22.02.2008, 00:00
Miks peaksime USA patentidest hoolima?
Patendibüroo Koppel tegevjuht ja patendivolinik ning Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiasiirde peaspetsialist Mart Enn Koppel selgitab USA patendisüsteemi tausta ning annab nõu, millal ja kuidas taotleda leiutisele USA patenti.
USA patendiameti veebilehelt leiab sellise loo. 1900. aastal uuris Jaapani
esindaja Washingtonis USA patendisüsteemi ja ütles pärast seda:
“Uurisime, millised rahvad on kõige võimsamad, et olla
nende sarnased. Küsisime, mis teeb USA nii võimsaks rahvaks, ning
leidsime, et patendid, ja nii peavad ka meil patendid olema.”
Tollal polnud USA-l murdosagi sellest võimsusest, mis nad pärast
seda on maailmas omanud, kuid ikkagi panid jaapanlased tähele, et
patendisüsteemi tuleb just USAst õppida. Tänapäeval
käivad USA patendisüsteemi uurimas kõik peale eurooplaste.
USA patendiseadusel on pikk ajalugu. USA
föderaalkonstitutsiooni kirjutati juba 1786. aastal säte
leiutiste autorite kaitseks. Föderaalne patendiseadus pärineb 1790.
aastast ning esimese patendi 31. juulil 1790 andis välja USA president
George Washington isiklikult. Presidentide seas on olnud ka teisi leiutajaid
– tunnustatud teadlane Benjamin Franklin, keda füüsikatunnis
vähem hoolikamad ehk näinud 100dollarilise rahatähe peal, ja
muidugi Thomas Jefferson. Ainuke presidendist patendiomanik on seni siiski
Abraham Lincoln.
USAs viis veel tükk aega hiljemgi ratsanik
patenditaotlused USA Patendiametist presidendile alla kirjutamiseks.
Küllap sellest eeskujust lähtuti omal ajal Eestiski, kui 2004. aastal
anti välja veel tänagi kehtiv ja hoolega järgitud
määrus, mille kohaselt Eestis elektroonsete vahendite kaudu
patenditaotluse dokumente vastu ei võeta. Aga ratsamees võib kas
või südaööl Toompuiesteele kapata ja patenditaotluse
Patendiameti uksel olevast pilust sisse suruda. Ehk isegi õigustatud
lahendus, sest Eestis on vaatamata patendi- ja kasuliku mudeli taotluste arvu
võimsale kasvule 2007. aastal taotlusi umbes sama palju kui USAs XIX
sajandi alguses. 2006. aastal aga esitati USAs 426 000 patenditaotlust, neist
13 Eestist.
Euroopa 200 aastat maas
Miks
peaks eurooplased üldse hoolima USA patendisüsteemist ja -seadusest,
kui meie ees on valla Euroopa Liidu 450 miljoni pealine turg? Eriti kui
üha langeva dollari tõttu on madala kursi tõttu USAs
väga raske müüa?
Nimelt seetõttu, et
patendiseaduse ja -õiguse mõttes on Euroopa USAst umbes 200
aastat maas. USAs kehtib üks patendiseadus ja -õigus juba üle
200 aasta, sellal kui Euroopa Liidu 27 liikmesriigis kehtib 28 patendiseadust.
USAs piisab ühe patenditaotluse esitamisest USA patendi- ja
kaubamärgiametile ning kui leiutis vastab seaduses sätestatud
nõuetele, siis antakse välja patent, mis kehtib idarannikult
läänerannikuni, Hawaiilt Alaskani.
Euroopa Liidus
ühtne patent puudub. Euroopas võib küll esitada Euroopa
patenditaotluse Euroopa patendikonventsiooni alusel Euroopa patendiametile
Münchenis ja isegi saada lõpuks Euroopa patendi, kuid seda peab
jõus hoidma igas Euroopa patendikonventsiooni liikmesriigis eraldi. Kui
aga keegi satub patendiõigusi neis liikmesriikides rikkuma, siis
kohtuvaidluse tulemus sõltub sellest, millises riigis vaielda. Ühes
riigis võib saavutada täieliku võidu, teises aga kaotada,
sest kohus leiab, et patenti ei ole rikutud. Kolmandas aga leitakse, et patent
üleüldse ei kehti.
