Inspiratsiooni ja tarkust Prantsuse kultuuridokumentaalidest
Kinos Sõprus näidatakse järgmisel nädalal
Prantsuse kultuuridokumentaale, mis heidavad valgust Prantsusmaa 20. sajandi
mõtte- ja loomemaastikele läbi oluliste, kui mitte tänaseks
legendaarsete kultuuritegelaste.
12. kuni 16. novembrini
Sõpruses jooksvate dokumentaalfilmide juures olulisim on nende teema.
Vormiliselt on tegu üsna konservatiivse dokumentalistikakeelega, mis omane
üha vohavale teledokumentalistikale, mille olemus jääb kuhugi
filmi ja saate vahepeale. Ka need filmid on pigem teatud emotsionaalse varjundi
või lisandiga dokumendid (st teatud määral on autorikätt
kõigi filmide juures tunda) kui vormipiire kompavad kunstiteosed. Selles
žanris on aga kultuurikanal Arte poolt toetatud filmid tõeline
kõrgpilotaaž, seda alates respektaablist teemavalikust kuni oskusliku
lahenduseni.
Peategelasteks on 20. sajandi prantsuse kultuuri
tõelised suurkujud alates François Truffaut’st ja Isabelle
Huppert’ist, ning filmide suurim väärtus ongi nende vahetu suhe
oma subjektidega.
Erinevalt praegu kõikide Euroopa
raamatupoodide lette enda alla matvatest kaunite piltidega biograafiatest on
peategelased siin ise kohal. Filmi võime vahendada reaalsust jätab
vaatajale ehk veidi elavama võimaluse vormida oma suhe ühe
või teise suurnimega.
Kui minna tagasi raamatupoelette
katvate biograafiate juurde, siis kinoajaloost kõneldes on üheks
tänapäeva suuremaks kaanestaariks Hitchcocki, Lynchi ja veel
mõne teise kõrval kindlasti Prantsuse uue laine üks pioneere
François Truffaut (“Jules ja Jim”, “400
lööki” jne).
Temast rääkiv dokfilm kannab
pealkirja “François Truffaut – autobiograafia”
(François Truffaut, une autobiographie, 2004). Sõna
“autobiograafia” tuleb mõista vaid ülekantud
tähenduses.
Filmi režissöör Anne Andreu on filmi
selliselt nimetanud, kuna selle keskmes on arhiivimaterjal, kus näeme
1984. aastal surnud Truffaut’d rääkimas oma elust ja filmidest.
Kuidas ta nende juurde sattus, miks teda paeluvad keerulised
suhtesituatsioonid, armukolmnurgad ning klassikalised lood, mil on oma
väike nõks sees. Lisaks rikastavad filmi Truffaut’
kaasaegsete, sõprade ning kaasvõitlejate meenutused ja
kommentaarid – alates prantsuse kino diivadest nagu Catherine Deneuve,
Jeanne Moreau ja Fanny Ardant kuni klassikute sekka kuuluvate lavastajateni
nagu Woody Allen ning Milos Forman. Tema abikaasa Madelaine Morgernstein
meenutab ka Truffaut’ nõrkusehetki ja kahtluseid.
Kokkuvõttes tundub see olevat igale filmihuvilisele lausa kohustuslik
lisainfo, tänu millele omandavad Truffaut’ filmid vaataja jaoks uue
tähenduskihistuse ning mis ilmestab filmitegemist enam kui nii
mõnigi auditooriumiloeng.
Teine otseselt filmiga tegelev
dokumentaal on “Isabelle Huppert – elu näitlemiseks”
(Isabelle Huppert – une vie pour jouer, 2004). Järgmisel aastal oma
55. sünnipäeva tähistav Huppert on mänginud lisaks
teatrilavadele ka enam kui 70 filmis ning oma rollidega on ta vaieldamatult
üks kaasaegse Euroopa kino tippdiivasid. Tema
näitlejavõimekust, mille ehk üheks parimaks tunnistuseks on
2001. aastal valminud režissöör Michael Haneke film
“Klaveriõpetaja”, iseloomustab pidev piiri peal
kõndimine – teatraalsuse ja allasurutuse konflikt. Teema, mis on
alati käinud kaasas naiselikkuse küsimusega filmikunstis, omamoodi
femme fatale’ilikkus. “Elu näitlemiseks” taustaks on
Huppert’i enda kirjutatud ja ette loetud tekst: tema mõtted elust
ja näitlemisest. K
a see jutt mõjub vähemalt poolteadlikult teatraalselt, sest nagu
Huppert ise filmis ütleb, on ta “näitlemismasin”, tema
jaoks on raske näitlemisest välja tulla, sest siis muutub elu liiga
kirevaks ja keeruliseks, nõuab valikuid ja otsustamist selle üle,
kes ta lõpuks ise on. Kaadrid Huppert’ist Haneke
“Klaveriõpetaja” võtteplatsil ongi justkui kirsiks
koogil, sest siin saavad täpselt õiges punktis kokku näitleja
ja tema roll.
