“Räim, pisike kena kala”
Kadmirell,
2008. 250 lk.
“Eestlastel on mitu aastat vabadus käes,
aga vaene räim on ikka veel tomati käes vangis.”
Nii
olla öelnud akadeemik Juhan Peegel oma Tartu korteris, kui oli nii kehva
räimeaasta, et rõdul rippus vaid üks raabakas lest,
“seegid lahja, ning paistab läbi kut katedraali aken”, ja
naine tõi professorile lohutuseks poest räime tomatis.
Intrigeerivalt originaalse vaatenurga saab Jüri Tuuliku
räimeraamatus mitte ainult kuulus konserv, aga saareelu laiemalt,
kalapüük kui elu tugisammas. Kirjanik ise nukrutseb, et
räimetõde ja räimeõigust igaveseks kirjandusajalukku
jäädvustav suurteos jääb temast vist siiski kirjutamata.
Tahaks Abruka meest lohutada – tänapäeval ei ole
lugejate südamesse minemiseks vaja viit tellisköidet. Ajas
hävimatu suurepärase huumoriga ja elava omamaailma, kirjandusliku
Abruka loomisega on Tuulik nagunii end klassikuks kirjutanud. Novellid sobivad
kiiretesse aegadesse ja miks mitte ka räimepraadimise kõrvale
paremini kui romaanid – ja ühe Eesti parima novellisti
räimelõhnast läbiimbunud loominguparemik siin kõvade
meresiniste kaante vahel ongi. Varem ilmunutele lisaks üks uus päris
delikaatne lugu.
“Räim, pisike kena kala” on
moodsalt žanreid segav raamat: 250st kaunilt kujundatud ja illustreeritud
küljest veidi üle poole katavad kirjaniku enda kokku aetud ja valitud
räimeroogade retseptid nii kodusaarelt kui naaberrahvastelt.
