Ameerika kuld ja hõbe
Lennujaama uksest välja astudes ootab meid eest vist
maailma pikim taksosaba. Lõputuna looklev inimass liigub siiski
suhteliselt kiiresti, sest korraga sõidavad ette kümned ja
kümned taksod. Veidi ülemeelik ja mängujanuline inimmass voolab
sellest õhuväravast välja meeletusse Las Vegase
öösse, maailma mängupõrgute, messide ja lavashow’de
paradiisi.
Istume taksosse ja palume
küüti Aladini imedemaale. Hispaania aktsendiga taksojuht küsib
oma kahe järelejäänud hamba ja vuntside tagant: “Kas see
on Pariisi lähedal?” Vastus on jaatav, sest kuuldavasti peaks Aladin
tõesti otse Eiffeli torni kõrval asuma. Loomulikult ei hakka
mehhiklane oma päevinäinud taksoga meid üle ookeani lennutama
vaid toob meid tuututades otse Las Vegase “stripi” keskele ehk
peatänavale, kus taeva poole tõusevad vendade Montgolfieri’de
esimene õhupall, Eiffeli torn ja majesteetlik Bellagio –
arvatavasti maailma pompoosseima kasiino palmioaas keset kõrbe. Maandume
Aladini imedemaal, mis on parajasti remondis, sildid juba maha võetud.
Lähipäevil saab Aladinist esimene hotell ja kasiino – Planet
Hollywood. Hotelliaknast paistab tuledesäras New Yorgi siluett ja selle
taustal loojangupäikeses tühjana punav kõrb. Klaas jahedat
šampanjat sobib selle sürrealistliku vaatepildi juurde oivaliselt.
Keskmises Las Vegase hotellis loetakse tubasid tuhandetega.
Mõni neist mahutab rohkem inimesi, kui terves Tallinnas on kokku
majutuskohti. Sellegi poolest jõuavad teenindajad tohutu inimhulgaga
toime tulla, sest hotellis töötab iga kliendi kohta keskmiselt kaks
kuni kolm teenindajat. Suur osa nendest on muidugi ööpäev
läbi kaarte diilivad ja rulette keerutavad krupjeed või siis
jänesesaba ja pikkade kõrvadega ringi kepslevad ettekandjad.
Vastavalt hotelli teemale on muidugi valitud ka teemakohane rõivastus.
Üksikutele palju kaotanud mängijatele annavad jänkuemandad maja
poolt tasuta joogi, et nende meelehärmi leevendada ja taskust veel
mõned tukatid välja meelitada. Ülejäänud peavad ise
oma “võitudest” arveid maksma. Alla 100 krooni jooke naljalt
ei leia.
Vegase show’d on legendaarsed. Mitte üheski
maailma teatrilinnas pole nii palju tehnilisele täiuslikkusele panustatud
kui siin. Paljud show’d on lavastanud Montrealist pärit edukas
produktsioonikompanii Cirque du Soleil’s. Show jaoks spetsiaalselt
ehitatud lava maksis rohkem, kui kolmandik Eesti riigi eelarvet – see
liigub etenduses 360 kraadi – igas suunas.
Ühes stseenis
hakkab lava tõusma ja sellelt voolab maha sadu tonne liiva. 40 meetri
kõrguselt kukuvad üksteise järel alla näitlejad, kelle
pind jalge alt kaob, kui lava täielikult vertikaalasendisse on
jõudnud. Paljude riikide endised tippsportlased tulevad pärast
sportlasekarjääri lõpetamist Vegase show’desse leiba
teenima. Trikid, mida nad sooritavad, ületavad tihti nende enda
olümpiavõite ja on sõna otseses mõttes kaelamurdvad.
Vegas on ka linn, kus iga päev on võimalik maailma
nimekamaid staare näha. Celine Dion (esineb iga päev) lõpetab
tänavu oma viis aastat kestnud lepingu, teda asendab aeg-ajalt Elton John.
ja teised maailmanimed. Vegases esinemist peavad staarid prestiižseks ja saalid
on pea alati välja müüdud.
