“Askees”
Loomingu Raamatukogu 2008/2.
60 lk.
Selle raamatu väike lehekülgede arv ja
liimköite väljanägemine häälestavad lugeja tekstile,
mida trükitakse odavalt suurtes tiraažides ja mida siis kulunud riietes
vanamehed jagavad tänavanurkadel igale möödujale. Ja nii see
täpselt ongi – või peaks olema. Siia sisse on Kazantzakis
nimelt peegeldustena ja manifestidena kokku kogunud oma maailmavaate. See on
prohveti maailmavaade, kes laseb suust tulvata tekstil, mis kõnetab teda
ennast sama palju kui teisi, sest prohvet ei tea kunagi, mida ta
räägib, enne kui häälepaelte ja hammaste vahelt saavad
olevaks sõnad. See tekst pöördub Kazantzakise enda ja
ühtlasi iga lugeja poole isikuliselt, vahel käskides ja siis
retooriliselt teekonnale kaasates. Kazantzakise kuulutus ei ole teoretiseeriv
– nagu ülimas õndsuses viibivad kreeka jumalad maailma
vaatasid –, vaid kurnavalt pingutav, higi, vere, pisarate, liha ja
sellest sigineva elususe hämus ekslev ülev ja ahastav vannutus. Nagu
prohvetid ja luuletajad ikka, ei kuuluta ka Kazantzakis täht-tähelt
võttes midagi erakordset – vaid seda, mida prohvetid ja luuletajad
kogu aeg on rääkinud. Praegusel juhul on see kihutuskõne
Friedrich Nietzsche ja Henri Bergsoni inimlikkusest ja elususest lähtuv,
demütologiseerides ühelt poolt religiooni ja teiselt poolt pakkudes
välja uued müsteeriumid. See on tekst, kuhu Kazantzakis ise ikka ja
jälle tagasi pöördub, et leida meeleolu iseendale ja oma
tegelastele. See meeleolu oli talle ilmselt nii tähtis, et siitsamast
raamatust võttis ta endale ka need sõnad, mida lasi oma hauale
kirjutada.
