Tallinna Kaubamaja müüb ülikallist mängurobotit
Mu noorem poeg ei osanud veel õieti rääkida, kui ta tegi mulle ja emale selgeks, et vajab kasti oma vanema venna Lego-klotsidega, mille olime peitnud riidekapi otsa.
Kust ta teadis, et kast on Legosid täis, seda ma ei tea. Ega mäleta ka seda, kas ta kasutas lelude väljamangumiseks rohkem beebilikult süütut silmavaadet või jonni ja kisa.
Igatahes oli ta visa.
Ja mulle meenub ärevus, mis haaras mind siis, kui ta terve kastitäie põrandale laiali keeras. Need polnud ju maimikutele disainitud Duplo klotsid, vaid tavalised tillukesed Legod, mis on mõeldud mängimiseks alates kolmandast eluaastast.
Ega ta ometi mõnda klotsi suhu topi ja alla neela?
Ei neelanud. Esimese asjana ehitas poiss helikopteri.
Ja siis hakkas kokku panema mehikesi, maju, autosid, lennukeid, laevu. Kui telekast tuli “Tähtede sõda”, tegi ta jalamaid kosmoselaeva.
Olime naisega õnnelikud, et poiss ilmutab tehnilist taipu. Võib-olla tuleb temast leidur, insener või konstruktor?
Tema muidugi mõtles omamoodi. Tahtis saada laevakapteniks, riigimeheks, isegi vaaraoks.
Praegu on ta kümnene. Mõte poliitikuks saada ei köida teda enam ammu, legodega mängib aga päevast päeva. Loomulikult oleme lustinud Legolandis ning ühel päeval avastasin, kuidas poiss uuris Wikipediast Legode ajalugu ning otsis Youtube’ist ägedamaid Lego-ehitisi.
Ühtlasi teatas poiss, et talle on tekkinud Unistuste Lego. Ilus valge robot, ametliku nimega Mindstorms NXT 2,0. Reklaam ütleb, et komplekt sisaldab üle 600 klotsi ning on varustatud 32bitise mikroprotsessori, Bluetoothi, USB-ühenduse, puute- ja värvisensorite ning jumal teab veel millega.
Võtsin poisi käekõrvale ja jalutasime Tallinna kaubamajja.
Lasteosakonnas Lego riiuli peal tervitaski meid Unistuste Robot.
Poiss jõllitas teda samasuguste võlutud silmadega nagu on Andrus Ansipil euro tulekust rääkides.
Ma imetlesin karpi samuti, aga ainult nii kaua, kuni hinnasilti nägin.
Olen ostnud aastate jooksul mitu Lego-komplekti, mis maksavad 1000 krooni ja 1500 krooni ja rohkemgi. Olin valmis ka 2500 krooniks, aga selle roboti hind tuli küll Marsi pealt – 6599 krooni!
Lugesin veel kord üle – oligi 6599 krooni.
See võttis hingetuks.
Müüjanaine seletas, et neid roboteid ostetakse küll. Et põhiliselt teevad seda vene turistid. Aga mina sain siinkohal aru, et vähemalt minu poisile jääbki see Unistuste Lego unistuseks.
Ta ise mõistis seda ka.
Ilmselt olekski kõik jäänud sinnapaika, kuid mõni päev hiljem lendasime Berliini. Masu märke polnud seal näha. Tauentzienstrasse kaubatänaval ja jõuluturgudel tuli rahvasummas trügida nagu Tallinna lauluväljakul suvise üldlaulupeo ajal.
Loomulikult tahtis poiss käia mänguasjapoodides. Saksamaa suurim lelukaupluste kett on Spiele Max. Ja seal vaatas meile vastu seesama valge robot hinnaga 299 eurot ehk 4678 krooni.
Olin kogu aeg arvanud, et Läänes on mänguasjad kallimad, sest sealne elanikkond on jõukam. Kuid see robot oli üle 1900 krooni odavam!
Seejärel sattusime Lego spetspoodi Lääne-Berliini südames, mis on iga väikese poisi unistus, sest valik on seal eriti rikkalik ja klotse saab osta ka topside kaupa. Tolles kaupluses maksis robot sama palju.
Euroopa ühes kõige suuremas ja uhkemas kaubamajas KaDeWe küsiti roboti eest veelgi vähem – vahe oli juba üle 2000 krooni Saksamaa kasuks!
Ka ülejäänud suuremad komplektid – džiibid ja kaevandusmasinad – olid Berliinis odavamad.
Saksamaal on küll käibemaks väiksem (19 protsenti), kuid see ei põhjusta nii suuri hinnakääre.
Eestisse tagasi jõudes ei saanud ma jätta helistamata Tallinna Kaubamaja müügidirektorile Enn Parelile. Miks on meil mänguasjad nii kallid?
Parel kuulas mu jutu kannatlikult ära ja vastas väga viisakalt, et Tallinna Kaubamaja püüab hoida juurdehindlusi viie protsendi võrra madalamal tasemel kui Lääne kaubamajades.
“Küsimus on seega, mis hinnaga on kaup sisse ostetud,” ütles ta. “Eesti turg on lihtsalt nii väike. Kaufhofi-sugused firmad saavad kaupa sisse osta märksa odavamalt kui meie. Me ei saa minna oma kahe kaubamajaga otse Lego juurde ostma, me oleme nagu kärbsed neile. Seetõttu sõltume vahendajatest. Mida rohkem vahendajaid, seda kõrgem on hind.”
See jutt tundub olevat väga loogiline.
Ühtlasi näitab see meie kaubanduse nõrkust. Näiteks meie pere on viimasel ajal ostnud suurema osa rõivastest välismaalt. Sugugi mitte ainult seetõttu, et seal on hinnad soodsamad, vaid ka valik on etem. Ma ise olen lühike ja tüse nagu tünn – proovi minusugusele Eestis pükse osta! Kuid mu naine on igati normaalsetes mõõtudes ja ka temal on raske Tallinnast endale sobivaid rõivaid leida.
Lisaks veel teenindus. Kõige paremat taset kohtasin paari aasta eest ühes Mumbai kaubamajas, kus müüja lasi püksid lühemaks teha selle kümne minuti jooksul, kui endale kingi valisin.
“See kõlab küll küüniliselt, aga välismaal saab käia ainult teatud osa elanikkonnast,” ütles seepeale Enn Parel. “See on veidi küüniline, aga nii see on.”
Tagasi mänguasjade juurde. Leidsin kõnealuse roboti ka Legosid sissetoova firma Rekato veebipoest. Ta on küll ära ostetud (ei ole laos), kuid maksab 1163 krooni vähem kui kaubamajas (postikulu on sisse arvestatud).
Kaubamaja juurdehindlus tundub mulle ikkagi liiga jõhker.
Mis puudutab aga mu poega, siis valge NXT 2,0 robot kuulub endiselt tema unistuste sekka.
Kuid igal poisil on rohkem kui üks unistus ja Berliini Lego-poest väljus ta vahvärkmajade komplekti ning peotäie elektrimootorite ja kaugjuhtimispuldiga, õhates: “Ma olen nii õnnelik laps!”
Nüüd pean arvestama, et kodus võib koridoris mulle ootamatult mõni Lego-auto vastu sõita, kuigi poeg ise peidab end nurga taga. Ja esmaspäeva õhtul ehitas ta mingi imeliku aparaadi, mis liikus nurgeliselt ja rappivalt nagu kärbitud tiibadega lind. Selgus, et ta proovis leiutada kõndivat masinat.
See on ikka päris uskumatu, mis suunas laste mõtted liiguvad.
