11.10.2007, 00:00
48kohalises lennukis üle Atlandi
Marsruut: Düsseldorf-Newark
Aeg: september 2007
Klass: äriklass
Hinne: 4
Šveitsi lennukompanii Privateair on nüüdseks juba viis aastat pakkunud suhteliselt erilist nišiteenust – Euroopa ja USA vahelisi liinilende vahemaad arvesse võttes pisikeste Boeing Business Jeti ja Airbus 319 LR lennukitega. Et need 40–56 reisijat mahutavad lennukid üle ookeani ikka kohale jõuaks, on Privateairi lennukitesse paigutatud lisakütusepaagid. Kogu lend müüakse välja äriklassina ning mitte Privateairi kaubamärki kasutades – firma lendab “õhukesi”, kuid proportsionaalselt suure ärireisijate arvuga marsruute Lufthansa, KLMi ja Swissi lennunumbrite all.
Kui udusel varahommikul Düsseldorfist lennujaama jõuan, väärib märkimist check-in’i ning turvaprotseduuride viisakus ja kiirus – ei mingeid üleliigseid küsimusi ega pikas järjekorras ootamist. Ka fakt, et Lufthansa laseb Privateairi klientidel kasutada oma First Class lounge’i, avaldab muljet kuni hetkeni, mil selgub, et kõlava nimega ootesaal jääb Düsseldorfis kvaliteedilt alla nii Air France’i kui KLMi äriklassi-lounge’idele – on küll ajalehti ja ajakirju, tasuta baar ning võimalus kergeks saksapäraseks hommikusöögiks (juustu- ja vorstiviilud, moos ja saiakesed), kuid mitte midagi liiga kõrgelennulist. Ning wi-fi on tasuline – tüütu kokkuhoid, sest krediitkaardi väljaotsimine ja oma andmete sissetoksimine on varasel hommikutunnil üsna tülikas.
9,5 tundi õhus püsida suutev ja 4000miilise lennuhaardega Airbus 319 LR on puhas ja meeldiv, kuid veel väiksem, kui ootasin – istun neljandas reas ning see asub juba tiiva kohal. 2+2 asetusega toolid on tumesinised ja libisevad lahti suhteliselt mugavaks, ent siiski mitte päris lamedaks asemeks. Kahe padja olemasolu on hea, kuid öiste lendude mugavuskategoorias ei tuleks need kitsavõitu toolid ilmselt isegi mitte pronksmedalile (Müncheni marsruudil opereeriva Privateairi BBJ istmeid peetakse märksa paremaks). Salongi üldine interjöör on külmades sinihallides toonides ning seda ei soojenda üles ka süsimustades univormides ja pilotkades stjuardessid, kes enne õhkutõusu makadaamia pähkleid ning šampanjat, vett ja apelsinimahla laiali kannavad: kõik on puhas, täpne ja korrektne, kuid samas kuidagi tundetu. Ainsate värvilaikudena jäävad lennukis silma üksikud kollased roosiõied, mis on väikestes vaasides oma koha leidnud nii serveerimiskandikul kui ka tualettruumis.
Amenity bag on tavaline Lufthansa standard (praktiline kott lennusokkide, hambaharja, silmamaski, kõrvatroppide ja Van Gilsi niisutuskreemiga) ning Lufthansa oma on ka lennuajakiri, kuid tõelise miinusena pole lend LH408 pardal mingit muud ingliskeelset lugemist.
Seega tuleb leida meelelahutust nende kümnekonna filmi hulgast (mitte just väga särav valik Harry Potterist Shrekini), milliseid saab vaadata hõbedasest – ja rohkete kriimustuste järgi otsustades eelmiste klientide poolt korduvalt mahapillatud – DVD-pleierist. Tunnustust väärivad samas tõeliselt suured ja hästi lennumüra isoleerivad kõrvaklapid.
Ookeani kohal sageli esinev turbulents annab tunda üllatavalt vähe – vaid päris lennu algul rapub väike Airbus õhuaukudes, otsekui väntsutaks lennukit ühest tiivaotsast kinni hoides kellegi jonnakas käsi. Süüa pakutakse 8 tundi ja 45 minutit kestval reisil kahel korral ning kuigi menüü on koostatud New Yorgi kultuskoka David Bouley poolt ja eine kahtlemata maitsekalt presenteeritud, e i osutu minu valitud hiidkrevetid maisikreemiga ning guljašš spätzle ja porganditega eriliseks maitseelamuseks. Lahkelt aina juurdekallatav Médoc on fantastiline, ent veepudeleid on igale reisijale ette nähtud vaid üks ning poole lennu ajal veereb pudel kahjuks istme alla.
Kui lennuk uskumatu mürtsatusega Newarkis maandub, tunnen end tavalisest väsinumalt. Jah, Privateair on kahtlemata suhteliselt meeldiv ja ennekõike rutiinivaba viis ookeani ületamiseks, kuid suurte lainerite õhurikkuse, jalasirutamisvõimaluse ning kiirusega võisteldes jääb väike lennuk kaotajaks.
Privateair lendab Düsseldorfist Newarki ja Chicagosse ning Münchenist Newarki (Lufthansa eest), Amsterdamist Houstonisse (KLMi eest) ning Zürichist Newarki (Swissi eest).
