07.08.2009, 00:00
Gröönimaal läheb palavaks
Äsja sõltumatuse saanud gröönlased peavad suvisel ajal surnute jaoks hauad ette valmis kaevama. Ent varsti võib kliimasoojenemine olukorda muuta ning maailma suurima saare elanikud püstirikkaks teha.
“Ei, meil ei kehti samasugused liikluseeskirjad nagu Taanis. Meil on
suurim lubatud kiirus 40 km/h. Kogu saarel on kiiruse mõõtmiseks
üksainus radar ja see käib nagu teatepulk linnast linna. Ükskord
sõitsin ma 42 km/h ja sain 300 taani krooni (üle 600 Eesti krooni
– Toim.) trahvi,” räägib bussijuht-giid Rene, kes tuli 25
aastat tagasi Taanist Gröönimaale seiklusi otsima, võttis
kohaliku naise, sai lapsed, lahutas, kuid ei kavatse sellegipoolest
Gröönimaalt lahkuda. Lahutuse põhjus – kultuuride
erinevus. Inuittidel olevat kõik “võib olla”,
võib-olla tulen tööle, aga võib-olla ei tule.
Võib-olla (“imarrah”) on kohaliku pärimusrahva eluviisi
osa, mis kajastab nende piirangutest vaba mõtlemist. Võib-olla
nad ei sobinud kokku. Räägitakse, et kui inuit kongi kinni panna,
siis ta sureb. Eskimoteks (“toore liha sööja”) ei lase
nad ennast enam kutsuda.
Pikim tee on 15
kilomeetrit
Rene kinnitab, et Kangerlussuaqis (inuiti
keeles “suur fjord”) on Gröönimaa pikim asfalttee –
15 kilomeetrit. Seal ta trahvi saigi. Kui radarit 600 elanikuga linnakeses
pole, kihutavat kõik 80ga.
Gröönimaa loodusolud on
nii keerulised, et linnadevahelised teed puuduvad üleüldse. Autosid
on imevähe, kuid paljudel on paat või kaater. Sellega saab ka teise
linna.
Ja Rene teatab, et ka Gröönimaa pikim kruusatee on
seesama, mida mööda me just Gröönimaa hiiglasliku
jääkilbi äärde sõidame – 35 kilomeetrit
–, ning suurema osa sellest rajas 2001. aastal Volkswageni korporatsioon,
et liustiku peal oma sõidukeid (sinna kuuluvad VW, Audi, Škoda,
Rolls-Royce, Lamborghini) ekstreemoludes katsetada. Testimislabor koliti kolme
aasta pärast minema, sest lakkamatu teehooldus lumetormides ja pakases
muutus talumatult kulukaks. Nüüdseks on liustik jääpealse
tee lammutanud, ent selle juurde viiv tee jäi alles.
Teel iseseisvusele
21. juuni 2009 oli 56 000
gröönlase jaoks väga tähtis päev. Ja mitte ainult
nende jaoks. Sel tähtsal päeval oli arktilisse
kliimavöötmesse saabunud Taani kuninglik perekond eesotsas kuninganna
Margrethe II-ga, Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen ja enam kui 20 riigi
suursaadikud Taanis, sealhulgas USA, Venemaa, Kanada ja Hiina esindajad.
Gröönimaa 15 000 elanikuga pealinn Nuuk oli piduehtes. Peeti
kõnesid ja korraldati ilutulestik, pidusöögiks kütiti
kolm vaala, laudadele kuhjati muskusveise- ja põhjapõdraliha
hunnikud.
Gröönlased said sisuliselt hakkama
enesemääramisega ja astusid olulise sammu suveräänsuse
poole. Alles pool sajandit tagasi vabanesid nad Taani koloonia staatusest.
Täpselt 30 aastat tagasi said nad n-ö Taani autonoomse
oblasti õigused. Aga nüüd, alates 21. juunist, võib
grööni rahvas astuda iseseisva rahvana Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni. See on kahtlemata märkimisväärne, et 21.
sajandil suudab üks pisut üle poolesaja tuhande hingega rahvus
– gröönlastest 89 protsenti moodustavad inuitid – ennast
sellisest arenenud riigist nagu Taani (ja selle rahalisest toest) lahti rebida
ja hakata end ise juhtima.
