29.08.2008, 00:00
Kiired kaheksakümnendad
Kaheksakümnendad olid kiirete muutuste aeg, kus musta masenduse asemel saabus peagi rõõmujoovastus.
Uue kümnendi algul sai maailmale taaskord selgeks, et Nõukogude
Liidu näol on tegu agressorriigiga. Sissetung Afganistani oli ka
põhjus, miks NATO tegi jaanuaris 1980 ettepaneku boikottida Moskva
olümpiamänge. Hulk riike olümpial ei osalenudki. Eestlastel
seevastu läks olümpial hästi – ainuüksi kuldmedaleid
võideti neli (kolmikhüppaja Jaak Uudmäe, võrkpallur
Viljar Loor, ujuja Ivar Stukolkin, veepallur Mait Riisman).
20.-30.
juulini oli olümpialinnaks ka Tallinn, kus toimus purjeregatt. Regatilgi
oli oma maskott – hüljes Vigri. Tänu olümpiaregatile
sündis üks Eesti kultuuri tähtteos, Veljo Tormise “Eesti
ballaadid”. Kultuurile oli see ka kaotuste aasta, Eestist lahkus koos
perega helilooja Arvo Pärt, sest tema elu ja tegevus kodumaal muutus
talumatuks.
Olümpia-aastal puhkes ka omanäoline
propagandasõda. Juulis toimus Tallinnas üldlaulupidu, millega
juhatati sisse olümpiaregati kultuuriprogramm. Kuigi möödus sada
aastat esimesest Tallinna üldlaulupeost, tähistati sellega rohkem
Eesti NSV 40. aastapäeva. Vastukaaluks punasele propagandale peeti
Stockholmis samal ajal ülemaailmseid Eesti päevi ehk ESTOt. Neil
osales 20 000 eestlast kogu maailmast ning võimsal rongkäigul
nõuti arvukate sinimustvalgete lippude all Eestile vabadust.
Vähem kui kolm kuud hiljem, 22. septembril lõi Eestis vimm
okupantide vastu välja – Tallinnas puhkesid noorterahutused. Kui
pärast Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatši toimuma
pidanud punkbändi Propeller kontserdi teine pool ära keelati, marssis
mitusada vihast koolinoort Kadriorust kesklinna. Neid ründasid
miilitsaüksused ja sadakond noort “kuritegelikku huligaani”
võeti kinni. Kõik see näitas, et Moskva polnud suutnud
eestlaste protestivaimu ja vabaduseiha kustutada.
Kuu aega hiljem,
28. oktoobril 1980 saatsid 40 Eesti haritlast ajalehtede toimetustele avaliku
kirja, milles mõisteti hukka venestamine ja tunti muret eesti keele ja
kultuuri saatuse pärast.
Kirja ei avaldatud ja selle autoreid
hakati taga kiusama. Järgmisel kevadel aga kõneles EKP juht Karl
Vaino Moskvas partei XXVI kongressil natsionalismi võimendumisest
Eestis. Sel pimedal ajal mõjus valguskiirena Hando Runneli luulekogu
“Punaste õhtute purpur” (1982).
Imekombel
ärkasid parteitegelased alles pärast raamatu ilmumist ja nende raev
Eesti rahva tuleviku pärast muret valutava raamatu vastu oli
jäänud hiljaks.
10. novembril 1982 tuli Moskvast tavatul
kombel ka üks hea uudis – Leonid Iljitš Brežnev on surnud.
Kui Brežnevi kirst mürtsuga hauda kukkus, mõjus see endena: ees
ootavad ajad täis muutusi. Ja uudiseid tuli. Veebruaris 1984 suri Juri
Andropov. Riik vankus üha enam.
Nõukogude Liidule
üle jõu käiva võidurelvastuse peale surunud USA
president Ronald Reagan heitis nalja: “Minu kaasmaalased ameeriklased!
