Surmamõistetu otsib kirjastajat
Tauno Waidla on tapnud inimese. Seda, et ta on nii teinud, ütleb Los Angeleses 1991. aasta 13. märtsil tehtud kohtuotsus. Mis juhtus 12. juulil 1988, mil Põhja-Hollywoodis väikese majakese magamistoas väliseestlanna Viivi Piirisilla kirvega mõrvati, ei tea meist keegi. Maja tagauks kandis sissemurdmise jälgi. Kahtlus langes äsja ENSVst põgenenud Tauno Waidlale ja Peter Sakariasele. Nad olid toona 20 aastat vanad. Ka Sakariast otsustati karistada surmaga. 14. novembril 2005. aastal tühistas California ülemkohus Sakariasele mõistetud surmaotsuse, võttes arvesse asjaolu, et süüdistaja oli mõlema eestlase kohtuistungil kasutanud samu argumente, kuigi Viivi Piirisilla mõrva võis reaalselt toime panna vaid üks isik kahest.
30. novembril 2005 määrati Sakariase uueks karistuseks eluaegne vangistus ilma armuandmise võimaluseta. Tauno Waidlale määratud surmaotsus jäi jõusse ning mees San Quentini vanglasse hukkamist ootama. Ta on ainus surmamõistetud eestlane maailmas.
2008. aasta veebruaris üritasin Waidlat külastada. Vangla on San Franciscost lühikese laevasõidu kaugusel. Palju päikest, palju valvetorne ja püssimehi, siin-seal oranžides türpides vangid palli mängimas, siin-seal sajandivanused sünged kivimajad. Waidlaga ma aga kokku ei saanud – ajakirjanikul kindla kinnipeetava nägemist ei luba California seadus –, küll õnnestus mul talle esitada mõned küsimused kirja teel. “Ärkan alati üles kell 5.15, kui mu teler automaatselt sisse lülitub. Teen endale tassi kohvi ja vaatan ilmaennustust, et otsustada, kas ma lähen viieks tunniks hoovi jalutama. Siis teen trenni – olen nüüd, 40selt palju paremas füüsilises vormis kui 18aastaselt Eestist lahkudes. Seejärel võtan ma õues kuuma dušši ja jalutan ringi ning räägin nende üksikute intelligentsete tüüpidega, kes siin on. Me räägime rahvusvahelisest poliitikast või sellest, mida keegi eile õhtul BBCst vaatas. Hoovis jalutamine on mu päeva kõige parem osa. Siis, uuesti kongis, ma loen ja kirjutan. Olen siin kirjutanud paar ingliskeelset romaani ja mõned lühilood, lihtsalt meelelahutuseks,” jutustas Waidla oma elust. “Võib-olla ühel päeval pakun neid avaldamiseks.”
Kirjutusmasinal sisselöödud romaani katke jõudis San Quentini vanglast Eestisse peaaegu täpselt kaks aastat hiljem.
Tauno Waidla romaan “Alfredssoni afäär”
Katkend 1
Tundes veel vaid nõrka valu, otsustas Frederika, et ta suudab nüüd tegutseda, jah, isegi edasi minna. Ehmatusest hoolimata ei jooksnud ta kohe tualettruumi. Ja selgus, et ka telefon polnud katki läinud.
“Sandra, oled veel seal?”
“Hei!” vastas kohutavalt ärevil Sandra, kihutades endast palju aeglasema liiklusvoo sees. “Mis toimub?” küsis ta.
“Ma otsin su bemarit,” vastas Frederika piinlikkusenoodiga hääles. “Ma komistasin ja telefon kukkus maha ja maandus ühe pargitud auto alla.”
“Haa,” Sandra meelest oli see üsna naljakas, ja ta lausus rahustavalt: “Nii et need Jean-Marie le Peni Rahvusliku Frondi infantiilsed austajad arvasid, et sulle meenus, et on aeg videvikupalveks, mis?”
