Kõndimise ja seismisega kiirustada ei tasu

Iga laps on ­individuaalne. Ortopeedilise hälbe dia­gnoosimiseks oli ja on vana hea käega katsumine, kus kogemused aitavad eristada kliinilisi sümptomeid normi variantidest. Tänapäevastest uurimis-vahenditest lisanduvad veel ultraheli ja röntgen.

Vastsündinutel esineb sageli jalgade füsioloogiline varus ehk O-seis, mis väheneb esimeseks eluaastaks. Kuni kolme aasta vanustel lastel on tüüpiline juba valgusseis ehk X-seis. Selle tekke põhjuseks selles vanuses on raskuskeskme nihkumine üheteistkümnendalt rinnalülilt kolmandale nimmelülile. Pöidade toetuspind on väike ja X-seis aitab pinda suurendada. Kui aga O-seis püsib veel pärast esimest eluaastat, on tegu juba deformatsiooniga.

Normaalselt arenenud laps hakkab ise seisma ja jooksma, just siis, kui lihased ja luud on selleks piisavalt arenenud. Väikelapse jalgu tuleb vaadata käies ehk koormusega ja istudes ehk koormuseta.

Koormuseta jalg on normaalse kujuga, pehme, painduv ja vormunud võlviga. Kuni teise eluaastani on lapse tald tavaliselt kaetud paksu rasvapolstriga, ­mistõttu võlvi ei ole näha, ja see on põhjustanud emadel paanikat. Seistes vajub jalg X-i, käies aga seis paraneb lihastöö tulemusel. Kui laps on väsinud ja seisab pikalt, siis X-seis jälle süveneb. Kaasnevateks ­riskiteguriteks on halb kehahoiak, ülekaal, W-asendis istumine, hüpermobiilsed liigesed. X-i vajumine saavutab oma maksimumi neljandaks eluaastaks, edasi aga kasvavad jalad õigesse asendisse. Aga ikka on needsamad ­riskitegurid – ülekaal, hüpermobiilsed liigesed jne.

Tegemist on pikaajalise füsioloogilise protsessiga, kus X-jalad peaksid normaalseks kasvama 7.–8. eluaastaks.

Laps olgu pigem paljajalu

Kasulik on suvel lasta lapsi õues paljajalu joosta. Hästi arendab lihaseid jooksmine liivas ja vees. Toas võiks laps olla paljajalu või sokkis, sest põrandal, vaibal ja diivanil kõndides ning ronides on vaja pingutada erinevaid lihaseid. Nii saab jalalaba lihaseid kõige paremini arendada. Ortopeedilise jalatsi vajaduse määravad riskitegurid ja seda otsustab arst. Tavaline füsioloogiline kergelt X-i vajuv jalg ei vaja ortopeedilist jalatsit. Ülepingutamine ja igaks juhuks ortopeedilise jalatsi kandmine teeb jala “laisaks” ning jalalihased ei arene või ei ole küllaldaselt tugevad.

Sobivat jalatsit valides

Lasteaiaealisele lapsele tuleb jalats jalga panna ja seda reeglina ka lasteaias nõutakse. Suure ruumi lage põrand ei treeni lihaseid. Kui 7.–8. eluaastaks püsib lapse hüppeliigestes X-seis, siis ei ole veel hiljaks jäädud, sest jalalaba kasv ei ole ju lõppenud. Paljudes Euroopa riikides alles selles vanuses nõustab ortopeed lapsi jalatsite suhtes. Jalats peab jalga kaitsma, kuid ei tohi põhjustada arenguhäireid. Varbad ei tohi olla kokkusurutult ja neid peab saama liigutada ning tald olgu jalatsil painduv. Pikkusesse olgu kasvuruumi, kuid laiuselt peab jalats sobima lapse jala täidlusega ning ei tohi jalas loksuda. Samas ei tohi jalats olla liiga hüppeliigest fikseeriv või tugevalt kinni nööritud. Kõik see muudab kõnnakumustrit ja lapsed hakkavad kõndima põlvest fikseeritult nagu nukud. Jalanõu valikul tasub eelistada sandaale, eriti suvel.

