Tanel Toomi meistriklassid
Kas sa läksid Londonisse õppima ja kogemusi omandama osalt ka sellepärast, et Eestis on maru lihtne staariks saada ja lagi tuleb hirmus kähku kätte? Ja sealt edasi ei pingutata eriti, mugandutakse ja minnakse laisaks?
Eks ma ikka enda pärast Inglismaale tulin ja nii lihtne see oligi.
Öeldakse, et kui soovid mingis mängus paremaks saada, siis pead
mängima endast tugevama vastasega. Samamoodi toimib ka keskkond, kus palju
võimekaid inimesi annavad endast viimast. Kiusatusele ennast
lõdvaks lasta ei jäeta lihtsalt aega.
Ei usu, et ma oleks
Eestis mingi lae saavutanud või veel vähem staar olnud. Eestis
filmitegemisega on selline naljakas olukord. Ühest küljest tehakse
filme vähe ja sellest võiks eeldada, et võimalust oma filmi
teha on väga raske saada. Samas on filmitegijaid piisavalt vähe, et
filmini jõuda on tunduvalt kergem kui näiteks Inglismaal. Siin on
olukord karmim ja liigutama peab end rohkem, kiiremini ja ei tohi rahulolusse
marineerima jääda. Tahtjaid ja CV’dega lehvitajaid on
meeletult, konkurents on kümnetes kordades suurem ja kuhugi
jõudmiseks peab ka kordades rohkem pingutama - kvaliteet tõuseb
ja lagi nihkub veelgi kõrgemale. Nii see peakski olema.
See
madalalaesus ja tunne, et meil siin Eestis ei pingutata piisavalt, tulenebki ju
ainult sellest, et konkurentsi lihtsalt pole. Eestlane ei ole ju tegelikult
loomult laisk! Külakeskkond ja konkurentsi puudumine tekitab aga olukorra,
kus lihtsalt ei pea väga vaeva nägema. Ja eestlane on ökonoomne
- kui pingutamiseks pole vajadust, siis miks peaks?
Alustuseks tuleks
eelkõige endale kõrgemad nõudmised seada, siis on ka
moraalne õigus seda teistelt nõuda. Õnneks leidub Eestis
ka piisavalt neid „ebaökonoomseid“ erandeid, kes oma asja
südame ja kirega teevad ja viitsivad rohkem vaeva näha. Ja seda enam
nad teiste seast välja paistavad.
Kuidas NFTS'is õppetöö käib - kohe alguses moodustatakse tiimid, ja õpitakse läbi praktika? Sinu filmiga kaitseb diplomi veel terve hulk inimesi?
Kahe aasta jooksul teed lisaks väiksematele harjutustele neli
lühifilmi. Esimestel projektidel, kui sa naguinii veel teisi ei tunne,
määratakse sulle meeskond õppejõudude poolt. Edaspidi
saad juba ise valida ja omale meelepärase tiimi komplekteerida –
produtsentidest, kunstnikest ja operaatoritest kuni helilooja ja
värvimäärajani välja. Koolis on kõik
põhilised erialad esindatud.
Niiet minu filmiga kaitses veel
diplomit umbes 10 inimest. Neile polnud see aga ainuke projekt, monteerija
monteerib lisaks mängufilmile veel ka animatsiooni ja dokfilmi,
helirezhissöör teeb heli mitmele filmile jne jne. Mulle,
rezhissöörile, on see aga ainuke projekt, millega ennast ja oma
kraadi kaitsta.
Mitu aastat selleks kulus, et sinust kui "Täna öösel me ei maga" režissööri Ilmar Taska assistendist, põhimõtteliselt jooksupoisist, sai NFTS'ile järjekordse tudengi-Oscari toonud noor lavastaja? Oled sa mõnikord selle aja sees ka endas kahtlema hakanud, käega löömise tunnet pole tulnud?
„Täna öösel me ei maga“ võtted toimusid
siis, kui olin Pedas esimesel kursusel, peaaegu kaheksa aastat tagasi! Siiani
mäletan väga hästi, millist kohvi Ilmar joob. Need võtted
jäävad kindlasti elu lõpuni meelde.
Käega
löömise momenti pole õnneks vist kunagi olnud, aga kahtlemisi
on olnud küll, eriti alguses. Oma esimese filmi „2.68“ esimese
võttepäeva lõpus mõtlesin küll, et ei, see
filmitegemise asi ei ole ikka minule, teen selle filmi valmis ja siis
ausõna rohkem enam kunagi ei tee! See on ikka päris hirmus tunne
kui sul pole halli aimu ka, mida sa peaksid tegema. „No teeme veel
ühe duubli“ ei ole just näitleja juhendamine. Loodan, et Mait
(Malmsten) on mulle andeks andnud ka need 16 duublit, kus ta
üliüldplaanis majast välja jooksma pidi.
