Duell diktaatoriga

Valgevene tuntud ja tagakiusatud režisööri Juri Haštševatskit küsitlesid Kelly Grossthal ja Maari Ross Avatud Eesti Fondist.

Reedel esilinastub kinos Sõprus esimene Eesti-Valgevene ühistöö “Kalinovski väljak”, dokumentaalfilm Valgevene kuulsaima režissööri Juri Haštševatski pikalt kestnud ja ohtlikust konfliktist diktaator Lukašenkaga.

See oli 11 aastat tagasi, kui Odessas sündinud, Peterburi filmikoolis haritud Haštševatski sai valmis oma esimese satiirilise dokumentaalfilmi end “tõeliseks nõukogude inimeseks” tituleerinud Valgevene presidendist Lukašenkast – mehest, kes armastab rõhutada Hitleri ja Stalini “positiivseid” külgi. Filmi pealkirjaga “Tavaline president” Valgevene kinodes ega riigitelevisioonis ei näidatud. Üks kolkas asuv eratelekanal paiskas lukustatud uste taga filmi poolametliku versiooni küll eetrisse, kuid juba lõputiitrite jooksmise ajal murdsid ukse maha militsionäärid, konfiskeerisid filmi ja jätsid maha teate, et Lukašenka keelustab koheselt materjali. Mõned kuud hiljem näitas filmi saksa telekanal ZDF. Järgmisel päeval tungisid kaks meest Haštševatski stuudiosse ja peksid ta oimetuks, kaasa ei võtnud röövlid midagi peale käsikirjade. “Nemad ise valisid selles duellis relvad,” meenutab Haštševatski Valgevene nukuvalitsuse ulatuslikku telepropagandat. “Otsustasin, et minu vasturünnak on film.”

Haštševatski isikupärane käekiri muudab ta filmid põnevaks ka neile, keda Valgevene poliitiline olukord täiesti külmaks jätab. Režissööri on mõjutanud Fellini ja Bergmani tööd, eriti aga Mihhail Romm, kelle 1966. aasta film “Tavaline fašism” võrdleb fašistlikku Saksamaad ja kommunistlikku Venemaad.

Hoolimata oma isiku erakordsest populaarsusest Valgevenes – filmi “Tavaline president” 500 originaalkoopiast tehti mustal turul 200 000 piraatkoopiat, mis käisid käest kätte, ei ole ta loonud endale illusioone, et üks film võiks diktaatori kukutada.

“Minu filme on lihtne teha,” ütleb Haštševatski ise. “Väga vähesed režissöörid saavad kasutada nii head toormaterjali.”

Kui Minski kaarti vaadata, siis sealt Kalinovski väljakut ei leia, miks kannab film just seda nime?
2006. aastal, kui Minskis puhkes protest presidendivalimiste tulemuste moonutamise vastu, nimetasid meie noored Oktoobri väljaku ümber, hakates seda sõltumatu Valgevene eest võitleja auks kutsuma Kalinovski väljakuks. See tähendab, et üsna pea väljak ka sellise nime saab, sest isegi kui meie, vanem põlvkond, nii kaua ei ela, siis noored elavad tänase kolhoosidiktatuuri kindlasti üle. Filmi nimetus – “Kalinovski väljak” – on justkui signaal: tulevik on juba lähedal.

Ausalt öeldes tegin ma selle filmi just noorte jaoks. Olen veendunud, et need lapsed ei lase oma elu ära rikkuda ega loobu oma tulevikust. Olen veendunud, et protest kasvab.

Filmi alguses kurdavad töökad ja sümpaatsed külamemmed, et on seisnud aastaid telefonijärjekorras ja vett tahaks, aga lisavad kohe, et ega president saa siin midagi teha.
Kõige lihtsam seletus on “ajupesu” ametliku propaganda abil. Hommikust õhtuni jutustatakse neile raadios ja televiisoris, kui hea on Valgevenemaal elada ning kui tänulikud nad peavad olema kõige ausamale, kõige avameelsemale, kõige õiglasemale presidendile. Ning muid, alternatiivseid infoallikaid neil pole.

