18.04.2009, 00:00
Stalini preemia laureaadi loodu
Ehkki ZIM, NSV Liidu autotööstuse üks huvitavamaid sõidukeid, näeb välja nagu Ameerika tänavaristleja koopia, on tegu siiski tähelepanuväärse omaloominguga.
Paljumiljonilise nõukogude rahva teaduse, kultuuri ja loomingu
õitsengu eredaks tunnistuseks on Stalini preemiate määramine,
seisab 1953. aastal välja antud raamatus “Esimese liigi autojuhi
õpik”. 1950. aasta silmapaistvate tööde eest
määrati Stalini preemiad hulgale autotranspordi alal
töötajaile, nende seas ka Gorki Molotovi-nimelise autotehase
töötajate grupile: peakonstruktor Lipgartile, peainsener Strokinile
ja teistele sõiduauto ZIM konstruktsiooni väljatöötamise
ja tootmise organiseerimise eest.
Peakonstruktori pea
ohus
1948. aasta mais sai Nõukogudemaa Gorki
Molotovi-nimeline autotehas valitsuselt ülesande ehitada kuuekohaline
sõiduauto, mis oma mugavuse, ökonoomsuse ja dünaamikaga asuks
prestiižse ZIS-110 ja laiatarbeautoks mõeldud Pobeda vahele.
“Laiatarbe” oli öeldud ehk liiast, sest 16 000 tolleaegset
rubla maksnud Pobeda ei olnud tasku järgi 99 protsendile
sõjajärgse NSV Liidu kodanikest. ZIM pidi hakkama sõidutama
tähtsamate asutuste direktoreid ja madalama astme tippametnikke. Väga
väike kogus müüdi ka eraisikutele tollal astronoomilise summa,
40 000 rubla eest.
GAZ-12 sai teiseks nimeks ZIM (Zavod Imeni
Molotova) ja selle nime all teda kõige rohkem tuntaksegi. ZIMi
arendamine ühes nullseeria väljalaskmisega võttis aega 29
kuud, mis tollastes oludes oli suhteliselt lühike aeg.
Auto
loomisel oli tegelikult kaks võimalust – kas kopeerida mõnd
välismaist, näiteks pakuti Ameerika Buicki tehast, või
valmistada oma ja kasutada ära tehases valmistatavaid agregaate,
esmajärjekorras aga mootorit. Vaatamata autotööstuse
ministeeriumi pressingule valiti Andrei Aleksandrovitš Lipgarti
juhtimisel välja teine variant. Ehkki ZIMil on hästi nähtavad
Ameerika 1940. aastate autode mõjud, õnnestus ära kasutada
umbes pooled GAZ-51 ja Pobeda mootori ja jõuülekande
detailidest.
Auto omaloominguline projekteerimine oli Lipgarti julge
samm. Just samal ajal peatati “lastehaiguste” tõttu Pobeda
tootmine ja see kutsus esile Jossif Vissarionovitš Stalini viha.
Minavtopromil õnnestus peakonstruktorile tema ametikoht
säilitada, kuid ZIMiga hilinemine oleks maksnud sõna otseses
mõttes tema pea, kirjutab Nikolai Beloussov veebsaidis
.
Kuus silindrit, kuus istet
Sõiduki
3,48-liitrine kuuesilindriline mootor loodi juba 1937. aastal. Algul 70
hobujõudu arendanud süda andis ZIMile 90 “hobust”. Seda
oli siiski vähe suure, 3,2meetrise teljevahega auto liigutamiseks. ZIM
võtab kütust 18 l / 100 km ja paigalt “sajani”
jõudmiseks kulub tal 37 sekundit.
Esimesena vene
autotööstuses võeti ZIMil kasutusele väntvõlli ja
siduri vaheline hüdromuhv.
Hüdromuhv võimaldab
sujuvat paigaltvõttu teise käiguga ja sõita käiku
vahetamata kuni 80 km/h. Kolmas käik on maanteesõidu jaoks.
Üks auto iseärasusi on esiistmete taha kinnituv keskmine
istmerida. See oli kooskõlas konstruktoreile antud ülesandega luua
auto kuuele sõitjale. Autos leidub ka mugavusvarustust: kolme lainealaga
raadio, sigaretisüütaja, tuhatoosid, aga samuti käsipiduri
signaaltuli ja jahutusvedeliku temperatuuri signaallamp. ZIMi tagumine uks
avaneb tänapäevastele autodele vastupidises suunas (hinged on ukse
tagaservas) ja mõlema külgukse avanedes moodustuvad
sissepääsuks justkui väravad.
1951. aastal valmistati
Gorki tehases ette ka kolm ne
ljaukselist kabriolett-ZIMi. Selle tugevdatud kere nõudis
võimsamat mootorit ja et 95 hobujõust lihtsalt ei piisanud, siis
asi soikus. Kolmandat versiooni GAZ-12B kasutati kiirabiautodena.
Sõiduautot ZIM toodeti 9 aastat, kokku valmistati neid ligi 22 000.
1957. aastal kadus tehase nimetusest Molotovi nimi ja ZIMi ametlikuks
mudeliindeksiks sai GAZ-12. Hiljem asendati see GAZ-13 Tšaikaga.
Raske leida, raske taastada
Mati Heinsar on
mees, kes omab esinduslikku kogu Nõukogude autotööstuse
toodangust, iseäranis aga Gorki tehase omast. Tema ZIM on leitud ja kokku
pandud kolmest Eestist pärit “doonorist”, taastamine
võttis neli aastat. Osi on väga raske leida, näiteks
aknatihenditele ja iluliistudele sõitis Mati Heinsar ise
Dnepropetrovskisse järele. Kontakti sai ta ühelt Ukrainas
töötavalt eestlaselt, kes ise samuti ZIMi entusiast. Heinsari
sõnul ei saa usaldada telefonitsi või meilitsi antud lubadusi. Ta
on korduvalt näinud Venemaal “korralikke, ilma roosteta”
vanaautosid, mis rooste varjamiseks lihtsalt käsitsi üle
pintseldatud.
“Olen oma ZIMi üritanud teha nii
algupärase kui vähegi võimalik. Isegi hüdrosidur, mis
tavalise siduri vastu välja vahetatakse, töötab. Selles autos on
tunda tolle ajastu Ameerikat,” räägib Heinsar ja tõdeb,
et vana Volgat on mitu korda lihtsam taastada. Seetõttu näebki
korralikke ZIMe vähe.