Selline sisemine
ebakindlus ja teadmatus tekitas küll soovi endale kuul pähe lasta.
Aga kui film lõpuks valmis sai, siis nagu kõige hullem ei
tulnudki. Ja siis avastad, et teed juba järgmist! Ja siis teed mingil
arusaamaul põhjusel juba kolmanda ja hakkadki vaikselt seda protsessi
armastama, mis kasvab iga järgneva filmiga.
Praeguseks on neid filme juba tehtud oma jagu ja nii hulle kahtlusi pole
enam tükk aega olnud, aga pärast võtteperioodi lõppu on
näiteks alati ebameeldiv ja tühi tunne, oled endast just igal jumala
päeval andnud 100% ja siis järsku on see läbi. Järsku pole
sind enam kellelegi vaja. Siis tuleb kiirelt monteerima hakata, muidu
võib päris lolliks minna. Saan aru, miks paljud näitlejad on
alkohoolikud. Nemad ei lähe pärast võtteid monteerima. Kuhu
siis ikka selle tühja tundega minna.
Reklaamidega on teistmoodi,
kusjuures ma ennast väga heaks reklaamide rezhissööriks ei pea.
Ma ei ole neid nii palju teinud ka. Kuna reklaami puhul tihti loominguline
kontroll ikkagi puudub ja võtteperiood on väga lühike, siis ei
teki ka materjaliga sellist kontakti, mis filmi puhul tekib. Sa oled rohkem
käsitööline ja käsutäitja. Ja see käsk on tihti
selline, millesse ise nagu eriti uskuda ei taha. Sinu ülesanne on see
ikkagi võimalikult hästi ära teha, mitte küsimusi
esitada! Olen selle vea kunagi teinud ja pärast seda pole see agentuur
minuga kordagi töödanud. Kui otsustajaid on rohkem kui üks ja
igal ühel on asjast erinev visioon, võivad asjad väga lihtsalt
hapuks minna, aga sa ei võta seda nii isiklikult, sest see ei ole sinu
laps! Loomulikult sa hoolid ja teed kõik, et sellest mingit värdjat
ei tuleks. Olen ikka sellist sodi ka teinud, mille pärast päris
piinlik on. Jumal tänatud, et reklaamidel lõputiitreid pole.
Kelle loengud ja meistriklassid on Londonis kõige rohkem korda
läinud, kaasamõtlema pannud, avastuslikud olnud?
Esimene kohtumine Stephen Frearsiga (My Beautiful Laundrette, The
Queen) oli küll väga huvitav. See oli individuaalmiiting, mis pidi
kestma 45 minutit, ta oli mu Banana Chocolate’i stsenaariumi (film enne
The Confessionit) läbi lugenud ja me pidime seda arutama. Lähen siis
ruumi, kus ta mind juba ootab, istun maha ja tema vaatab mulle otsa ja
küsib, et „What do you want me to tell you?“.
Mõtlesin, et mehel on vist väga halb tuju, podisesin midagi, et
maitea, no äkki peaks midagi muutma - olin oma kirjutatud stsenaariumi
suhtes väga ebakindel, see oli kõige eksperimentaalsem asi, mis ma
kunagi kirjutanud olin ja midagi totaalselt erinevat mu senistest filmidest.
Niisiis üritasin talt ikkagi mingit kommentaari või soovitust
välja pressida, tema aga vastab rahulikult: „Just go and fucking
shoot it!“ Ülejäänud 40 minutit rääkisime
niisama juttu ja sain aru, et ta ongi selline šarmantne mühakas,
kes võib sulle vabalt öelda „Just go and fucking shoot
it“. Pärast miitingut sain aru, et just seda mul tol hetkel oligi
vaja kuulda. Ja kui Stephen Frears seda ütleb, siis ma lähengi hea
meelega ja fucking filmin selle filmi ära!
Roger Deakinsi 5-tunnine
maratonmasterclass on kindlasti üks meeldejäävamaid - kui hetkel
üks maailma hinnatumaid operaatoreid räägib, kuidas ta oma kodu
garaazhis suvaliste pirnide ja taskulampidega katsetab ja siis järgmisel
päeval oma leiutisega vendade Coenite võtteplatsile läheb,
siis saad aru, et selleks, et olla tipptasemel filmitegija, läheb vaja
muudki kui miljonite dollarite eest võttetehnikat. Ja see tehnika on tal
loomulikult ka olemas.