Ent samavõrd oluline on see, et
eestlastest 50 korda väiksem rahvas elab maailma suurimal saarel, mille
pindala on Eestiga võrreldes 50 korda suurem. Või kui see
näide ei meeldi, siis on Gröönimaa sama suur nagu Prantsusmaa,
Suurbritannia, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Austria, Šveits ja
Belgia kokku. Ja veelgi tä
htsam on see, et nüüdsest alates ei pea maksma Taani riigile poolt
maavaradest saadavast tulust nagu seni. Tegelikult pole Gröönimaa
maavaradest veel murdosagi kasutusele võetud. See kõik on
tulevik. Ja ilmselt mitte eriti kauge.
Soojenev kliima
paljastab maavarad
Ehkki praegu on 85 protsenti saarest
kaetud jääkilbiga, kus muuseas on peidus kümnendik maailma
mageveevarudest, on käimas peatamatu protsess –
kliimasoojenemine. Liustikud taanduvad rannikult Gröönimaa sisemusse
igal aastal üha kiiremini. Ühes kohas –
Gröönimaa suurimas turismiatraktsioonide piirkonnas Illulisatis
(mis tähendab inuiti keeles jäämäge) – on koguni
üles seatud veebikaamera, mille viimase ööpäeva salvestist
kiirendatult läbi vaadates võib igaüks veenduda, et
jääkõrb kuivab kokku silmaga nähtavalt.
Ent
see maailmale ehk traagiline protsess varjab endas paradoksaalsel kombel
Gröönimaa jaoks helget tulevikku. Nimelt tulevad jää alt
välja maavarad, mida Gröönimaal leidub nii ohtralt, et saarel
hoiavad pidevalt silma peal kõik vähegi tegijamad riigid. Äsja
teatas Taani, et tugevdab oma sõjaväelist kohalolekut Arktikas. Kas
tõesti on seal sõda lahti? Ei, sõjaks ei lähe mitte
ainult Gröönimaa maavarade pärast, vaid kogu Arktika
territoriaalse jaotamise pärast.
Huvitatud osapooled on veel
USA, Venemaa, Kanada ja Norra.
Gröönimaal leidub kulda,
hõbedat, teemante, rubiine, sütt, marmorit, tsinki, tina, plaatina,
nioobiumi, tantaali, rauda ja uraani (äsja ametisse astunud valitsus
kuulutas, et Gröönimaa jätkab nulltolerantsi poliitikat uraani
kaevandamise suhtes), gaasi ja naftat.
Üks Kangerlussuaqi
kohalikest räägib, et kord leidis ta ise ühe väikese
rubiini. Rene aga pajatab loo kohalikust, kes jutustas talle, et olevat enda
leitud teemandi lasknud ära hinnata ja see maksvat 9 miljonit dollarit.
Millegipärast ei tahtvat ta aga seda näidata...
Must kuld toidab iseseisvustaotlusi
USA geoloogilised
uuringud hindavad Gröönimaa (veel avastamata-kasutamata) naftavarusid
50 miljardi barreli peale. Arvestades 56 000 elanikuga, on igal
gröönlasel umbes 900 000 barrelit naftat. Praegu on kõige
rohkem naftat ühe elaniku kohta Kuveidil – ligi 40 000 barrelit
ehk 22,5 korda vähem.
Seega võib püstitada
hüpoteesi, et paarikümne aasta pärast suplevad
gröönlased piimajõgedes ja püherdavad pudrumägedes.
Kui jõukad naftariigid, kus musta kulda ühe inimese kohta on palju
vähem, pakuvad oma kodanikele peaaegu kõike esmatarvilikku tasuta
ja šeikidel pole rahaga midagi muud peale hakata kui seda virna laduda
ja ehitada kullast tualettruume, mis siis Gröönimaast saada
võiks?
Ilm läheb soojemaks ja mõnusamaks, puud
hakkavad kasvama, ehk saab lõuna pool koguni vilja hakata kasvatama,
päevitada ja ujuda... Praegu kasvatavad kohalikud polaarjoone lähedal
kartulit... Juulis, kui ma Gröönimaal viibin, on sealkandis 20 kraadi
sooja ja päike kõrvetab halastamatult.
Sulav liustik
toidab ka jõgesid, milles peituvad Gröönimaal tohutud
energeetilised varud.
Hüdroenergeetika kogub
Gröönimaal praegu hoogu, et tuua saarele alumiiniumihiidude
investeeringud ja vähendada sõltuvust imporditavast naftast.
Otsitakse ka biokütuse kasutamise võimalusi. Näiteks Islandil
traditsiooniliselt mädandatavad grööni haid, mille
võrkudesse takerdunud esindajad grö
önlased seni tagasi vette loopisid, võivad tulevikus katlamajja
rännata.