Jalgade areng

Laste jalgade arengut saab toetada mänguliste harjutustega. Tõhusad on varbaharjutused istudes või püsti mitmesuguseid esemeid tõstes või veeretades, varvastel seis ja kõnd ning hüppamine. Pöiad sissepoole kõndimine on otseses korrelatsioonis reieluu spiraalse kasvamisega. Füsioloogiline on pöialabade sissepoole hoiak 7.–8. eluaastani. Tavaliselt riivab see küll ilumeelt, aga korrigeerivaid jalatseid vajab laps juhul, kui jalg jääb jala taha ning ta kukub seetõttu tihti.

Siis on abiks nn antivarus-jalatsid, mis takistav ad labajala pööramist sissepoole. Oluline on ka varakult alustada sõnalist suunamist, et laps ise püüaks kõndimisel jalgade asendit korrigeerida.

Puusaliigese düsplaasia

Puusaliigese moodustavad puusanapp ehk vaagnapoolne katus, reieluu koos alles areneva reieluupea luustumistuumaga ning liigeskapsel. Ühe või mitme komponendi puudulikkust diagnoositakse kui düsplaasiat. Riskitegurid on siin pärilikkus, enneaegsus või väike sünnikaal, suur sünnikaal, mitmikud või vähe lootevett, tuharseis ja kaasasündinud haigused või väärarengud. Tüdrukutel esineb düsplaasiat viis korda sagedamini kui poistel. Selle tuvastamiseks toimub arstlik läbivaatus juba sünnitusmajas ja perearsti visiitidel, kus jälgitakse puusaliigeste liikuvust, välisrotatsioonis hoiakut, vaadatakse, kas pole jäsemed eri pikkusega, kas ei esine puusast painutades “plõksatust” ega pehmete kudede asümmeetriat.

Kõrvalekallete ilmnedes tehakse alla nelja kuu vanustele ultraheli­uuring ja vanematele röntgen. Ultraheli võimaldab näha ka liigese kõhrelisi komponenete, röntgenipildil näeme ainult luulisi struktuure. Samas on röntgenipilt selgem ja ülevaatlikum kõrvalekaldest arusaamisel ja vanematele selgitamisel.

Ravimine

Varajane diagnoosimine võimaldab ka õigeaegse ravi, mis sõltub düsplaasia raskusest.

Ravimeetodi valikul tuleb arvestada kaasnevate tegurite olemasolu ja toimet: kas esineb lihastoonuse tõusu või lõtvust, on laps viimasel ajal eriti kiiresti pikemaks kasvanud?

Kui ultrahelis avastatakse düsplaasia ja kaasneb lihastoonuse tõus, on soovitatav fikseerida puusaliigesed  nn konnaasendis, et takistada jalgade sirutamist. Selliseks fiksatsiooniks on mitmesuguseid vahendeid, ülemaailmselt on tunnustatud Pavliku rihmad, mida kasutame ka meie. Reeglina kohanevad lapsed rihmadega kiiresti. Raskematel juhtudel, kui varajane ravi ei anna tulemusi või on tegemist hilinenud juhtumiga, on ravi keerulisem. Ebasoodsatel tingimustel, nagu lihastoonuse tõus või lõtvus, võib algul ainult düsplastiline puusaliiges hiljem nihestuda. Oluline on lihastoonust jälgida dünaamikas, hinnata adekvaatselt ka perioode, kus laps kasvab kiiresti. Puusaligeste funktsiooni kontrollida võiks igal perearsti visiidil. Kindlasti on vajalik aga kontroll, kui lapsed hakkavad käima. Laps kasvab ja muutub pidevalt, seetõttu on oluline teada, kas hetkeseis vastab normile.

Sundasend ema kõhus

Tavalise rasedusega on laps üsas pea allapoole ja ema suhtes küljega. Käsi ja jalg, mis jäävad kõhu sügavusse ema selgroo poole, saavad vähem liikuda kui käsi-jalg, millega aktiivselt kõhu suunas liigutatakse. Kitsas on eriti viimastel raseduskuudel, kui loode on juba suur ja asend fikseerumas. Tavaliselt on siis ka keha kallutatud ühele poole. Siit tuleneb asümmeetria, mille taandumine pärast sündi on erinev nii ajaliselt kui individuaalselt.

Eristatakse ka sundasendist põhjustatud asendideformatsioone labajalgadel, mis erinevalt ortopeedilistest hälvetest on mobiilsed ning käega korrigeeritavad. Enamasti taanduvad sellised asendist põhjustatud asümmeetriad ja hoiakud  kiiresti, vajaduse korral aitab aga võimlemine ja massaaž.