Kõikide rezhissööride puhul,
alates Tarantinost ja Park Chan Wook’ist lõpetades Ridley
Scott’i ja David Fincheriga, mõistad, et nad kõik teevad
meeletult tööd ja ei ole mitte niisama sinna jõudnud, kus nad
hetkel on. Mingit trikki ei ole. Nad kõik on väga erinevad, aga
neis kõigis on see miski olemas, mis teeb neist suure
rezhissööri. Kõik on äärmiselt head inimesetundjad,
mida rezhissöör ka peab olema. Kuidagi imelikult rahustav on
näha legendrezhissööri taga tavalist inimest. Inspireeriv.
Kõige meeldejäävam ja vaieldamatult parim
õppejõud, kes mul kunagi olnud, oli meie rezhii
põhiõppejõud Ian Sellar. Ei ole varem kohanud kedagi, kes
tõesti oleks nii objektiivne ja samas... kes saab täpselt sinust ja
sellest, millist filmi sina teha tahad. Väga lihtne on oma jura ajama
hakata ja õpilasel juhtmed sellega kokku lasta. Raske on aga alles
paberil või isegi õpilase peas olevasse filmi sisse elada ja
aidata sul öelda seda, mida sina tahad öelda.
Kui "Teine tulemine", mida sa kirjutasid aastaid ja lihvisid ja
poleerisid stsenaariumi nagu vääriskivi, oli päris sinu film,
siis siin on sinu idee, aga kokku kirjutas teine inimene. Kuidas niisugune
tööviis sulle istus? Tekitas tunnet, et "pagan, ma ise teeks
teisiti"? Või vastupidi?
Istus väga. Tähtis on
lihtsalt õige stsenarist leida, kellele see lugu, mida sa sel korral
jutustada tahad, sobiks. Väga lihtne on teha see viga, et
pöördud kohe oma sõberstsenaristi poole, kellega on küll
koos mõnus õlut juua, aga kes teemadest, millest su järgmine
film rääkima peaks, ei pruugi midagi teada.
Kui
rezhissöör kirjutab üksinda, on väga lihtne teha vigu, mida
sa ei märka, ja kui lõpuks märkad, siis oled juba
võtteplatsil ja on lootusetult hilja midagi muuta. Kui keegi teine paneb
asjad kirja, suudad objektiivsemalt ja värskema pilguga lugu vaadata. Ja
märkad vigu juba stsenaariumi faasis kui neid on veel võimalik
parandada. Näiteks „Teise tulemise“ visuaalse poolega olen
siiani rahul, kuid stsenaarium oleks võinud tugevam olla.
„The Confessioni/Pihtimuse“ puhul tuli lugu minult, isegi enamus
stseenidest olid mul juba olemas. Siis pöördusin Caroline’i
poole, kellele arvasin, et see lugu võiks sobida. Loomulikult tuleb
stsenaristilt ka selliseid asju, mis minu arvates seda lugu kuhugi ei vii
või viivad vales suunas. Need asjad viskad siis julmalt välja.
Mõnest suurest vaidlusest võib mõnikord ikka väga
huvitavaid stseene tekkida.
Väga huvitav on see hetk kui mõistad, et nüüd on film,
küll veel stsenaariumina, omaette organismiks saanud ja nüüd
pead olema sina see, kes peab aru saama, mis sellele filmile parem oleks, mitte
oma maitset talle peale suruma, oma lemmikkaadreid või muusikat iga
hinna eest sisse vägistama. Ka seda viga olen varem teinud. Viimase drafti
kirjutasin ise, et see kõik jälle endast läbi lasta ja 100%
„enda omaks“ teha.
Praegu kirjutan Caroline’iga juba
järgmist lugu.
"Pihtimust" vaadates ei suutnud ma ära imestada, kuidas sa need
lapsed nii hästi ära lavastasid? Hoidsid neid teadmatuses, või
vastupidi, rääkisid hästi palju ette, millist reaktsiooni sa
ootad jne?
Poisid valisin ligi viiekümne kandidaadi seast.
Väga põhjaliku ja pika castingu korraldasin, olen nõus
nendega, kes väidavad, et 60% filmi õnnestumisest
määravad õigesti valitud osatäitjad. Proove tegin nendega
peaaegu kaks nädalat. Improviseerisime ja mängisime, mõningaid
emotsioinaalsemaid stseene ei puudutanud, kuid rääkisime nendest ja
mis. Üldiselt üritasin neid platsi jaoks ette valmistada, et nad end
seal võimalikult mugavalt ja turvaliselt tunneksid. Osade stseenide
puhul teadsin, et seda ma harjutada ei saa, pean hoidma värskena -
väga emotsionaalset stseeni harjutada on mõttetu, rikud hetke ja
uuesti seda esile kutsuda on raske. Seda enam peab aga rezhissöör
platsil selleks valmis olema, sest seal siis kas asi sünnib või
mitte. Põhiline on ikkagi luua näitlejas see usaldus ja tunne, et
ta ei ole üksi. Poisid usaldasid 100% mind ja mina 100% neid.