Samuti on USAs patenditaotluse
esitamine märgatavalt odavam kui Euroopas. Tuleb välja, et USA
patendiametis töötavad madalapalgalised riigiametnikud
(võrreldes muidugi kõrgepalgaliste patendiadvokaatidega), Euroopa
patendiametis aga kõrgepalgalised rahvusvahelise organisatsiooni
töötajad (võrreldes madalamapalgaliste patendiadvokaatidega).
Nii on välja kujunenud, et USAd kasutavad oma maailm
avallutuskavade elluviimisel lähtepunktina paljude riikide
ettevõtjad – Taiwanist, Koreast, Hiinast, Jaapanist, Iisraelist.
Isegi Euroopast – Soomest, Šveitsist, Iirimaalt! USA
patenditaotlustest ligi pool pärineb taotlejatelt väljastpoolt USAd.
Kui Eesti ettevõtja otsib pääsu maailma, siis võib-olla
tasub saada jalg ukse vahele USAs selle asemel, et raiutud aknast Euroopasse
pugeda.
Kuna USA patendisüsteem on ajaloos üks esimesi
ning arenenud iseseisvalt nagu Madagaskari floora ja fauna, on see üsna
erinev meile Euroopas harjumuspärasest. Erinevusi on nii palju ja nii
suuri, et me ei oska aimatagi. Muide, samamoodi ei oska USA patendiadvokaadid
aimata, kuivõrd erinevalt me maailma näeme. Hullematel juhtudel
võib Euroopas tavaline käitumine kaasa tuua USA patendi kehtetuse
või tühisuse! Nii on Euroopa teadusmaailmas tavaline, et leiutise
autor nimetab enda kõrvale oma sõbra, ülemuse ja
ülemuse ämma. Üsna tavaline, kui autoreid on kaheksa või
kümme. USAs aga on fataalsed tagajärjed nii siis, kui kogemata
unustatakse mõni autor nimetamata, kui ka siis, kui lisatakse liigne
autor.
Kuidas küll võib välja tulla, et autorid ei
ole õiged? Praktikas tuleb see välja kahel põhjusel.
Esiteks, inimesed lähevad tülli ja keegi autoritest või asjaga
kursis olevatest isikutest räägib välja. Teiseks, USA
kohtusüsteem on väga erinev Eesti ja Euroopa kohtusüsteemist
eelkõige erakordselt kõikehõlmava tõendite
hankimise protsessi (discovery) poolest, mis võimaldab kohtuvaidluse
korral ka Eesti ettevõtet sundida praktiliselt kõiki materjale
teisele poolele kättesaadavaks tegema. Pole ebatavaline, kui
patendivaidluse korral vaadatakse tõendite hankimise käigus
läbi miljoneid lehekülgi dokumente ja kuulatakse üle
(deposition) kümneid ja sadu tunnistajaid selleks, et leida “suitsev
kaheraudne”. Asukoht Eestis või Euroopas ei päästa, sest
kui kohtu nõudmistele ei allu, ei saa edaspidi USAsse reisida. Ka Eesti
firmade juhtide ja töötajate käest on käidud tunnistusi
võtmas.
Põnevad eelised
Patendi- ja innovatsioonisüsteemi osas on USA-l veel mõned
põnevad eelised, mida harva märgatakse, aga mis mulle kui
mõlemal pool lompi praktiseerinule on väga olulised. Nimetaksin
kahte.
Esiteks, advokaadiks saadakse USAs hoopis teisiti kui Eestis
ja Mandri-Euroopas. Siin astutakse pärast keskkooli ülikooli
õigusteaduskonda, õpitakse kolm või viis aastat, saadakse
bakalaureuse või magistrikraad, minnakse advokaadibüroosse
advokaadiabiks, tehakse eksamid ning ollaksegi tubli töö korral
25aastaselt vandeadvokaat. USAs saab juristiks õppida alles siis, kui on
lõpetatud nelja-aastane kolledž majanduse, tehnoloogia, loodusteaduste
või kaunite kunstide vallas. Juristiks õpitakse kolm aastat ning
seejärel tehakse advokatuurieksamid meelepärases osariigis ning
asutakse algaja advokaadina advokaadibüroos tööle. Inimene
võib olla samuti 25aastane nagu Eesti kolleegki, kuid ta on
õppinud veel ühte või kahte eriala peale juura. Nii on USAs
alati võimalik leida advokaati, kes tunneb mõnda
tehnoloogiavaldkonda. Interdistsiplinaarsete teadmiste spetsialistide olemasolu
on USA suur eelis, kusjuures nad võib-olla ei saa ise arugi selle eelise
suurusest.
