Pia Fraus "'After Summer"' (Seksound)

Ilusasse unne tardunud ­õpiku shoe-gaze.

Pia Fraus

“After Summer”

(Seksound)

Pia Frausiga on lihtne. Sa kas a. vihkad neid , b. nende loid ja sissepoolepööratud kaunis-indie jätab sind jääkülmaks, c. suhtud leebe poolehoiuga, sest selline tore udune põrnitsemise-indie on ju sümpaatne või d. armastad jäägitult iga nende väiksemat liigutust, sest need on kui haldjate võlujõuga sõrmenipsud. Vahepealseid variante ei ole. Tegelikult muidugi on. Ühe Pia Frausi albumi jooksul on võimalik olla nii positsioonil a, b, c kui d. St – ei ole Pia Frausiga siiski väga lihtne.

Sest et a. – kaua nad seisavad oma lo-fi-tiigis, vankumatult ambitsioonitutena ka oma shoe-gaze-eeterlikku olluse levitamise asjus. Millal kihutab Pia Frausi muusikast välja üks helijuga, mis päriselt jalust niidaks? Või millal muutuvad nad nii hõredaks ja rabedaks, et kuulajal on seda raske koos hoida, nii raske, et vasksete, lonkavate ja õhukeste saundipudemete pihus hoidmine oleks katsumus?

Nii et kui Pia Fraus ehitab seina oma apaatselt lainetava tiigi ümber iga järgmise plaadiga astme kõrgemaks, siis miks mitte b. On ju neid malbeid shoe-gaze voogutamisi juba kuuldud – 20 aastat tagasi, 10 aastat tagasi, ja praegu kui kingapõrnitsemine uuesti massiivseks on saanud. Ning need aina talitsetud kitarrikäigud – Rein Fuksi võiks neid üksteise järel pillist välja libistada ka meditsiinlises koomas.

Aga kas see ei ole pigem hoiaku, ürgse indiseisundi, uimasuse kui metoodika tögamine, mitte muusika kuulamine? Eh? Eks. Ühesõnaga – c. Pia Frausi kutsumus on alati olnud inetusega sõlmunud pudeneva kauniduse loomine. Lihtlabased indipop kitarrikäigud – mis ei peagi olema enamat kui head käigud -, aegamisi ragisev müraelekter kitarridel, uinuv vokaal ja unistav sünt on sedasorti ansambli vahendid joonistada pilte sellest, mida nad nägid unes, jalutuskäigul loodusesse või tagasihoidlikul piknikul. Küsimus on sinu kannatuses – jaksad sa neid pilte kaasa elada.

Pia Fraus kumab ilusat. Ja nad kumavad aina selgemalt. Teenage Fanclubi liikme Norman Blake palkamine produtsendiks annab aimu siiski ambitsioonist ja ta on Frausi tõega helikama löönud. Kas Fuksi ja Eve Kompi laul on kunagi nii selgelt, et lausa julgelt, kostnud? Ka muusikasse sisse või taustale peidetud teised meloodiad, teised teemad, on plaadil “After Summer” päriselt elus, mitte kaasatriiviv, otsekui juhuslikult äraunustatud peotäis helisid.

Rohkem süntesaatoreid teeb plaadi peal Pia Frausile vaid ka head – siin hingab rohkem ja mitmekesisemaid meloodiaid. Ja paljalt laulu “Mute the Birds” pärast võib kehtida igavest d.

Tunded, toonid ja varjundid plaadil “After Summer” võivad olla sarnased, aga seda peenem on oskus neid mitmekesiselt värelemas hoida. Kui iga muusika võiks viia deliiriumisse, siis Fraus viib teid sinna jala. Rahumeeli. Mitte karussellil või meditatsiooniga. Tõhusama jälje jättev samm rahvusvahelisele shoegaze platsile võib Pia Frausil olla kümne mõjuka indieblogi suudluse kaugusel

8