Kuid on ka palju keerukamaid motiive, mis pärinevad juba psühholoogia valdko nnast. Kui vaatate tähelepanelikult, kuidas Lukašenka räägib (ma ei eksinud, ärge kuulake, vaid just vaadake), siis taipate, et ta kaebleb kogu aeg. Ta on selline õnnetu inimene, kellele kõik liiga teevad.

Arvan, et see juurdus temas varases lapsepõlves: isata poisil on maal oi kui raske! Ilmselt õppis ta ka just siis virtuoosselt valetama, vaadates teile otsa uskumatult ausate silmadega. Ja siis kutsub see vaene kiusatud laps sellistes eidekestes esile alateadliku emainstinkti. Muide, väga sageli ta ka tegutseb nagu laps: sulgeb näiteks liikluse ja sõidab rulluiskudega mööda Minski peatänavat. Ühesõnaga, eidekesed armastavad teda nagu last.

Sellisel siiral armastusel on veel üks põhjus – tundub justkui, et kõik on juba selge, on teada, et midagi head ei tule, et valiti vale inimene ja tehti viga, aga sellele vaatamata armastavad nad ikkagi – tee või tina! Asi on selles, et 1994. aastal uskusid need eidekesed, et lõpuks ometi on saabunud rahvuslik kättemaksja, omamoodi Stenka Razin. See oli nende viimane “hea tsaari” lootus. Tunnistada iseendale, et nad tegid ka nüüd järjekordse vea, jätta hüvasti oma viimase lootusega – seda nad ei suuda, see oleks katastroof.

Juba filmis “Tavaline president” (1996) juhtisite tähelepanu Lukašenka autoritaarsusele ja tema Hitleri-lembusele. Kas uskusite siis, et seesama president võiks täielikult likvideerida riigis sõnavabaduse ja juhtida Valgevene eneseisolatsiooni?
Kas teate üht viimastest uuendustest Valgevenes? Nüüd hakatakse justkui salakauba otsimise eesmärgil avama rahvusvahelist posti ning arve selle “töö” eest esitatakse adressaadile. See tähendab, et mulle adresseeritud kirjad avatakse ja mina pean selle eest veel maksma!

Siin tuleb tahes-tahtmata pähe analoogia Hitleri-Saksamaaga, kus hukkamisega seotud kulud – padrunid, tuhastamine jne – nõuti sisse hukatu perekonnalt. Loogika on sama ja me läheme sama teed mööda. Siiski olen ma optimist: sõnavabadust riigis täielikult likvideerida käib isegi Lukašenkale üle jõu – täna on teistsugune aeg, me elame infoühiskonnas, ning sellele ei hakka ühegi diktaatori hammas peale.

Lukašenka rääkis enne 2006. aasta presidendivalimisi, et valgevenelastel pole muud valikut kui tema poolt hääletada. Kui palju teavad valgevenelased opositsiooniliidritest?
Ka olukorras, kus presidendil on pressi üle range kontroll, on info levitamine võimalik. Selleks kasutati väga erinevaid viise. Esiteks – otsest agitatsiooni, ukselt uksele. See ei olnud kerge, sest teise ukse juures ootasid agitaatoreid üldjuhul juba “korrakaitsjad”. Teiseks – internetti, mis on meie tingimustes väga oluline infolevitus­kanal. Seetõttu pole juhus, et peamiseks protestijõuks said noored.

On veel üks viis infot levitada – ­CDde ja DVDde abil. Neid kopeeritakse hetkega ja antakse käest kätte. Sain hiljuti teada, et sellise meetodi kohta on olemas isegi erialane termin – “viirusturundus”. Nii et mida raskemad on tingimused, seda leidlikumalt tuleb tegutseda.

“Kalinovski väljak” on tõsisele teemale vaatamata kohati päris humoorikas. On see teile iseloomulik filmikeel või olukorra lootusetus, mis ei jäta muud võimalust?
Nii seda kui teist. Mulle tõepoolest meeldib vaadata kõike irooniaga, see on mulle omane. Kuid selle filmi puhul on tegu ka teadliku intonatsiooniga. Asi on selles, et Lukašenka režiim valis oma peamiseks vahendiks hirmu. Seda hirmu pü& ; ;uum l;avad nad külvata iga inimese hinge. Ent hirmuga on kõige parem võidelda naeru abil. Naer on nagu hirmgi universaalne relv. Kuid naer on hirmust palju tugevam.