Naiselikkuse ja vastuolulisuse teemaga jätkab ka
Palua Rapaporti film “O autor” (Ecrivain d’O, 2004). Eestiski
kunagi lehesabas ilmunud erootiline jutustus “O lugu” (mille
põhjal valmis 1975. aastal ka film “Emmanuelle’i”
režissöörilt) põhjustas 1954. aastal esmakordselt trükist
tulles tohutut poleemikat. Sadomasohhistlikud teemad ja otsekohene seksuaalsus
tekitasid paljudes pahameelt. Ja kuigi autori identiteeti ei avaldatud, siis
ühes olid pea kõik kindlad: see sai olla ainult mees. 40 aastat
hiljem sai lõpliku ja ametliku kinnituse, et selle autor oli hoopiski
toona neljakümneaastane naine, ajakirjanik ja kirjanik Anne Desclos
(1907–1998), keda tunti Dominique Aury nime all ja kes kirjutas
skandaalse teose omamoodi armastuskirjana oma armukesele, kirjanik Jean
Paulhanile. Põnevaid küsimusi inimeste fantaasia- ning
pärismaailma kohta paneb küsima seegi, et siivutu raamatu autor ise
oli naine, kes ei värvinud ennast pea kunagi ega kandnud ehteid ning elas
oma elu vähemalt väliselt igavuseni korralikku naise
võrdkujuna.
Rapaporti filmile võib ette heita katset
kasutada illustratsioonina filmi jaoks elustatud stseene raamatust, mis Aury
mahlase sõnakasutuse kõrval kahvatuvad ja mõjuvad
liigarglikuna ning kodustatuna.
Viiest dokumentaalfilmist veel
kolmandalgi on naispeategelane. “Julia Kristeva – omanäoline
võõras” (Julia Kristeva – étrange
étrangère, 2005, režissöör François Caillat)
räägib bulgaaria-prantsuse filosoofist, kirjanduskriitikust,
psühhoanalüütikust, feministist ning kirjanikust Julia
Kristevast (s. 1941), kelle nime võib paigutada ühte ritta selliste
nimedega nagu Barthes, Todorov, Goldmann, Genette, Lévi-Strauss, Lacan,
Greimas, Foucault ja Althusser. Filmi kestel räägib ta pikalt ning
üsna akadeemiliselt oma strukturalismist lähtuvatest teooriatest,
kasutades sõnu ja lausekompositsioone, mis nii mõnelgi pea
valutama panevad. Ent filmi tõelised pärlid tulevad nendest
hetkedest, mil Kristevat näidatakse keset tema argipäeva, hetkedel,
kus ta astub oma pikkadest ja keerulistest lausetest korraks justkui
kõrvale. Kõige valusam neis momentides on tema (strukturalistlik)
küsimus, et kas see kõik, kogu elu, ongi lihtsalt üks
konstruktsioon?
Argisemate teemade juurde aitab naasta fotograaf
Willy Ronis’ (s. 1910) lugu endast ja oma piltidest “Willy Ronis
– fotograafi autoportree” (Willy Ronis, autoportrait d’un
photographe, 2003, režissöör Michel Toutain, Georges Chatain). Nagu
Truffaut’ filmigi puhul, on ka siin keskmes pildid ise ja seeläbi
nende autor. Ronis räägib argise lihtsusega mitmete oma olulisemate
fotode sünniloost ning oma elust Pariisis ning Provence’is, kus tema
parimad pildid, mis nüüd postkaartidel üle maailma levivad,
üles võetud on. Fotode reaalsus ning konkreetsus on kainestavaks
vahelduseks intellektuaalsetele mängudele. Lisaks avavad Ronis’
kommentaarid fotokunsti tehnilisi tagamaid.
Kõigi viie filmi
ühiseks omaduseks lisaks hariduslikkusele võiks nimetada nende
inspireerivat toimet. On se
e siis romantiline igatsus 20. sajandi keskpaiga Pariisi intellektuaalse
õhkkonna järele või suurkujude nägemine
inimsuurusena... Aga mõte hakkab vähemalt hetkeks vabamalt
liikuma.
“O autor” – esmaspäeval, 12. novembril kl 18.00
“Isabelle Huppert – elu näitlemiseks” – teisipäeval, 13. novembril kl 18.00
“Willy Ronis – fotograafi autoportree” – kolmapäeval, 14. novembril kl 18.00
“Julia Kristeva – omanäoline võõras” – neljapäeval, 15. novembril kl 18.00
“François Truffaut – autobiograafia” – reedel, 16. novembril kl 18.00