Arvatavasti on
Vegas ainuke linn maailmas, kus ühe päevaga võid
ära käia nii Pariisis, Veneetsias, New Yorgis, Egiptuse
püramiidide juures kui ka aarete saarel. Need linnaosad on disneylandlikud
kitš-ko
opiad tegelikkusest. Eiffeli torn näeb eemalt täiesti autentne
välja, kuigi tegu on kuulsa torni veidi vähendatud variandiga. Paljud
ameeriklased, kes kunagi oma maalt välja ei sõida, saavad siin
maailmale tiiru peale teha. Ameerikas elades ju üldiselt passi vaja ei
lähe, seda on vaja vaid välisreisideks ja paljud ei hakka endale
passi taotlemisega tüli tegema.
Aga kella Las Vegases naljalt ei
leia, sest keegi ei peaks nägema, et on juba hilja.
Mängupõrgud töötavad ööpäevaringselt ja
kordagi ei lõpe automaatide lakkamatu mündikõlin.
Kuna mulle kasiinodes mängimine ei meeldi, siis suutsin Vegasest
ära tulla ühtegi senti kasiinos kulutamata. Lennujaamas ei anna hing
siiski rahu. Linnalegend räägib, et seal pidavat
mänguautomaatide väljamakse kordi kõrgem olema, et lahkujaid
pärast suuri kaotusi siiski natuke lohutada. Ma ei pea kiusatusele vastu
ja lasen dollari masinasse. Kilinal kolinal saan tagasi kaks. Rohkem
õnneks ei jõuagi mängida, sest lennuk on kohe lahkumas. Raha
tasku ja võit 100%. Kulla kõlin, kõrb ja kolmkümmend
kraadi sooja jäävad selja taha, tunnise lennu kaugusel ootab
lummavate mägedega Aspen – Ameerika hõbe.
Aspen
on kunagi olnud Ameerika hõbeda pealinn, saades tuntuks 1860ndatel
aastatel hõbedapalaviku ajal, kui siia rajati kaevandused. 19. sajandi
lõpuks sai Aspenist Ameerika 6. ja maailma 16. suurim
hõbedatootja. 1894 leiti siit ka suurim teadaolev hõbedakamakas,
mis kaalus ligi tonni. Kaevandused on nüüdseks enamuses suletud ja
kaevandamine liikunud odavama tööjõuga mandritele, aga
ekskursioone šahtidesse saab endiselt teha.
Öö
Aspenis maksab olenevalt hotellist 2000 krooni kuni 100 000 krooni. Siiski
õnnestub internetist leida ka üks väike romantiline villa, kus
on ilmselt Aspeni kõige odavam majutus – ainult 800 krooni
öö, mis siinsete hindade juures tõeline peenraha. Little Red
Ski Haus on sellegi poolest sajandi vanune šarmantne Victoria stiilis
villa, kus nagisevatest põrandalaudadest hoolimata on luksuslik
sisekujundus ja maitsekalt kujundatud detailid. Lahke perenaine võtab
iga külalist vastu, kui kauaoodatud sugulast.
Kuulu
järgi pidavat Aspenis puhkama kõige snoobimad ja
arrogantsemad ameeriklased, kellel on oluline ainult meeletu kogus raha ja
prestiiž ühiskonnas. Siiski pean tõdema, et kõik, keda
reisil kohtasin olid väga meeldivad, viisakad ja abivalmid. Vaade Aspeni
suusamägede tipust on imekaunis, jäädes siiski veidi alla
parimatele Alpi panoraamidele. Suusk libiseb hästi, päike särab,
ja liftijärjekordi praktiliselt pole. Selle eest tuleb aga kallist
päevapileti hinda maksta.
