17.01.2008, 00:00
Kool, kus polnud ihunuhtlust
Andres Puustusmaa andis venelastele nende oma “Kevade”, arvab Jaan Ruus.
“18 14”
Režissöör Andres Puustusmaa.
Osades
Stepan Balakšin, Ivan Patšin, Ivan Makarevitš, Stas
Belorezov, Bogdan Stupka, Fjodor Bondartšuk jt
Alates 11.
jaanuarist Coca-Cola Plazas.
Puškin on muidugi pühadus
kõikidele vene rahvakihtidele. Sestap on ka Andres Puustusmaa uus
noorsoofilm “18 14” kriitikas ennekõike käsitlust
leidnud kui film Puškinist. Lotmani koolitusega filoloogid
märkavad, et filmi-Puškin on liiga pikka kasvu ja pole isiksus
(Boris Tuch 14. jaanuari Postimehes).
Filmi põhirõhk
on aga hoopis mujal ja Puškin on vaid üks kuuest noorest
peategelasest (vanim noormeestest 18, noorim 14, siit ka filmi pealkiri), kes
õpivad Tsarskoje Selo lütseumis. Sõpruskonda kuuluvad
Puškin, Puštšin, Gortšakov, Delvig, Danzas,
Küchelbecker. Puškin avaldas lütseumis 1814. aastal oma
esimese luuletuse.
Vene keiser Aleksander I (valitses
1801–1825) reformis ju muu hulgas ka haridust. Ta asutas Peterburgi
ülikooli ja taasavas Tartu ja Vilniuse ülikooli. Tema vabastas ka
Eesti- ja Liivimaa pärisorjusest (vastavalt 1816 ja 1819). Tsarskoje Selo
lütseumi avamine 1811 pidi siia õppima tooma
imperaatorivõimu tulevase eliidi, kubernerid, ministrid, saadikud. Aga
siin kasvas ka tulevast vaimueliiti.
Film põhineb Dmitri
Miropolski stsenaariumil. Stsenarist andis detsembris välja ka samal
materjalil põhineva romaani. Miropolski üritab vabaneda
kohustuslikust koolitaagast, ta isegi manab: “See raamat, kui soovite, on
kättemaksuks armetule kooliprogrammile.” Kindlasti on need
tõsifaktide raamides arenevad lood paljus välja mõeldud.
Noormehed elavad internaatkoolis, viskavad vempe, õpivad teadusi ja
kirjutavad luuletusi. Kõigil on hüüdnimed (Puškinil
näiteks “Pärdik”). Keemiatunnis lõhkavad noored
uljurid retordi, öösiti visiteerivad kaunitare, joonistavad isegi
imperaatorist karikatuure. Juubeldavad vene vägede võidu üle
Pariisi all. Lütseumistide eest hoolitseb direktor isalikult.
Neid nooruspilte häirib aeg-ajalt oma jälke jälgi järele
jättev sarimõrvar. Filmi jooksul tapab ta kolm noort naist ja
voorimehe ja röövib nende raha ja väärtasjad.
Lütseistid osutuvad lõpuks ka terasteks detektiivideks.
Vene arvustajad uurisid mõrtsuka-teemat põhjalikult,
Tõnjanovi ja Groti kirjutistest avastati, et maniakk tegutses tollal
Tsarskoje Selos tõepoolest. Sarimõrvari liin, tegelikult
täiesti deus ex machina, veab siiski korralikult filmi tempot ja
kurjategija leitakse täiesti äraarvamata moel.
Teine tegur, mis
noorusuljust häirib, on uue direktori määramine pärast hea
koolipapa äkksurma. Harimatu Araktšejev (kes oli Aleksander I
usaldusisik) toob sellele ametikohale jõhkra alampolkovniku, Türgi
sõja lahingukaaslase, kes hakkab vaba vaimu taltsutama.
Rollitäitmiste asjus olen nõus Boris Tuchiga, nii sellega, et
Puškin on kõige ebaveenvam tegelane (keevaline oli ta vaid kord)
ja et näitlejaansambel, nii noored kui vanad, on tugev ja harvaesinev.
