11.04.2008, 00:00
Ohvri rollis astub üles Valja Hamletovitš Oblomov
Presnjakovide näitemäng pakub nõuka-nostalgiat ja tsitaate maailmadramaturgiast, hindab Kristi Eberhart.
“Ohvrit mängides”
Oleg ja Vladimir Presnjakov. Lavastaja
Mart Koldits.
Osades Priit Võigemast, Aleksander Eelmaa,
Epp
Eespäev, Piret Kalda, Kalju Orro,
Indrek Ojari, Andero Ermel,
Helene Vannari jpt.
Esietendus 29. märtsil Linnateatri
Taevalaval.
Vene tänapäeva dramaturgia esindajate,
vendade Presnjakovide loomingulised kontaktid on juba mitu head aastat ulatunud
kodulinna ja -ülikooli piirest kaugemale. Vanem vend Oleg (s 1969) on
filosoofiakandidaat ja õpetas Jekaterinburgi ülikoolis 20. sajandi
kirjandust, noorem vend Vladimir (s 1974) töötas
õppejõuna sama ülikooli sotsioloogia ja politoloogia
õppetoolis.
Akadeemilise tegevuse kõrvalt juhtisid
vennad oma kodulinnas Alla Pugatšova tütre, laulja ja
näitleja Kristina Orbakaite nimelist amatöörteatrit.
Tänaseks mängitakse nende näidendeid teatrites Londonist
Transilvaaniani, Sydneyst Tokyoni, Venemaast rääkimata.
Välismaine press on juba jõudnud kõrgesti haritud ja
andekale vendade-tandemile ennustada maailmadramaturgias ei vähem ega
rohkem kui Tšehhovi-mõõtu igavikulist kohta. Ehkki
segaverd (ema iraanlanna, isa venelane) kosmopoliitidest vennad
rõhutavad oma intervjuudes, et nad ei ekspluateeri midagi
traditsiooniliselt venelikku ega hangelda salapärase vene hingega, on
nende tänapäeva vene elust rääkivates näidendites
lisaks rohketele vihjetele-tsitaatidele maailmadramaturgiast ka tugevaid
mõjutusi vene kultuuriloost.
Linnateatri
mängukavva võetud musta komöödia “Ohvrit
mängides” (2002, samanimeline film valmis 2006, režissöör
Kirill Serebrennikov – toim.) peategelast Valjat on nimetatud vene
Hamletiks, kellel ei puudu ka oblomovlikud jooned. “Ohvrit
mängides” on lavastaja Mart Kolditsa, kunstnik Iir Hermeliini ja
näitlejate koostöös omandanud kõik potentsiaalse
teatrihiti tunnused. Näitemäng saab sisse hoo ja tempo
ningkoosmõjus leidlike lavaliste lahenduste, muusika, video ja gogollike
karakteritega töötab kui kellavärk.
Valja (Priit
Võigemast) on endine üliõpilane, kelle ametiks on
mängida ohvrit kuritegude rekonstrueerimise juures. Tema ülemus,
miilitsakapten (Rain Simmul), kes teostab juurdlust, on pila ekstsentrilise
detektiivi ja juhmist miilitsa teemal. Kapten ei paista silma erilise
intelligentsi, intuitsiooni ega deduktiivse loogikaga, ennekõike on ta
tühjaks jooksnud, kõigest tüdinud ametnik ja hedonist. Tema
jaoks ei röövi mõrv kuriteopaigalt selle algset funktsiooni
kas ujula, jaapani restorani või korterina. Tal on kombeks
kuriteopaikadest pikantseid suveniire tasku pista või siis kasutada
vastava asutuse teeneid sihtotstarbeliselt, mis lõpuks talle
saatuslikuks saabki.
Kõrvaltegelastena astuvad vaatajate ette
meeleline kaunitar miilits Ljuda (Piret Kalda), kes salvestab juurdluse
kulgu videokaameraga, ning paljud süüdi/süütud kurjategijad
ning tunnistajad. Valja paistab miilitsakapteni kõrval silma hea
vaistuga eradetektiivina. Tema paralleelselt toimuv tagasihoidlik erajuurdlus
on see, mis annab vaatajatele vihjeid, kuidas ühes või teises
kuriteopaigas asjad tegelikult olla võisid. Valja omal käel
korraldatud lõppmäng on sedavõrd vana Williami
vääriline, et vaataja peab tunnistama, et tema hulluses on meetodit.
Ametlik juurdlus läheb tuima rutiiniga muidugi oma teed.
Tundub, et näitlejatele ja publikule pakub olmesatiir endiselt
lõbu. Kui lavale saabub Valja ema, keskealine pereema (Epp Eespäev)
kittelkleidis, toasussides ja perestroika-aegs
es frisuuris, või kui Valja kõhukas onu ja
võõrasisa (Allan Noormets), keda Valja hamletlikult oma isa
surmas kahtlustab, kummargil supitaldriku kohal makarone sisse ahmib,
läbib saali soe äratundmise ja elevusekahin – nostalgiline
kummardus nõukogude- ja üleminekuaja vene komöödiatele.
Sekka pakutakse aga ka karaktereid ja märke nüüdisaja vene
elust.
Presnjakovide irooniat iseloomustab hästi jaapani
restorani stseen, kus hõrgutisena pakutakse kala, mis teatud moel
valmistatuna võib osutuda eluohtlikuks ning mida hea õnne peale
lootes prepareerib kogenematu vene kokk. Geišaks kehastunud venelannast
ettekandja (Ene Järvis) ja peakoka (Kaljo Orro) mängus on
assotsiatsioone nii Madame Butterfly kui Macbethiga. Huvitava
maailmavaatega paistab silma ka põhimõttekindel
ujulatöötaja (Helene Vannari), kes ei luba Valjat trussikute
väel basseini, sest tema tööeetika kohaselt elavad ja paljunevad
pisikud häbiväärse viljakusega just trussikutes, aga mitte
ujumispükste desinfitseeritud mikrokosmoses.
Näitlejatöödest kujunevad lavastuse tipphetkedeks stseen
ujulas, kus Indrek Ojari teeb idamaiselt armukadeda Zakirovina (või
muinasjutuliselt üleloomuliku Fakir Fakirovina) väga hea rolli, nagu
ka Andero Ermel õnnetu rullnokk Verkuškinina jaapani restorani
stseenis. Verkuškin pihib juurdluse käigus ootamatult
omamütoloogilise legendi, millesse ta noorukina uskus, kasutades seejuures
sõnavara, mis lubab eraldi kiita tõlkija Martin Algust.