Nägu pühkides naeris Frederika: “Allahi asemel vastas Wotan.” Ta katsus ülespaistetavat kohta oma kuklal ja lausus: “Ja ta käskis mul otsekohe sind salastada.”
“Sa oled lonkamise imekombel lõpetanud?” märkis Sandra sardooniliselt. “Ma vabandan,” lisas ta otsekohe siiralt, lisades: “juhul kui…”
“Tallium,” segas Frederika teda, “tallium.” Kaastundlikult lisas ta: “Miks valisid vandenõulased talliumi?”
Sandra oli sõnatu.
“Al-Qaeda ei kasutaks talliumi,” lausus Frederika, “sest see on väga kallis ja seda on kohutavalt raske hankida, kuid see ei tapa siiski piisavalt šokeerivalt. Kui tänu FSB-le avalikuks saanud eesmärk oli tõepoolest vandenõulaste oma, siis oleksid nad valinud… pommi, võib-olla... või raketi.”
Kokkuvõte
Keskmise pikkusega romaan annab edasi erinevaid vaatevinkleid praegustele sotsiaalsetele ja poliitilistele teemadele – sõdadele, piinamistele, surmanuhtlusele. See on tõsine thriller, mis põhineb osaliselt minu enda poolt kogetul. Näiteks peategelane Toomas Lind põgenes raudse eesriide tagant 1986. aastal nagu ma isegi.
Tommy, kes sündis ja kasvas üles Eestis, võeti nagu minagi Nõukogude armeeteenistusse. Temast sai Spetsnazi seersant ning ta oleks Ida-Saksamaalt lennutatud Afganistani, kui ta poleks deserteerunud. Õnnekombel läks tal ülejooksmine korda ilma suuremate vigastusteta. Münchenis piinas KGB teda aga kõvasti ning just tänu Baieri mägimajakeses toimunule õnnestus tal saada piisavalt abi ja tuge CIA-lt, et saada edukaks Los Angeleses resideeruvaks kirjanikuks.
Ka mina elan Californias. San Quentini vangla surmamõistetute osakond on olnud minu koduks alates 1991. aastast.
Minu raamat ei räägi aga minevikust. Tommy tutvub Tokyos viibides kurikuulsa jaapani häkkeri Kimmi Funabashiga, kelleni on jõudnud info, et NATO peasekretäri Olaf Alfredssoni elu on ohus. Tundub, et CIA kelmid plaanivad palgata oma klientidele preili Osswaldina tuntud vabakutselise palgamõrtsuka. FSB andmetel tahavad kelmid, et Osswald tapaks Alfredssoni, ja lükata süü Al-Quaeda kaela, et seeläbi veenda eurooplasi Afganistani lisavägesid saatma.
Jalustrabav preili Osswald on tegelikult Frederika Wesley, endine MI6 ohvitser. Ametlikel andmetel kadus ta kuue aasta eest jäljetult Afganistanis, kus teda toona Talibani poolt nii räigelt piinati, et ta jäi peaaegu pimedaks. Kuid – kui ta on endiselt peaaegu pime, siis kuidas ta saab olla palgamõrvar?
Kuna Frederikast ei ole tegelikult kunagi saanud külmaverelist palgamõrtsukat, otsustab ta välja uurida, miks ja kelle poolt ta palgati NATO peasekretäri tapma. Ta saab Pariisis tuttavaks Kimmi ja Tommyga. Koos neid abistavate Interpoli ja eraturvafirma La De et E SA-ga uurivad nad seda lugu ja jõuavad lõpuks tõe jälile.
Firma D et E lõid Pariisis, “Valguse linnas” Sandra Einberg ja Pierre Delon.
Rohkem kui kahe aastakümne eest oli Sandra sunnitud KGB survel Tommy CIA turvamajast Münchenis välja meelitama. Sandrast sai muide hiljem Tommy parima sõbra Paul Einbergi naine. Paul oli üks CIA mehi, kes valvas Tommyt Saksamaal. Nüüd on temast saanud Interpoli ohvitser, kes tuli oma firmatöölt ära päeval, mil George W. Bush andis käsu Iraaki rünnata.
