19.09.2008, 00:00
Passita staarid: laps- ja teinipopi tippe
Berk Vaher õngitseb youtube’ist ja plaadiriiulitelt välja parimad tükid alaealiste poppi.
Prantslaste igikestev vaimustus teinistaaridest ongi mängelnud tajutavalt
pedofiilia piiril (Vanessa Paradis’ ja Alizée debüüdid)
või lasknud andekate pägalike vanemail alatuks minna (Jordy
nägi oma 90ndate keskpaiga hittidega teenitud raha sama palju kui endast
kolm korda pikemate tantsutüdrukute kõrvu). Jaapanis on sarnased
lood. Lisame siia endagi kodukamaralt Maimiku “Isamaa ilus”
nähtud lastešõu kaadrid...
Paljudesse
lihtsatesse hittidesse suudavad aga erilise ülevuse tuua just päris
noored artistihakatised, kes võtavad popmuusikat ühtaegu nii
siiralt ja mänguliselt, et ei saa nende vastu kunstikooli
pretensioonipommid ega küünilised profisägad. Ometi on
popihakatistest ehk vaid The Jackson 5 ja meil ka Toomas Uibo küllaldaselt
mäletatud ja austatud; mainigem ära veel kümme vahvat laps- ja
teinipopi pala, millesse kiindumist ei pea häbenema.
The Third Wave Eleanor Rigby”
(1969/1970)
Biitlite eleegiat üksikute vanainimeste lohutust
elust ja surmast teavad vist kõik ja kes iganes seda töötleb,
siis ikka sama hardalt ja hõllanduslikult. Või siis mitte. Mis
Ringo pärast küll tuli viiele filipiini teinile (või nende
produtsendile George Duke’ile) pähe teha laulust
päiksepaistekõõrutus marssi puristava pasunakooriga? (Lapsed
ja pasunad koos võivad tänagi punki panna, kuulatagu või
Politseiorkestri ja Laululaste 2004. aasta plaadi “Tähtsad
numbrid” pala “Politseireid” – eriti kohustuslik eesti
ska-bändidele!)
Kuula: “Here And Now” CD, Crippled
Dick Hot Wax 1999
Defranco Family feat Tony Defranco
“Heartbeat (It’s A Love Beat)”
(1973)
Nii
kommertslikult kui ka kunstiliselt edukaima lapsbändi The Jackson 5
helikeelt on õnnestunult jäljendatud korduvalt: 80ndatel tõi
selle tänase R&B lätetele New Editioni “Candy Girl”,
90ndate grungejärgset teinikultuuri vallutas Hansoni
“MMMBop”. Ent kõlalt neist põnevamgi on see Kanada
perebändi debüüt – ühtpidi justkui sula
estraadišlaager, teisalt nagu hilisem progedisko-Jacksons, kõhetu
lauljahääl kui tornikukeke variseva katedraali mõõtu
produktsiooni tipus vapralt taevastesse kõrgustesse sirutumas. Pikka
pidu Kanada perebändil ei olnud, laulja tegeleb neil päevil
kuuldavasti kinnisvaraäriga – nagu kõik endised poplauljad,
kes laeval või taksos pensioni ei teeni.
Vaata:
Langley Schools Music Project
“Space Oddity”
(1976)
Vaatamata kosmilisele
tekstile oli Bowie originaal ju üsna maine postpsühhedeelses
pohmeluses holapala, mille autor polnud veel ufostuda jõudnud.
Universumi ääretu ilu ja veidruse tõi laulu hoopis
aulatäis Kanada koolilapsi, kes hipist muusikaõpetaja Hans Fengeri
käe all salvestas eksootiliselt kõlavaid, inglikoori ja
kakofoonilise unenäo piiril hõljuvaid pophittide
töötlusi. Kas David Lynch polegi neid veel kasutanud?
Vaata dokfilmi:
Elektrooniku seiklused
“Krõlatõje katšeli”
(1979)
Kolmeosaline m&a
uml;ngufilm “Elektrooniku seiklused” oli üks armastatumaid
nõukaaja pühapäevahommikute sisustajaid – uljas
fantaasia sellest, kuidas sõprus võidab nii kapitalistliku
kuritegevuse kui sotsialistliku koolisüsteemi (millest viimane oli
mõistagi visam vastane) ning teeb ka robotist inimese.
Krõlatovi-Entini meeliülendav teemamuusika sisaldas ka toda pala,
mida Elektroonik laulmistunnis esitas, nii et kogu klass spontaansesse
koorilaulu puhkes. Kas see siia tippkümnesse kuulub, kui Wikipedia andmeil
esitas filmi laule hoopiski 1940. aastal sündinud teenekas
filmihääl Jelena Kamburova? Selle loo vokaal tundub kuuluvat siiski
Tanja Melehhovale või Meljohhinale... või on seegi veel üks
pettekas?
