03.10.2008, 00:00
Late of the Pier “Fantasy Black Channel”
Säriseva, kuid katkendliku elektriga rock.
Late of the Pier
“Fantasy Black Channel”
(EMI)
Küll mulle alles meeldib muusikat mängides inimesi natuke
narrida. Minna mõnda aega ühte rada ja teha suvalises kohas
kannapööre, sisuliselt iseennast parodeerides, ja siis jälle
keerata ei tea kuhu, anda mõista, et oih, see oli lihtsalt nali, aga
kuna polnudki naljakas, siis juhtus kogemata ja lähme nüüd
edasi, eks. See on vahel ääretult lõbus tegevus.
Aga kui keegi teine tuleb mind samamoodi narrima, on teinekord ikka väga
pahasti. Eriti juhul, kui tal ei jätku selleks piisavalt püsivust ja
kannatlikku meelt.
Late Of The Pieri debüütsingel
“Bathroom Gurgle” sai ilmudes külge kleepeka
“tantsu-indi “Bohemian Rhapsody””. Ja jube hea on ta
endiselt. Niisiis, kui tuli teade, et bänd annab välja albumi, oli
paberi peal kõik selge – 80ndate futu! valge funk! plastmassist
progerokk! – aasta lemmikplaat raudselt, eks.
Aga ei ole. Minu
meelest on LOTP siin natuke liiale läinud. Kohe, kui paistab, et neil
hakkab tekkima mõni helgem minek, katkestatakse see järsult
ära mingi arusaamatu pläraga. Miks ei tohi “Focker” olla
üks pikk ülev hümn? Eks ikka selleks, et kuulaja jumala eest
mõnu ei hakkaks tundma.
Kohati ongi mul tunne, et Late Of The
Pier on lihtsalt üks naljabänd, kellest on Areenis juttu ainult
tänu sidemetele produtsendi Erol Alkaniga (ja paarile täitsa heale
bassikäigule). Laulja/pealik Sam Eastgate soovib kolme minuti sees
kõlada kord kui David Sylvian, siis kui Gary Numan ja lõpuks kui
Captain Beefheart. Ja siis kukub süntesaator põrandale. See peab
olema Tartu levimuusikapäevade paroodia! Muide, mis värk on, et
seekord polnud hotellis enam ALO TV-d? Teab keegi?
6