Minu üllatuseks astub minu
suusagondlisse korraga üks veidi vananev, aga siiski veel päris
tuntud rockstaar ja hakkab oma sõbraga laiavat teksti panema. Tundub, et
tema staari-imago peab ka suusaliftis temaga kaasa sõitma. Tosina minuti
ülessõidu jooksul mäe tippu jõuab ta kiruda Bushi ja
Ameerika valitsust nii, et maa must. Kõige ropumad väljendid
lendavad Iraagi sõja teemadel. Korraga pöördub rokkstaar minu
poole ja küsib otse: “Kas sa ei arva, et Bush on totaalne
idioot?” Mul ei ole võimalik isegi vastuseks õhku
võtta, sest ta tulistab juba ise ja lisab veel mõned sarvilised
otsa. Jätan siinkohalt diplomaatiliselt selle tuntud rokiässa nime
nimetamata, et mitte USA saatkonnale piinlikkust tekitada.
Avalikult kiidavad Aspeni mõnusid siin tihti elavad
Jack Nicholson, Jodie Foster, Will Smith, Gold
ie Hawn, Kurt Russell ja teised, ning kummalised on ka kuulsustele
pühendatud palverännakute puud ehk altarid, millele andameid tuuakse.
Kummardavalt öeldakse nende kohta “shrine”.
Mäenõlval seisavad Elvis Presley ja Marilyn Monroe altarid, kuid on
ka kaotatud süütuse puu, mille otsa naissuusatajad oma rinnahoidjaid
ja aluspükse riputavad.
Aspenis asuvad kinnisvaraekspertide
hinnangul ka maailma kõige kallimad turul saada olevad eravillad.
Üks uhkemaid nendest on praegu ligi poolteist miljardit krooni maksev
Rancho, mis kuulub ühele Saudi araabia printsile. Lisaks
tavapärastele luksustele kuulub maja juurde valgustatud ja ideaalselt
hooldatud privaatne murdmaasuusarada, mis ka Käärikule silmad ette
teeb. Ostjaid selles hinnaklassis pole aga kuigi palju.
Aspen on
tegelikult neljast erinevast suusamäest koosnev kuurort. Kõige
järsemaid nõlvu ja suuremaid väljakutseid pakub Higlands.
Buttermilk on rohkem algajate mägi ja Snowmass massidele. Kõige
vanem ja eksklusiivsem on siiski Aspeni mägi ise, mis avati teise
maailmasõja lõpul. Siin treenisid Ameerika sõdurid,
kellest paljud pärast sõda siia tagasi tulid ja 1949. aastal
Ameerika suusameka avasid. Sellest ajast peale on Aspen olnud USA
eksklusiivseim suusakuurort. Enamikes hotellides on soojendusega
välibassein või vähemalt kuumavee mullivann katusel, vaatega
mägedele. Restoranid on klass omaette ja suvel toimub siin Ameerika
mainekaim gurmeefestival, kuhu lendavad kohale parimad kokad üle maailma.
Aastaid tagasi juhtis telestaar Robin Leach
ameerika telekanalitel ülimenukat saadet “Lifestyles of the Rich and
Famous”. Selles heideti pilk maailma kõige jõukamate ja
võimsamate elamisse, nende Ranchodesse ja penthouse-korteritesse.
Rokistaari sõber, kellega koos mäetippu sõitsime ütleb
mulle suusaliftilt lahkudes just nagu vabanduseks: “Näed isegi,
Aspenist on saanud lifestyle of the rich and aimless (rikaste ja sihitute
elustiil).” Niikaua, kui kulda ja hõbedat jätkub, kasvavad
need kaks ameerika puhkusemekat kiiremini, kui teised linnad Ameerikas.
Rokkar viskab tuka üle pea ja sööstab sihitult otse
mäest alla, tema sabas trobikond fänne.
Kunagi
püstitatakse talle siin oma altar.