Pierre’il, endisel DGSE (Prantsuse välisluureagentuur) agendil, palub tema nõbu, CIA töötaja, võtta ühendust preili Osswaldiga, kes töötab eksklusiivselt ainult Lääne heaks, tehes musta tööd DGSE, CIA ja MI6 heaks. Ta armub Frederikasse, kes peab ennast seksuaalselt sandistatud eneseimetlejaks. Frederika, kelle saatjaks on lesbiline supermodell Sophie New Yorgist, ei kujuta isegi ette, et ta võiks seksida füüsiliselt terve meesterahvaga.
Tommy ei ole selline? Igatahes, tal on Kimmi. Võib-olla tahab ta aga lihtsalt Ameerika Ühendriikidesse naasta. Häkkerluse eest saadeti ta maalt välja paar kuud pärast seda, kui ta oli kohtunud süüdimõistetud eestlase Finniga.
Katkend 2
“Näed?” ütles Kimmi, olles avastanud, et uks on lukustamata.
Ka minu üllatus oli koera omast suurem. Korraga julgeks saanud koerake libises mahedalt valgustatud esikusse, kui näpistasin handsfree’d. Milleks Sandra juba praegu muretsema panna? Ta ei saanud neis oludes niikuinii abiks olla, ainult segaks. “Kallis,” hingasin ma, kui Kimmi kartlikult minu selja taha astus, “midagi on väga valesti.”
Soojendades oma hingeõhuga mu kõrva, väitis tema: “Ma tean, kes seal on.”
Koer haukus vihaselt kusagil kaugel, kohas, mis lõhnas praetud sealiha järele, seejärel kiunus valust, vaid korra.
“Oota, Tommy, palun,” ütles Sandra mõtlikult, kui võtsin relva välja. “Ma helistan Pierre’ile.”
Milline perfektne ajastus! Katkestasin lihtsalt kõne, lülitasin oma telefoni kiirelt vibroalarmi peale, lootes, et Sandra ei raputa mind.
“Ei,” Kimmi võttis mu randmest kinni, “me ei lähe sisse.”
Vaid mõlemast lükandukse poolest kinni haarates oleksin ma suutnud teda tagasi hoida lükkamast mind eemale sulguva ukse eest.
Kes soovib välja anda?
Areen andis nelja raamatukirjastuse juhile lugemiseks Tauno Waidla romaanikatked ja sünopsise, koos küsimusega;“Kas te annaksite selle raamatu välja?”. Nii nad vastasid.
Epp Petrone
Petrone Print
Tauno Waidlat annaks kindlasti “müüa”, juba see oli näitaja, missuguse põnevusega Ekspressi toimetaja mulle helistades seda autorit välja käis ja mismoodi ma liimile läksin: hea küll, saada näha. Teoreetiliselt on olemas huvitav olukord, mille abil raamatut turundada: tagakaanel on kirjas, et autor elab surmamõistetute kambris...
Paraku oli selle kirjatöö kõige huvitavam osa sisukirjeldus – seal on huvitavaid elemente, Al Qaeda ja CIA näiteks. Kui aga sisukatkendit lugeda, siis pigem pettusin: minu jaoks ei joonistu tegelased välja, on kasutatud liiga palju omadussõnu seal, kus peaks olema tegevust, ja ma ei saa aru, kelle “peas” autor on, tundub, et ta hüppab ringi. Peamine on see, et ei tekkinud seda külma juga ja kaasaelamist, kaasauskumist, mida Robert Ludlum tekitab.