Peaaegu võiks öelda, et Puustusmaa on venelastele andnud
nende “Kevade”. Siin on ühe rahvuse noorpõlve
rõõmsat hõngu, uljast romantikat, on oma
kooliõpetaja Laur lütseumi direktori kujul, on oma köster ja
kirikuõpetaja ja saksad (küll mõõtmatult
võimsama, õukonda ulatuva mastaabiga), on Lible
(kooliteenijad).
Loomulikult on tegemist täiesti erineva
keskkonnaga. “Kevades&rdquo
; n&am
p;au
ml;eme vaid Paunvereskoje ujezdnoje utšilištšet ja
tegelasteks on talupojalapsed, filmis “18 14” liiguvad
ühiskondliku hierarhia võrratult kõrgemal astmel olevad
aadlivõsud.
Kuid oluline on märgata, et filmi kannab
vabamõtlemise vaim. Ideoloogilises mõttes korjas Puustusmaa
üles vene kultuuri parima osa ja film on ka suunatud sellele
vaatajaskonnale, kes hindab vabamõtlemist.
Kui vaadata, kes
on filmi kangelasteks – ärgem peljakem seda sõna, see on
romantiline film –, siis ei ole seda ei Türgi sõjas
käinud sõdurid, arstid ega ohvitserid, ei ole tsaari kindralid ega
riigijuht Araktšejev. Kangelasteks on vana direktor,
kirjandusõpetaja, kes laseb kirjutada essee roosist,
humanistlik-valgustuslik eetikaõpetaja, ja muidugi kuus noort poissi
ise. Nad on küll oma aadlinormide kammitsais (duellide sundus
näiteks), kuid alternatiiviks pole talupoeg, kes unistab vaid oma kitsest
ja talust. Töölisi tollal Venemaal peaaegu polnudki, ainult aadlikud
olid need, kes said Venemaad reformida. Ja lavastaja Puustusmaa rehabiliteerib
imperaatorivastase dekabristide ülestõusu tähenduse läbi
ka Venemaa vabaduse ajaloo.
Kaude meenub nn Oktoobrirevolutsioon, mis
legaliseeris massi ja alamrahva jõhkruse. Materiaalsed hüved ei ole
valikul alternatiiviks. Kuid alternatiiv pole ka isevalitsus, sest vene
isevalitsejale oli lubatud kõik (parlament teda ei kammitsenud).
Film ei ole rangelt võttes ajalooline film, kuid tolle aja vaimu
peaks ta edasi andma (kas või rahva ja aadlike äärmine
kaugenemine teineteisest: politseiinspektori ja lütseumiõpetajate
suhe, krahv Tolstoi koduteater). Tegemist on hea ja tempoka noorsoofilmiga,
selles kaalukategoorias tuleb teda ka hinnata. (Kui võrrelda
“Nimedega marmortahvlil”, siis viimane on küll kompaktsem ja
terviklikum.) Rikkumata noorus võib korda saata midagi head, kui tal on
hea õpetaja, näib film ütlevat.
Kuid
võrrelda võib Puustusmaa “18 14” ka Nikita Mihhalkovi
viimaste filmidega: romantiline ja pateetiline laad on sama. Ent ideoloogia on
erinev – Mihhalkovil suure imperiaalse Venemaa ihalus, Puustusmaal lootus
õiglusele ja vabadusele. “18 14” polemiseerib Mihhalkoviga
küll muidugi kaude. Ideoloogilises mõttes aga korjab ta vene
vaatajaskonna hulgast üles need, kel see vene intelligentsi
vabadusarmastus, selle kultuuri üks paremaid osi, veel meeles.
Huvitav oleks tuua saali Notšnoi Dozori aktivistid. Kuidas nemad seda
filmi vaatavad? Kas nad märkavad kalliks pidada vene vabamõtlemise
suurt traditsiooni või näevad nad Puškinis üksnes
slavofiilse Venemaa võimsat sümbolit?