulema Hanz Zimmeri
nime taha kogunenud heliloojatelt, sest maailmas on võrratult palju
vaimustavaid lugusid, mida saab uuele elule äratada.
Lisage
sinna veel alati kümnesse casting, hüperreaalne koomiksivägivald
ja teravalt sarkastiline laia irvega huumor, mida on võimatu järele
aimata, ja alati stiilne ning šikk žanrivormistus – olgu siis
tegemist kung-fu märuli, thrilleri või slasher-tüüpi
pingelise tagaajamisfilmiga, nagu seda on “Surmakindel”.
Filmirullide hüplevad üleminekud, kaotsiläinud stseenid,
korraks mustvalgeks muutuv pilt, lõiked lausa poole lause pealt,
räpane heliriba. No see kõik on muidugi boonus targale vaatajale,
kes stilistikat valdab ja äratundmises käsi hõõrub. Aga
siresäärseid piigasid ja sületantsu on nauding vaadata ka
lihtsakoelisemal ja suuremate nõudmisteta vaatajal.
Kurt
Russelli kehastatud Kaskadöör Mike peksab kaine peaga diipi, kaamera
puhkab Jungle Julie (Sydney Tamiia Poitier) varvastel jalafetišiga
vaatajate jaoks orgastiliselt kaua, girl-powerit pritsivad sõbrantsid
mahvivad kanepit ja lobisevad elulistest asjadest – kes keda paneb ja
kuidas oli.
Ühedimensioonilised mehepojad üritavad
piigadele kätt pükstesse ajada, aga see ei ole teps mitte see film.
Väga vaimukad karakterid, kes vaid põgusalt ekraaniaega saavad, on
kohalikud šerifid, isa ja poeg, kes omavahel vesteldes pärast
Mike’i esimest õnnestunud (st keegi peale rammija-Mike’i
ellu ei jää) kokkupõrget, jõuavad järeldusele, et
palju pingevabam, kui hakata potentsiaalse seksuaalperverdi trellide taha
panemiseks tõendeid koguma, on Nascarit vahtida ja õlut
libistada.
Kitsarinnaline ja ajaloota autohull
valge ameeriklane – tema kallal nokib (aga teda samal ajal ikkagi ka
imetledes) Tarantino täpselt samasuguse hüperreaalse
rõõmuga, nagu Kaskadöör Mike oma ohvreid surnuks
sõidab.
Vanad kõikenäinud kriitikud nagu Derek
Malcolm ja Jaan Ruus, neile ei ole see pillerkaar vaatamata ohtrale silmailule
sugugi meelt mööda. Malcolm: “Sa vaatad ja mõt
led, et oh, kasva ometi suureks. See ei ole midagi enamat kui 50ndate B-filmide
(ning isegi mitte heade B-filmide) elluäratamine. Ja ainus hea asi, mida
ma saan öelda, on see, et Rodrigueze film on veel halvem.” Eks
me näe – Rodrigueze “Õuduste planeeti” näeb
kinodes juba 13. juulist.
Jaan Ruus: “Naistel muidugi ilus
vaadata, kui ilusad plikad peksavad segamini macho-mehe, kuid film oli halb
Tarantino.” Ei saa nõustuda, et segipeksmist filmi teises pooles
ühe teise tüdrukuteseltskonna poolt oleks “hea” vaadata.
Aga Kurt Russell, kes kiunub nagu siga aia vahel, kui ta ise äkki
jälitatavaks osutub, no seda on küll lausa lust jälgida. Sest
katarsis ju ikka sellest tuleb, kui kaua taga aetud kuri saab karistatud. Mis
sest, et veelgi verisemalt ja julmemalt – naiste vägivald on ju
teadagi, loomingulisem.
Tarantino usub budistlikku ümbersünniteooriat, mida tema lemmiknäitlejanna Uma Thurman talle tutvustas. Nüüd ta siis teab, et on eelmistes eludes olnud nii must ori Ameerikas, aga ka jaapanlane ja hiinlane, ning vähemalt paaris elus on olnud tema elukutseks kirjanik. See seletab nii mõndagi, võime muheleda, eksole.
Inglise meesteajakirja küsimusele, et miks ta peaks uskuma, et ta oli neegerori, vastas ta: “”I’ve got nothing I could say that would not make me sound like a horse’s ass. It’s just a feeling.” Ja pole põrmugi imekspandav, et juba ta plaanibki orjanduslikku filmi Lõunast. Vanale heale vesternile tuginedes loob ta ”southerni”, millest ei puudu ka sõjafilmi-esteetika. Keel põses film Ameerika ajaloo häbiväärsest peatükist, see on sama suur julgustükk, kui teha Euroopas Hitleri-komöödiat (jah, see trikk on juba tehtud). Ja ainult Tarantino võib endale sellist avangardi lubada.