Aeg: september 2007
Klass: äriklass
Hinne: 4
Šveitsi lennukompanii Privateair on nüüdseks juba viis aastat pakkunud suhteliselt erilist nišiteenust – Euroopa ja USA vahelisi liinilende vahemaad arvesse võttes pisikeste Boeing Business Jeti ja Airbus 319 LR lennukitega. Et need 40–56 reisijat mahutavad lennukid üle ookeani ikka kohale jõuaks, on Privateairi lennukitesse paigutatud lisakütusepaagid. Kogu lend müüakse välja äriklassina ning mitte Privateairi kaubamärki kasutades – firma lendab “õhukesi”, kuid proportsionaalselt suure ärireisijate arvuga marsruute Lufthansa, KLMi ja Swissi lennunumbrite all.
Kui udusel varahommikul Düsseldorfist lennujaama jõuan, väärib märkimist check-in’i ning turvaprotseduuride viisakus ja kiirus – ei mingeid üleliigseid küsimusi ega pikas järjekorras ootamist. Ka fakt, et Lufthansa laseb Privateairi klientidel kasutada oma First Class lounge’i, avaldab muljet kuni hetkeni, mil selgub, et kõlava nimega ootesaal jääb Düsseldorfis kvaliteedilt alla nii Air France’i kui KLMi äriklassi-lounge’idele – on küll ajalehti ja ajakirju, tasuta baar ning võimalus kergeks saksapäraseks hommikusöögiks (juustu- ja vorstiviilud, moos ja saiakesed), kuid mitte midagi liiga kõrgelennulist. Ning wi-fi on tasuline – tüütu kokkuhoid, sest krediitkaardi väljaotsimine ja oma andmete sissetoksimine on varasel hommikutunnil üsna tülikas.
9,5 tundi õhus püsida suutev ja 4000miilise lennuhaardega Airbus 319 LR on puhas ja meeldiv, kuid veel väiksem, kui ootasin – istun neljandas reas ning see asub juba tiiva kohal. 2+2 asetusega toolid on tumesinised ja libisevad lahti suhteliselt mugavaks, ent siiski mitte päris lamedaks asemeks. Kahe padja olemasolu on hea, kuid öiste lendude mugavuskategoorias ei tuleks need kitsavõitu toolid ilmselt isegi mitte pronksmedalile (Müncheni marsruudil opereeriva Privateairi BBJ istmeid peetakse märksa paremaks). Salongi üldine interjöör on külmades sinihallides toonides ning seda ei soojenda üles ka süsimustades univormides ja pilotkades stjuardessid, kes enne õhkutõusu makadaamia pähkleid ning šampanjat, vett ja apelsinimahla laiali kannavad: kõik on puhas, täpne ja korrektne, kuid samas kuidagi tundetu. Ainsate värvilaikudena jäävad lennukis silma üksikud kollased roosiõied, mis on väikestes vaasides oma koha leidnud nii serveerimiskandikul kui ka tualettruumis.
Amenity bag on tavaline Lufthansa standard (praktiline kott lennusokkide, hambaharja, silmamaski, kõrvatroppide ja Van Gilsi niisutuskreemiga) ning Lufthansa oma on ka lennuajakiri, kuid tõelise miinusena pole lend LH408 pardal mingit muud ingliskeelset lugemist.
Seega tuleb leida meelelahutust nende kümnekonna filmi hulgast (mitte just väga särav valik Harry Potterist Shrekini), milliseid saab vaadata hõbedasest – ja rohkete kriimustuste järgi otsustades eelmiste klientide poolt korduvalt mahapillatud – DVD-pleierist. Tunnustust väärivad samas tõeliselt suured ja hästi lennumüra isoleerivad kõrvaklapid.
Ookeani kohal sageli esinev turbulents annab tunda üllatavalt vähe – vaid päris lennu algul rapub väike Airbus õhuaukudes, otsekui väntsutaks lennukit ühest tiivaotsast kinni hoides kellegi jonnakas käsi. Süüa pakutakse 8 tundi ja 45 minutit kestval reisil kahel korral ning kuigi menüü on koostatud New Yorgi kultuskoka David Bouley poolt ja eine kahtlemata maitsekalt presenteeritud, e i osutu minu valitud hiidkrevetid maisikreemiga ning guljašš spätzle ja porganditega eriliseks maitseelamuseks. Lahkelt aina juurdekallatav Médoc on fantastiline, ent veepudeleid on igale reisijale ette nähtud vaid üks ning poole lennu ajal veereb pudel kahjuks istme alla.
Kui lennuk uskumatu mürtsatusega Newarkis maandub, tunnen end tavalisest väsinumalt. Jah, Privateair on kahtlemata suhteliselt meeldiv ja ennekõike rutiinivaba viis ookeani ületamiseks, kuid suurte lainerite õhurikkuse, jalasirutamisvõimaluse ning kiirusega võisteldes jääb väike lennuk kaotajaks.
Privateair lendab Düsseldorfist Newarki ja Chicagosse ning Münchenist Newarki (Lufthansa eest), Amsterdamist Houstonisse (KLMi eest) ning Zürichist Newarki (Swissi eest).