Mul on rõõm teile teatada, et kirjutasin äsja alla
seadusaktile, mis seab Venemaa alatiseks väljapoole seadust. Pommitamine
algab viie minuti pärast.” Pomme ei langenud, Nõukogude riik
kukkus nendetagi kokku. Märtsis 1985 suri Konstantin Tšernenko ja N
Liidu juhiks sai Mihhail Gorbatšov. Algas perestroika, mis eestlastele
lõppes taasiseseisvumisega. Ometi ei alanud Gorbatšovi aeg
õnnelikult – seda jäi varjutama Tšernobõli
tuumaõnnetuse mahavaikimine ja tuhandete katastroofi likvideerima
saadetud noorte meeste tervise hävitamine.
1987. aasta
jaanuaris sai alguse glasnost ehk avalikustamine. Eestlastele tähendas see
vabadust rä&
amp;
auml;kida ka oma ajaloost, sealhulgas Molotov-Ribbentropi pakti
lisaprotokollist.
Veebruaris külastas Eestit ka
Gorbatšov ise ning samal kuul sai alguse fosforiidisõda, mis
kinnitas eestlaste tahet ja julgust välja astuda ühise eesmärgi
nimel. Suuremad väljaastumised olid peagi tulekul.
Augustis
1987 toimus miiting Hirvepargis, kus mõisteti hukka Molotov-Ribbentropi
pakti salaprotokoll. Üle maa kogus jõudu muinsuskaitseliikumine.
Septembris aga ilmus Edasis nelja julge mehe – Siim Kallase, Tiit Made,
Edgar Savisaare ja Mikk Titma kirjutis “Ettepanek: kogu Eesti
täielikule isemajandamisele”. See oli iseseisvusmanifest läbi
lillede, mis oodatult pälvis eestlaste seas erakordselt suurt
tähelepanu.
Siis saabus ärkamisaeg – 1988. aasta.
Aprillis toimus Toompeal loomeliitude ühispleenum, millel käsitleti
Eesti demograafilist olukorda, fosforiidiprobleemi, rahvussuhteid, emakeele
staatust ning nõuti Vaino tagasiastumist. Aprillis esitas Savisaar
idee luua perestroika toetuseks Rahvarinne. Kuu aega hiljem käidi
vastukaaluks välja impeeriumimeelse Interrinde idee.
Juunis
algas laulev revolutsioon – mitmel õhtul kogunes
Lauluväljakule öölaulupeole ligi 100 000 inimest. Sel kuul
vabastati ametist vihatud Karl Vaino ja tema asemele määrati Vaino
Väljas. 11. septembril toimus Lauluväljakul Rahvarinde korraldatud
Eestimaa Laul, kuhu tuli kokku 300 000 inimest. Heinz Valk hüüdis
sütitavalt “Ükskord me võidame niikuinii!” ning
Trivimi Velliste nõudis avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. Vaid
paar kuud hiljem võttis ülemnõukogu vastu deklaratsiooni
Eesti NSV suveräänsusest. Pikk samm iseseisvuse suunas oli
astutud.
1989. aasta algas keeleseaduse vastuvõtmisega
ülemnõukogu poolt – eesti keel kuulutati riigikeeleks. 24.
veebruaril aga heisati Pika Hermanni tippu sinimustvalge. Üle maa sai
tuule tiibadesse Eesti kodanike komiteede liikumine. Oodatult tulid ka
impeeriumimeelsete vastuaktsioonid. Märtsis toimus Tallinnas Interrinde
kongress, millele järgnesid miitingud mitmes Eesti linnas. Kõik see
aga omandas 23. augustil kärbeste keksimise tähenduse, kui
Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval toimus Balti kett. Sajad
tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased moodustasid inimketi Tallinnast
Vilniuseni.
Jõululaupäeval võttis NSVL
Rahvasaadikute Kongress vastu otsuse, millega mõisteti hukka ja
tunnistati kehtetuks Molotov-Ribbentropi pakti lisaprotokoll. See oli suur
võit. Suurima võiduni jäi veel napilt üle pooleteise
aasta.