Petropolis

Ajaloolane Jüri Kotšinev seilab isiklikku tundemerd mööda Peterburi kultuurilukku.

Solomon Volkov
“­Peterburi kultuuri­ lugu”
Tõlkinud Milvi Aasaru. Ilo, 2007. 680 lk.

On aasta 1904. Käimas on Vene-Jaapani sõda. Keiser Nikolai II valitseb oma tohutut impeeriumi pealinnas Peterburis. Sõja puhul on kuulutatud välja annetuste kogumine sõjaväe tarbeks. Patriootilistel kaalutlustel patroneerib annetuste kogumist keisrinna Aleksandra.

Loomulikult kasutavad väikeaadlikud võimalust, ning Talvepalees selleks eraldi ettenähtud saalis sooje kindaid, sokke ja muud sellist kraami sõduritele annetades üritatakse vastuvõttu korraldavatele õukonnaametnikele üle anda keisri nimele palvekirju mitmesuguste lahendamist nõudvate probleemide kohta.

Üks selline õnneproovija on minu vanavanaema Maria Mihhailovna Ožerelkova-Šulepova.

Kaasas on tal kolmeaastane tütar Zoja (minu vanaema). Vanavanaemal veab. Annetuste vastuvõttu tuleb korraks vaatama keiser Nikolai II. Märgates minu tollal kolmeaastast vanaema, võtab ta lapse sülle ning alustab temaga vestlust. Mis nimi, kui vana, kuidas elad jne. Jutt laabub, kuna lapsele meeldib keisrist kiirgav soojus ning helgus.

Nõnda avanebki vanavanaemal võimalus anda oma palvekiri keisrile isiklikult üle. Enneolematu õnn. Oli kirjutamata reegliks ja tavaks, et isiklikult üle antud palvekirjadele vastas keiser peaaegu alati jaatavalt.

Palve iseenesest oli tolle aja mängureegleid arvestades küllaltki julge. Nimelt paluti selles, et minu vanaema vanem vend saaks vastu võetud Peterburi Paažikorpusse, kus valmistati ette kõrgemaid riigiametnikke ning kaardiväeohvitsere. Keiser võttis palvekirja vastu ning lahkus.

Oli aasta 1904. Veel ei olnud mõrvatud Vene kõigi aegade üht suurimat poliitikut Pjotr Stolõpinit; veel polnud Aleksander III ajal tippvormi jõudnud Venemaa sõjaline vägevus saanud hävitavat ning saatuslikku lööki Jaapanilt; veel sõitsid troikad uljaste ja väledate traavlitega... Oli keiser, keisririik ja Peterburi koos kõigega, millest jäin ilma enne oma sündimist ja mida üle kõige siin elus armastan...

Multikultuursest metropolist kongikaaslaste vennaskonnaks – just nii saaks resümeerida Solomon Volkovi “Peterburi kultuuriloost” kummitama jäävat muljet. Autor on võtnud endale aukartustäratava ülesande – tuua lugejani ülevaade Peterburi kultuuri loost selle müstilise linna asutamisest Peeter I poolt, kui viimane ehitas tulevase linna esimese maja, isikliku onni 1703. aastal, kuni perestroika ja Jeltsini ajani välja. Puškinist Grebenštšikovini, Ahmatovast Brodskini jne. Šostakovitš, Mandelštam, Gumiljov – Venemaa vaimukultuuri eliit, kellest paljudest said pärast 1917. aastat pagulased, märtrid, elavad laibad ning surnud hinged.

Raamat on ilus väljast ja valus seest. Tore ja sadistlikult meeleolukas on kaasa elada ühe riigi pealinna ja kultuurikeskuse sünni, arengu, surma ning surmajärgse olemise loole. Kõik see tundub kuidagi fantasmagooriline. Juba see, et suur reformaator Peeter I asutas linna küllaltki kahtlasesse kanti – pean siin silmas Neeva jõge tema üleujutustega ning soiseid alasid, millele linna püstitamine nõudis tohutult inimelusid –, oli mõneski mõttes muinasjutuline. Osalt meenutab Peterburi saatus linnriiki, polis’t. Asutas ju Peeter I uue pealinna just selleks, et alustada Venemaa ehitamist justkui puhtalt lehelt. Mõnes mõttes linnriigiks keset tollal veel patriarhaalset Venemaad Sankt-Peterburg ka jäi.

Üks mu inasjutt lõppes aga 1917. aastal. Linn oli ennast Vene impeeriumi pealinnana tõestanud ning elanud läbi üleva epohhi, mil üks tema valitsejaist – keiser Aleksander I – juhtis koalitsioonivägesid, mis vabastasid Euroopa Korsika koletise Napoleoni ikkest. Just seda aega, 19. sajandi algust, nimetatakse vene kultuuri kuldajastuks. Nimetatud ajastu suurkujuks oli loomulikult Puškin. Just seda megastaari imetles vene kultuuri hõbeajastu üks tuntumaid brände Anna Gorenko, keda siinne publik loodetavasti tunneb Ahmatova nime all. Kui venelastel oleks olnud oma Kalju Suur, siis oleks enne Issanda päike loojunud, kui vanameister päevapiltnik oleks kõik kultuurititaanid fotodena talletada suutnud.

20. sajandi alguse poliitiline kataklüsm – Suur Oktoober – tegi tervest riigist aga suure surnuaia ning tekitas “nõukogude kultuuri”. Nõukogude kultuuri pole kunagi olnud ega saagi olemas olla, sest need kaks mõistet – nõukogude võim ja kultuur – on teineteist absoluutselt välistavad. Siinkohal mõtlen ma kultuuri selle sõna euroopalikus tähenduses. Eelkõige sellest Volkovi raamat jutustabki. Oleme ju näinud, mida võib nõukogude võim teha ühe vene akmeismi ning sümbolismi ajastu sümboli Ahmatovaga. Jõudis temagi “suurele juhile ja õpetajale” Stalinile kirjutada ülistuslaule, mida lugedes iga veel mitte lõplikult kaabakastunud vene intelligent pidanuks infarkti saama.

Mäletan siiani, kuidas mu enda Moskvas elav vanaema, sünnilt pärus­aadlik Olga Kosminitšna Basova pensioniealisena jooksis elamuvalitsuse parteiaktiivi koosolekule ning kartis sellele hiljaks jääda. Selles suhtes olid vana pealinn Moskva ning uus pealinn Peterburi täiesti ühtlustatud.

Tõsi jah, ajas, millest siin räägin, oli Moskva jälle pealinnaks tehtud. Kas tohime olla nende vaeste ohvrite süüdistajad? Tollal oli loomeinimeste ja üldse kõikide inimeste prioriteediks ellujäämine. Mõni suutis aga veel lisaks kõigele kirjutada muusikat ning luulet, maalida ja voolida...

Revolutsioonihäll Petrograd oli ajalooliselt alati mitmekihiline. Elasid seal küll sakslased, küll taanlased, mõistagi venelased, ent ka tatarlased, grusiinid, armeenlased jne. Elasid kuni 1917. aastani. Pärast seda kohutavat ­daatumit said elanikest aga tohutu vangimaja kongikaaslased.

Just see on kood, mida tuleb silmas pidada, asudes lugema “Peterburi kultuuri lugu”. Just see võti lubab paremini mõista tänapäeva Peterburi asukate maguskibedat eneseirooniat.

Samas on alati tore võrrelda, kui erineval moel suhtusid endise impeeriumi pealinna elanikud ajalookeeristesse. Kui vastakalt mõjuvad 1917. ­aasta veebruari­revolutsiooni sündmused ­Aleksandr ­Blokile, kes kirjutas tollal oma emale vaimustust täis kirju uuest saabuvast vabaduse epohhist, ning ­ainaida ­Gippiusele, kes kandis poeedi reeturite nimekirja. Gippius avaldas oma seisu­kohti loomulikult emigratsioonis... Poeet Balmont joob ennast sodiks ning lõpetab elu enesetapuga. Poeet Gumiljov jääb punase bolševismiterrori teerulli alla. Seesama Gumiljov, Ahmatova abikaasa, peab enne I maailmasõda paar duelli, nagu kunagisele vene aadlimehele kohane, ent sõja alates taotleb enda suunamist vabatahtlikuna keiserliku ratsakaardiväe ridades rindele.

Muidugi oli ­revolutsioonieelse Venemaa hõbeajastu loojate teostes selgesti tajutav saabuva katastroofi eel­aimus. See teeb nende loomingu veelgi nauditavamaks ning lisab teatud ülevuse mõõtme. Ainult et ise selles & uuml;levas ajas elada küll kuidagi ei tahaks. Aitab mulle sellest, kui nägin ja kuulsin, kuidas mu mõlemad vanaemad kokku saades omavahel sosinal prantsuse keeles vestlesid. Niivõrd suur oli hirm pealtkuulajate ja koputajate ees. Kuidas muuta kirikud muuseumideks ning poeet ­Brodski kurjategijaks – vaat seda kunsti valdas nõukogude võim täiuslikult.

Samas on Volkovi raamat võetav ka ausa ekskursioonijuhina Peterburi kultuurilukku. Soovitan kõigil asjast huvitatuil Volkovi raamat läbi lugeda ning seejärel pisut mõistatada, mis sellest kunagi nii kaunist linnast tulevikus saada võiks või ei võiks.

 

Hiigelessee vene kultuuri austajaile

Käesolev mahukas raamat ei ole rangelt võttes akadeemiline ajaloolis-kulturoloogiline uurimus, kuigi teosel on ulatuslik viitesüsteem. Oma sünnilinna metafüüsikast vaimustunud muusikateadlasest autor Solomon Volkov
(s. 1944) on pigem saanud hakkama teemakohase esseega. Mees ise emigreerus Nõukogudemaalt läinud sajandi seitsmekümnendate aastate keskel, siis kui kultuurimetropoli nimetati veel Leningradiks. Sarnaselt XX sajandi muusikaklassiku Igor Stravinskiga (1882–1971) hoidis ka Volkov südames tallel kodulinna vaimu. Erinevalt Stravinskist jõudis aga Volkov otsustavad sotsiaal-­poliitilised muutused ära oodata!
Kõige põhjalikumalt-intiimsemalt arutatakse teoses muusikaalaste küsimuste üle; muide, Peterburi koolkond mõjutas muu hulgas otsustavalt mitmete eesti tippheliloojate kujunemist (näiteks Artur Kapp, Mart Saar, Rudolf Tobias). Muusikutele järgnevad tähelepanu saamise osas näitlejad, lavakunstnikud ning balletitantsijad, samuti metseenid ja kunstielu edendajad (näiteks Mir iskusstva). Üsna nüansirikkalt avatakse kunstnike loomeelu tausta. Kirjanikest käsitletakse eelkõige poeete. Nn Peterburi müüdi võimsad kaasloojad Nikolai Gogol (1809–1852) ja Fjodor Dostojevski (1821–1881) väärinuks aga mõnevõrra põhjalikumat analüüsi.
Teadusest kui kultuuri ühest tähtsaimast komponendist ei ole aga raamatus pea üldsegi juttu! Loomulikult mõtiskleb Volkov korduvalt Peterburi-Petrogradi-Leningradi-(taas)Peterburi olemuse, sünni, võimaliku mõtte jne üle. Korduvalt rõhutab ta metropoli just imperiaalset iseloomu: ilma suurriigita ei oleks säärane imeline maailmafenomen saanud sündida ega ka kesta. Paratamatult tekib mõte Sankt-Peterburgi ainukordsusest ajaloos. Täielikult erakordne nähtus see megapolis siiski ei ole: nii asutati Aleksandria samuti ­Aleksander Suure (356–323 eKr) tahte aktina ning “päikesekuninga”
Louis XIV (valitses 1643–1715) ­Versailles’ lossi ehitamisel hukkus arvukalt kõiksugu rahvast – rääkimata siis Venemaa uuest pealinnast!
Venemaa huvilistele pakub Volkovi sorav käsitlus täiendavat teadmiste ningrõõmu allikat, kuid võib mõne liiga rahvuslikult meelestatud eesti haritlase meele mõruks teha – nõnda arvukalt esineb maailmatasemel või lausa geniaalseid loojaid, kes konkreetsest rahvusest sõltumata kuuluvad vene kultuuri hulka. Ja neid on kohe nii palju, palju, palju....

Sergei Stadnikov