Lennart Meri on öelnud, et kui me ise oma tulevikku ei kujunda, kujundatakse see meie eest. Kas eestlastel on õigus oma toetus­initsiatiividega kujundada valgevenelaste tulevikku?
Teie endine president sõnastas suure­päraselt selle, mida peaks teadma iga inimene Maal. Mis puudutab välismaailma ja suveräänse riigi vastastikuseid suhteid, siis – tahame me seda või mitte – on vastastikune mõju sellegipoolest olemas. See toimub kõige lihtsamatel tasanditel: elatustaseme, kauplustes olevate hindade, elukvaliteedi, õiguste ja vabaduste jne võrdlemises.

Nõukogude impeeriumi kokkukukkumisel mängisid kaugeltki mitte vähetähtsat rolli tavalised teksad. Nende vastu võimas ja rafineeritud kommunistlik ideoloogia ei saanud. Mis puudutab eestlaste – nagu ka sakslaste, ameeriklaste, prantslaste ja nõnda edasi – õigusi Valgevene olukorda üldse mõjutada, siis selle kohta on mul olemas selge arvamus. Riigid on üksteisest eraldatud piiridega, kodanikuühiskond aga mitte. Kodanikuühiskond on ühtne kogu maailmas.

Ametnik seisab riigi, kodanikuühiskond aga inimese huvide eest. Ning kui riikidel võivad olla erinevad huvid – majanduslikud, geopoliitilised –, siis kodanikel on huvid lihtsad, selged ja sarnased: pere, maja, küllus, turvalisus, väärikus, laste tulevik.
Ning kui eestlased astuvad valgevenelaste kaitseks välja, siis näen ma selles ainult head. Nii nagu ameeriklased ja eurooplased kaitsesid kunagi kodanikuühiskonda Poolas ja Baltimaades ning nagu nad seda täna teevad Ukrainas.

Te reisite palju. Kas Euroopas, Ameerikas või Eestis ei teki soovi teha dokumentaalkomöödia millestki, mis nende maade kodanikele näib tavapärane?
Tekib ja isegi väga. Võin rääkida oma ideest: unistan teha filmi sellest, ­kuidas püüdlikud ametnikud käivitasid USAs idiootse võitluse suitsetamisega, kuidas nad püüavad n-ö võidelda kiilaspäisusega pea maharaiumise abil ning kuidas seda hakati orjalikult tegema ka Euroopas, sealhulgas Eestis.

Sellest, kui “meeldiv” on näha külmast värisevaid noori, küpseid ja vanu inimesi, kes end suitsetamise kahjuliku mõju eest säästes saavad hoopis kopsupõletiku. Millesse on siis parem surra – kas kopsuvähki või kopsupõletikku? Ja mis on kahjulikum – kas sigaretisuits või nende “tervislike eluviiside eest võitlejate” autode heitgaasid? Südame teeb täis. Mõtlesin välja isegi pealkirja: “No smoking!”.

Millised meeleolud valitsevad Valgevene kultuurieliidi hulgas?
Need inimesed, keda võib nimetada Valgevene kultuurieliidiks, on praktiliselt kõik režiimi vastased. Oma protesti väljendavad nad eri viisil: mõni ütleb oma seisukohta aktiivselt välja, mõni pöördub lihtsalt põlastavalt sellest riigist ära, mõni emigreerub, paljud lihtsalt on pöördunud endasse, oma maailma. Mõned kaotasid julguse ja püüdsid end leida režiimiga koostööd tehes. Midagi head see neile ei toonud. Asi on selles, et Valgevene võimudel on väga eksootiline ettekujutus sellest, mis on kultuur. Lukašenka ei ole Lorenzo di Medici, vaid märksa hullem.

Kas ka sel aastal saavad valgevenelased Oktoobri väljakul uisutada? Stabiilses riigis võiks ju järjepidevus olla!
Vähemalt üks elanik – tu nnen teda isegi perekonnanime pidi – uisutab kindlasti. Sellel talvel. Aga kas ta uisutab ka järgmisel talvel, selles osas on mul suuri kahtlusi. Ja suuri lootusi.