Gröönimaa hoiatas Titanicu
uputamisega maailma
Gröönimaa, täpsemalt
Sermeq Kujalleqi liustikust pärinev hiiglaslik jäämägi,
hoiatas korra juba maailma. See oli 1908. aastal, kui maailma suurim laev
Titanic, inimkonna laevaehituskunsti tippsaavutus, seda rammides põhja
läks. Seda ei võetud kuulda.
Kui kogu
Gröönimaa jäämassiiv peaks ära sulama, tõuseks
maailmamere tase 6–7 meetrit.
Kümned miljonid inimesed
hukkuksid sellise sündmuse tagajärjel ja sajad miljonid kaotaks kodu.
Aga inuiti šamaan päevitaks kaljunuki otsas, samas kui kodumaal
töötuks jäänud eurooplane tema ümbert sääski
peletab, ja pomiseks omaette: me ju hoiatasime teid...
Muidugi ei saa see
juhtuda päevapealt, aga praegune kliima soojenemise kulg näitab, et
vaatamata rahvusvahelistele süsihappegaasi piiramise programmidele (Kyoto
leping) prantsatavad Tallinna vanalinna suurused jäämäed vette
aina kiiremas tempos. Ja keegi ei tea, kas seda protsessi on võimalik
veel tagasi pöörata. Lisaks ei maksa tähelepanuta jätta
tõika, et mõnede teadlaste arvates ei pruugi inimesed kliima
globaalset soojenemist üleüldse kuigi palju mõjutada.
Ei maksa siis imestada, et USA saadik tunnistas suhteliselt otse üles,
et tema riigi huvides on see, et USA suurfirmad saaksid Gröönimaal
õigusi maavarade kaevandamiseks või töötlemiseks.
Investeeringuteks. “Maavarad on see, mille pärast me oleme huvitatud
koostööst Gröönimaaga,” tõdes ka Hiina
esindaja.
Gröönimaa võib kihutada Euroopa viie
rikkama riigi sekka tunduvalt kiiremini kui Eesti. Peaasi, et modernse maailma
standardite järgi veidi naiivse mõtteviisiga pärimusrahvas end
“kapitalistlike haide” poolt ära kasutada ei laseks.
Lihtne ja pragmaatiline elu
Igatahes kriisi
Gröönimaal praegu ei paista. Ehkki turiste on pisut vähem kui
varem, pole siis, kui käed-jalad küljes või pea otsas,
tööd raske leida, räägivad kohalikud. Paljudes kohtades on
näha usinat ehitustegevust. Rajatakse nii teid kui maju. Miinimumpalk,
näiteks koristajal, jääb 30 000 Eesti krooni kanti. Aga ka elu
pole odav – kartulikilo maksab poes 40 krooni, väike õlu 30
krooni. Mis teha, asukoht on selline, kõik tuleb sisse tuua...
Jah, muresid muidugi on. Alkoholism, perevägivald ja enesetapud on
depressiivse polaarööga saarel rahvuslik probleem, millega tegelemise
on juuni lõpus ametisse asunud uus valitsus seadnud oma prioriteediks.
Tapmistega ei olegi asi nii hull, kuigi 12aastaselt võib iga inuit poodi
minna ja püssi osta.
Ent elu käib siin iga ilmaga.
Ükskord, kui oli 52 kraadi külma, ei muutunud sellest mitte midagi,
meenutab Rene. Lapsed läksid kooli ja inimesed tööle. Turistid
viidi jääkilbi juurde. Elu ekstreemoludes toimib nagu tavaliselt. Ja
pragmaatiliselt. Talvel on väga kulukas ja keeruline haudasid kaevata.
Seda tehakse suruõhuhaamri abil soojal aastaajal. Vastavalt prognoosile,
kui palju inimesi talvel sureb.
Erik Punase poolt 10. sajandil
alguse saanud viikingite asundus ei jäänud Gröönimaal
kestma.
Keegi ei tea täpselt, miks. Ilmselt suutsid inuitid
Väikese Jääajaga külmenenud kliimas 14. sajandil paremini
kohaneda. Vaatame siis, kuidas nad kohanevad soojeneva kliimaga ja kas
Gröönimaa teenib välja talle viikingiaja huvitavama PR-trikina
pandud nime.
&
amp;
lt;
em>Autor käis Gröönimaal Germalo Reiside giidina.
Loe ka intervjuud Gröönimaa peaministri kabineti
sõltumatusosakonna juhataja Mininnguaq Kleistiga
ja vaata lisaks pilte
.