Enne jõule oli majas aga valitsenud aastalõpu hoogtöö ning tehtud suurt poliitikat. Toimus Euroliidu tippkohtumine ning punasele vaibale kogunesid valitsusjuhid. Üritus toimus kõigest paar korrust Valentine kontorist kõrgemal. Mitte et see oleks tema päevi kuidagi mõjutanud. Need kulgesid ikka oma tavapärast rada. Kolleegidega poole kümneses kohvilauas istudes arutati puhkuseplaane. Kella üheses lõunalauas räägiti nagu ikka toidust. Nii sellest, mida hetkel söödi, kui ka toidust üldisemalt. Poole neljane kohvipaus oli tavapärasest veidi melanhoolsem. Siis räägiti viimasel ajal põetud haigustest.


Tollel nädalavahetusel jäid Valentinel teleuudised vaatamata. Nii sai ta reedeõhtuse tippkohtumise tulemustest ülevaate esmaspäevasest lehest. Ega seal midagi suurt olnudki, Kosovo osas vist otsustati midagi, aga see ei puuduta teda kuigivõrd. Üldse oli ta täheldanud, et Euroliidu teenistuses oldud aastate arv ja huvi sellega seotud küsimuste vastu on pöörd- võrdelises seoses. Hiljuti lehitses Valentine personalivaliku konkurssidel kasutatavaid teste. Teda jahmatas, et ta ei teaks peaaegu iga teise küsimuse vastust. Kunagi sai neid arve ja fakte tõesti õpitud, aga kellel neid tegelikult vaja läks? Igatahes temal igapäevase töö käigus küll mitte. See oli turvaline ja korduv ning näiteks europarlamendi saadikute arvu või mingi lepingu jõustumise kuupäeva teadmisest oli tal sama palju abi kui moosikeetmisoskusest.


Valentinele meenub tähendamissõna meestest, kes kaevasid kiriku vundamendikraavi. Üks tundis, et ehitab kirikut. Teised kraavi taga kirikut ei näinud ja tegelesid oma hinnangul lihtsalt kaevamisega. Kolleegidega suheldes tundub talle, et neilgi on labidas sahtlis peidus. Aetakse kitsast rida ja ühel hetkel kaob tunne, et ollakse osaline milleski suuremas. See ei häiri Valentinet. Ta ei ole maailmaparandaja. Kunagi oli kohvitassi taga juttu sellest, kuidas kindlaks teha, millised ametnikud on tõelised tulihingelised eurointegratsiooni fännid. Konsensus kõlas, et palka ja puhkusepäevi tuleks kaks või kolm korda vähendada. Need, kes jäävad, on õiged euroasja ajajad. Samuti leiti, et idaeurooplaste puhul peaks vastav muutuja olema natuke suurem.


Sakslasest kolleeg rääkis hiljuti avaldatud tööteemalisest raamatust. Selles kasutati vastandina sõnale burnout ehk läbipõlemine uut terminit boreout, mis tähistab tööl igavlemist. Raamatu andmetel on igavlemine probleem umbes kümnele protsendile tööl käivatest eurooplastest. Ühes töökohas võib leida nii läbipõlenud inimesi kui ka neid, kes ennast haigeks igavlevad. Inimesed, kes kannatavad boreout’i all, võivad tunda ennast väga halvasti. Kuid ümbritseva miljöö tõttu ei tu nni sta paljud, et neil on liiga vähe teha või et töö on nüristav ega paku pinget. Neil on kombeks tegelda tööl isiklike asjadega, mängida arvutimänge ning käia pikalevenivatel lõunapausidel. Seda ei tohtivat segi ajada laiskusega, sest tihti suudavad need inimesed oma tööülesandeid täita kiiresti ja efektiivselt. Lihtsalt töö on selline tugeva labida järelmaitsega, mis parata.


Valentine on raamatuga täiesti nõus. Ta on maja sees ringi liikudes näinud nii üht kui teist. Rusikareegel tundub olevat, et mida lähemal poliitika- kujundamisele ja otsuste vastuvõtmisele ametnik on, seda rohkem esineb ka burnout’i. Ta teab, et mitmes osakonnas tehakse tööd vähemalt kella kaheksani. Kummalisel kombel pidavat aga paljud seda tegema mõnuga. Samas on iga sellise ametniku kohta vähemalt üks-kaks sisuliselt abifunktsiooniga ametnikku, kes ka parima tahtmise juures ei saaks väita, et neist midagi väga sõltub. Neil läheb arvuti hiljemalt kell viis kinni. Pahatihti pole ka erilist vahet, kas see vahepeal lahti tehtud saigi.


Valentinel on hea meel, et jõulud ometi läbi said. Kui võimalik, siis oleks ta puhkuse asemel eelistanud kontoris edasi käia. Mistraga kaetud koridorid on koduseks saanud.