Kui ma oleksin sellise kirjastaja esindaja, mis annab välja Ludlumi stiilis thriller’eid, siis ma küsiksin Tauno Waidlalt suurema portsu käsikirja lugeda, igaks juhuks, äkki läheb paremaks. Aga tegelikult läks mu mõte hoopis teisele võimalikule raamatule. Ma olen ise suur elukirjanduse huviline ja mind huvitaks rohkem Tauno Waidla elusaatus, mitte see väljamõeldud lugu. Kahtlen, kas ta ikka teab asjadest, millest kirjutada üritab. Kui ta räägiks siiralt neist asjadest, millest ta kindlasti teab ja mille on läbi elanud, siis võiks ta minus kirjastaja leida.
Tauno Vahter
kirjastus Tänapäev
Seda raamatut tasuks Eestis avaldada ainult autori nimele ja elukäigule üles ehitatud promo abil. Aga iseasi, kas keegi nii suurt reklaami tahab teha ja kas see ikka on põhjendatud. Tänapäev seda tegema ei hakkaks.
Kui oleks tegu silmapaistvalt huvitava ideega käsikirjaga, siis tahaks selle vähemalt läbi lugeda. Sisukirjelduse järgi ei tundu just väga huvitav. Oleks ta kirjutanud midagi eluloolist, siis oleks samuti huvitavam olnud. Iseasi, kas see oleks avaldamiseks sobinud. Vanglates kirjutatakse väga palju, sest on ju nii materjali kui aega, sageli on tekstis ikka ka kübeke eneseõigustust. Samas on Eestis avaldamise künnis nii madal, et keegi võib selle välja anda küll.
Rain Siemer
Eesti Ekspressi kirjastus
Kirja põhjal on päris põnev, selle järgi võib öelda, et oleks huvitatud kogu käsikirja lugemisest, ja kui käsikiri on hea, siis võib-olla isegi annaks välja.
Oma ohud on olemas. Ühelt poolt tekitab see huvi, et surmamõistetu on kirjutanud raamatu, et mida ta siis kirjutanud on, ja kui seal on veel tema oma elust mingeid momente kasutatud või inspiratsiooni saadud, siis seda enam. Aga kui tegemist on keskmise kriminulliga, siis pigem ei. Teine, negatiivne pool on see, et autor on kriminaalse taustaga, tihti sellise taustaga inimese raamatut ei taheta osta.
(:)kivisildnik
Ji kirjastus
Ma ei avalda seda sitta mitte mingil juhul. Ji on kvaliteedikirjastus. Ma ei kirjasta ühtki käsikirja, mida ma lugenud ei ole, seda esiteks. Teiseks, allakirjutanu kirjastajaväärikus on oluliselt suurem tema loomalikust ahnusest.
Kolmandaks, tulles tagasi loetud sünopsise juurde, siis võib kindlalt väita, et see ei ilmuta vähimatki märki autori stiilitundest, huvitavatest ideedest ega ka kunstikalduvusest kõige üldisemas mõttes. Nüri kamm.
Ma kujutan ette, kuidas elulookõntsa kaubastamisest elatuvad raisakotkad selle junni pärast üksteisele kõrri kargavad. Parem meelelahutus kui talisport.
Ma ei hakka isegi kuugeldama, et selgitada välja, kas selline surmamõistetu on üldse olemas.
Ma olen 200% kindel, et nüüd, kus reklaamikampaania juba käib, antakse see raamat kindlasti välja, on tal siis autor, käsikiri või mingi väärtus olemas, see pole tähtis, klient on juba olemas ja räpane raha vedeleb maas.
Kirjastage, värdjad, raamatuletid on selletagi roojast lookas, aga ma loodan, et kui ühe retsi raamat hästi müüb, tekitab ta pätipihtimuste buumi ja see toob kaasa nõndagi tervitatavat.
Mingil hetkel tekib pättide ja saastakirjastajate vahel saagi jagamise küsimuses eriarvamusi ja need lahendatakse kirvega.
Kui terve mõistus ei suuda solgikirjastamist peatada, siis närvi aetud kriminaalid, ma loodan seda kogu südamest, harvendavad kommertskirjastajate ridu tuntavalt.