Nagu kaks tilka kõrva:
The Kelly Family “David’s Song (Who’ll
Come With Me)”
(1979/1980)
Jah, nad ikka peaaegu
olidki nagu too “Tuck Everlastingu” surematu perekond. Selleks
ajaks, kui nad panid 90ndate keskel voolama sakslaste ja eestlaste pisarad ning
kohutasid Rock Summeril Mihkel Rauda, oli bussi- ja paadinomaadide vahmiilil
juba möödunud viisteist aastat oma esimesest suurest hitist, mis ehk
nende parimaks jäigi. Eks Jaan Pehu teisikust pereisa malnidus ka avitas.
Vaata:
Kuula Saint Etienne’i versiooni:
Nikka Costa “(Out Here) On
My Own”
(1981)
Gerli Padar alustas oma
karjääri laste laulusaates Maarja Magdaleena aariaga “Jesus
Christ Superstarist”: “I’ve had so many men before...”
Laps pole milleski süüdi, aga mis lauluõpetajal viga oli?
Ameerika produtsent Don Costa pakkus oma tütrekesele laulmiseks
märksa riskivabama muusikalipala “Fame’ist” –
tulemuseks armas mõtisklus lapsepõlve lõpu algusest.
Tosina aasta eest lavale naasnud lauljatar on mõõdukalt menukas
tänaseni.
Vaata:
Kris Kross “Jump”
(1992)
Kui hip-hop sai massimoeks, siis olid
majanduskriisi-eelses Eestis ka paljudel eliitkoolide võsukestel
püksid trenditeadlikult rebadel, ehkki Bronxi ja Comptoni getovolaskid
kandsid mitu numbrit suuremaid dresse algselt vaid seetõttu, et need
jäid järele mahatulistatud isadest-onudest. Jätkunuks Atlanta
kahel lapseohtu räpikõril kauemaks võhma, veetnuksime oma
popkultuurset lähiajalugu hoopiski Tagurpidiantslas, aga ilmsesti
tüdinesid poisid ise ka seljataguste nööpidega jändamisest.
“Jump” see-eest kestab üle aegade.
Vaata:
Eesti Raadio Laululapsed
“Öös on silmi”
(2001)
Nii omaaegseilt
Ave Kumpase tele-laululastelt kui ka Eesti Raadio eri “lendudelt”
on ajapikku tulnud nii mõndagi, mis ei peaks olema pelgalt sulnis
mudilamälestus. Aga teisalt on kõik olnud liigagi nunnu ja
raamides; anna vaid lastele võimalus ja nad põgenevad
leopoldvõimlemise eest... näiteks Andres Noormetsa esoteerilise
tekstiga varustatud Tiit Kikase nokturnaalsesse triphoppi “Öös
on silmi” (so
leerib Joel-Rasmus Remmel). Entel Tentel Tricky Trei!
Kuula:
“Naerud ja nutud” CD, hyper.records 2001
Plixid “Questions”
(2007)
Kui koolitunnid on
läbi ja bändiproov alanud, pole sageli tekste kusagilt mujalt
võtta kui kaasas olevast õpikust. Näiteks inglise keele
omast. Eesti avangardistide südamed võitnud peaaegu-plikadepunti
Lagujalt on võrreldud Shaggsi ja Old Skulliga; see pala on aga ju ehe
New Yorgi no-wave (ja nagu vanarahvas teab, no-wave ylös, nu-rave alas!)
Ärgu nad lugegu kohalike töllide kommentaare stiilis
“õppigu laulma ja mängima” – mõnes paremas
maailmas ja ajastus hänginuksid Plixid Kid Creole’i, Arthur Russelli
ja Deborah Harry seltsis.
Vaata:
Miip “Ära ole
kuri!”
(2008)
Vaevalt teadsid Kehra tüdrukud
bändile nime valides, et sõna “miip” oli ühe 2004.
aasta alguse Tartu tekstikahurdamise raames genereerinud ka Erkki “kukk
kummitab mu aasal nagu lord” Luuk, tekitades sünonüümi
kogu avangardkirjandusele. Nimekaimlus äratas ühe esimiipija Ki wa hu
wi bändi suhtes ja sestpeale on Miip püsikülalisteks tema
derridanistlikel kabareeüritustel. Koos Plixidega siinse plikapopilaine
esileedideks pretendeerivale Miibile on inkrimineeritud emode, gootikute ja
Vennaskonna mõjusid, aga seda lugu võib pidada hoopiski Eesti
parimaks northern souli näiteks.
Vaata:
Kuula ja lae alla:
