Simon Sebag Montefiore "'Noor Stalin"'

Tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2008. 464 lk.

Simon Sebag Montefiore

“Noor Stalin”

Tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2008. 464 lk.

Briti ajaloolane ja Cambridge’i ülikooli lektor Simon Sebag Montefiore rõõmustab ajaloohuvilisi taas oma ladusa kirjutusviisi ja huvitava ajalookäsitlusega. Kui tavaliselt alustatakse uurimusi uuritava objekti või persooni algupärandist, juurtest, sünnist ning liigutakse ajalisel teljel kronoloogiliselt edasi, siis Montefiore Venemaa ajalookäsitlus on võtnud vastupidise pöörde.

“Potjomkini: vürstide vürsti” (e. k 2002) ja “Stalini: punase tsaari õukonna” (e. k 2005) autorit vapustas arvatavasti NSV Liidu diktaatori olemus sedavõrd, et ta otsustas päevavalgele tuua 20. sajandi veriseima riigijuhi nooruse, et leida lapsepõlvest pidepunkte, mis said mõjutama paljude rahvaste traagilist käekäiku. Ja neid põhjuseid on autor kuhjaga leidnud just tänu üle kümne aasta kestnud sihikindlale arhiivitööle üle kogu maailma ning heade sõprade abile, kelle hulgas on ka Gruusia esipaar Mihhail ja Sandra Saakašvilid.

Jääb mulje, et 20. sajandi alguse Kaukaasial on palju ühist Metsiku Läänega, kus seadused ei kehtinud. Nõrk tsaarivõim, omavaheline etniline vaen, grupeerumine tärkavatesse parteidesse, bandititism ja muidu äärmuslus sünnitasidki indiviidi, kellest lõpuks sai Stalin. Muidu õrnahingelisest luuletajast, suurepärasest koorilauljast, preestriametit õppivast Soso Džugašvilist sai karmide olude ja karmide kaaslaste tõttu kalk despoot, kes ei hoolinud ei inimeludest ega armastusest. Oma teel enamlaste ladvikusse varjas ta end kokku kolmekümne kaheksa varjunime taha. 1917. aastal oli Stalin tundnud Leninit kaksteist aastat ja paljusid teisi rohkem kui kakskümmend aastat, olles paljudega neist koos aega veetnud asumisel Siberi erinevates külakestes, kust põgenemine oli loomulik ja isegi ootuspärane. Vene tsaaririigi aeg oli otsas. Selle nõrkust näitas kasvõi tõsiasi, et ei suutnud Stalinit ühiskonnast kõrvaldada.

Romanovitele näitas koha kätte Lenin, vanadele bolševikele aga Stalin.

Revolutsioon sööb oma lapsed, eriti kui on hea peakokk. See on õpipoisist peakokaks saamise lugu.