Teiseks, haridus on USAs hästi korraldatud äri.
Õpetatakse kõigile ja kõike, mille eest saab raha
küsida, ja õpetatakse hästi. Seetõttu on USA
ülikoolides sadu programme, mis on pü
;hendatud intellektuaalsele omandile ja patendindusele, ning need erialad on
erakordselt populaarsed välisüliõpilaste seas. Mitmes Aasia
riigis on tehnoloogiavaldkonnas raske leida tööd, kui noor
spetsialist ei ole lõpetanud sobivat USA ülikooli. Siit soovitus
Eesti noortele: kui näete oma tulevikku tehnoloogiaarenduse, innovatsiooni
või patendiõiguse valdkonnas, siis leidke võimalus
õppida teatud aeg ka USAs. Teid õpetatakse hästi, teisse
süstitakse julgust olla ettevõtlik ning te saate tohutul hulgal
väärtuslikke sidemeid mitte ainult USAs, vaid kümnetes maailma
riikides. Tagasi Eestisse ja Euroopasse tulles teil silm särab ning on
vastupandamatu tahtmine konnatiigis laineid lüüa. Mis siis, et tuhin
kahetsusväärsel kombel kipub kiiresti sumbuma ning tuleb aeg-ajalt
käia näiteks Silicon Valleys optimismipatareid laadimas.
USA patendisüsteemi saavad edukalt kasutada Eesti teadusasutused,
ettevõtjad ja isegi üksikleiutajad ning sellest on palju
õppida (mitte lollilt üle võtta) ka Eesti ja Euroopa
riigijuhtidel – nii nagu seda taipas teha Jaapan 20. sajandi alguses.
USA patendi A&O
- Leiutispatent – Eesti patendi või kasuliku mudeli analoog
- Disainipatent – Eesti ja Euroopa tööstusdisainilahenduse analoog
- Taimesordi-patent – sarnaneb pigem autoriõigusega kui teiste patendiliikidega, s.t sõltumatu loomine on kaitse rikkumise vastu
USA patendisüsteemi erinevused
- Patenditaotluses saab taotlejaks olla ainult leiutise autor (autorid). Siiski, patenditaotlus ja patent on üleantavad.
- Kehtib esmase leiutaja printsiip (first to invent), s.t õigus patenti saada kuulub isikule, kes esimesena leiutise tegi. Ülejäänud maailm kasutab esmase taotleja printsiipi (first to file), s.t patendi saab isik, kes leiutise kaitseks esimesena taotluse esitas.
- Vale autor või puuduv autor patendis toob kaasa selle patendi jõustamatuse.
- Patendi eeltaotluse (provisional patent application) esitamise võimalus – fikseerib minimaalsete vorminõuete ja rahakuluga nn prioriteediõiguse leiutisele.
- Patenditaotluse esitamisega seotud isikutel on siiruse kohustus USA patendi- ja kaubamärgiameti eest, s.t kohustus kuni patendi väljaandmiseni teavitada patendiametit kogu teabest, mis võib olla oluline leiutise patenditavuse määramisel.
- Kohustus kirjeldada taotluses taotluse esitamise hetkel autorile teadaolevat parimat leiutise teostamise viisi (best mode).
- Kehtivuslõivud alles pärast patendi väljaandmist ja kokku kolmes osas; mujal maailmas tasutakse kehtivusaasta lõive ka taotluse jõushoidmise eest.
- Nn räpaste käte põhimõte tähendab, et autori või muude taotlusega seotud isikute ebaeetiline käitumine toob kaasa patendi kehtetuse või mittejõustatavuse (nt teadlikult tegelikkusele mittevastava leiutise teostamise parima viisi esitamine; tahtlik venitamine patendi menetluses; tegelikkusele mittevastavad katseandmed; tegelikkuses mittetoimunud katsete esitamine tegelike pähe).