06.11.2007, 00:00
Einstürzende Neubauten “Alles Wider Offen”
Einstürzende Neubauten
“Alles Wider Offen”
(Potomak)
Kunstlärmajate üllatustevaba ja konservatiivne
põli.
Avalugu “Die Wellen” on hea ja oma
dramaturgiliselt ülesehituselt kõigiti köitev – Blixa
Bargeld ja teised klammerduvad staatilise klaveriakordi külge, kuni siis
toosama monotoonsus ise kogu laulu kaosesse uputab. Kena, aga siin on kaks
probleemi. Esiteks jääbki see plaadi parimaks looks ning teiseks on
Einstürzende Neubauteni üldisem arengutrajektoor olnud tolle loo
omale täpselt vastupidine. Kunagi 80ndate esimesel poolel algas neil
kõik taluvuse piire pingutavast industriaallärmist, siis
järgnes väga vaiksete ja väga valjude hetkede väga
teravmeelne sümbioos ning nüüd poleerib bänd juba
mõnda aega läikima väga standardset, isegi konservatiivset
lauluformaati.
Igatahes on nad seda palju paremini teinud kui siin.
“Ich Hatte Ein Wort” ja keelpilli-imitatsiooniga “Von
Wegen” lihtsalt hoolitsevad selle eest, et emotsionaalsed ootamatused
klassitsistlikku vormipuhtust häirima ei tuleks ning isegi Blixa Bargeldi
vokaal on pigem koduselt ebaprofessionaalne kui tõrksalt ja
intrigeerivalt perversne. Üheksaminutiline
“Unvollständigkeit” püsib turvalises leinamarssi
meenutavas võtmes nagu trip-hop-tinktuuriga lahjendatud The Doorsi
“The End” ning läheb vaja püüdlikku respekti nende
arranžeeringu armsalt metalse kõlaga detailide vastu, et igavust
peletada. Ja sellises liigagi õdusaks timmitud valguses on peaaegu hea
meel kohata säärast Kurt Weilli stiilis paroodiat nende kunagistele
“rauatööaegadele” nagu “Let’s Do It A
Dada”.
6