Samuti pead sa teadma, et laste puhul sa ei saa neile lihtsalt öelda,
et mine ja jookse kuus ringi ümber selle auto vahetult enne järgmist
duublit. Mul on vaja, et sa hingeldaksid ja väsinum välja
näeksid. Sa pead seda nendega koos tegema. Ja platsil võtab lastega
kõik kauem aega. Väike poiss ei oska ennast iseseisvalt treileris
mõtiskledes õigesse konditsiooni viia.
Kõrvaltegelane Jacob on filmi lõpus patroniseeriv ja
ähvardav, keegi, kes võiks sulle rahulikult silma vaadates sul
sõrmed ükshaaval ära murda. Joe’l (poiss, kes filmis
Jacobit mängib) selliseid isikuomadusi polnud ja kui me stseeni
harjutasime, jättis ta pigem vinguva ja hädaldava mulje.
Autoriteetsest kätemurdjast oli asi kaugel. Nüüd pidin tast
külmaverelise provotseerija tegema. See oli päris lõbus,
kuidas me seda kahekesi harjutasime – ropendasime ja karjusime ja tegime
erinevaid selleteemalisi improvisatsioone. Lõpuks kui seda stseeni
metsas filmisime, siis poisi ema oli oma poega sellisena nähes nii
üllatunud, et ütles poolnaljatades, et ma olen ta lapsest ikka
päris monsteri teinud! See on üks parimaid komplimente, mis ma kunagi
saanud olen.
"Pihtimuse" koloriit on sama nagu "Teises tulemises",
sinkjas, ohtu ennustav, ebaturvaline, millest see tuleb, miks sa seda
eelistad?
Ma arvan, et see on pigem lihtsalt kokkusattumus.
„Teise tulemise“ ja „Pihtimuse“ vahele jääb
veel kolm lühifilmi ja kõik nad on väga erineva ja teistsuguse
koloriidi ja pildikeelega. „Pihtimuse“ ja „Teise
tulemise“ tegevus toimub 80-90% eksterjööris, kus on juba
väga palju rohelist. Otsustasime seda operaatoriga rohkem tsüaani ja
sinise poole kallutada, mis tõepoolest loob külmema ja ohtliku
tunde, mis sobib loole paremini kui ilus ultravärviline suvepäev.
Film algab ju tegelikult väga ilusates ja soojades toonides, kuid kui lugu
oma karmi pöörde teeb, muutuvad vastavalt sellele ka värvid ja
pildikeel.
Kui mõjutustest rääkida, siis otseseid
mõjutusi välja tuua ei oskagi, eks ikka kogu aeg
„varastad“ siit ja sealt, mis on ju kunstis lubatud. Gabriele
Salvatorese „Io non ho paura“ ja Zvjagintsevi
„Tagasitulek” olid näiteks filmid, mida koos operaatoriga enne
võtteid sai vaadatud. Palju sealt nüüd tegelikult pildiliselt
mõjutusi on, seda peab keegi teine vaatama ja ütlema.
Milliste ootustega lähed Beverly Hillsi?
Tavaliselt üritan selliste asjade suhtes igaks juhuks ootusi mitte liiga
kõrgeks ajada – see on nagu hea filmigagi, mida sõbrad
kiidavad ja siis rikud selle ise enda jaoks ära. Mingit kohest imet
või pakkumist Universalilt ei looda, kuigi eks ka sellisteks asjadeks
peab igaks juhuks alati valmis olema. Mõne kasuliku tutvuse ehk ikka
saab. Aga et nüüd hambad ristis iga hinna eest oma visiitkaarti igale
ühele igaks juhuks pihku suruda... seda ma naguinii ei oska ja olen
üldiselt inimestele külje alla ujumises suhteliselt halb. Lähen
rahuliku eestlasena kohalen ja vaatan, mis seal räägitakse.
Mida "missiaasta" edasi toob - festivalilt festivalile tormamine
kindlasti? Kasutad seda ühtlasi ka täispikale rahade leidmiseks?
Briti kinorahastuses ei ole hetkel vist asjad kiita...
Festivalid
kindlasti, kuhu on ka juba vaikselt kutseid hakanud tulema. Ausalt öeldes
ei ole veel jõudnud mingeid plaane teha, see kõik on just alles
juhtunud, aga eks püüan selleks valmis olla, et need plaanid teeb sel
aastal suurel määral minu eest mu film. Festivalidele tahaks ikka ise
ka kohale sõ
;
;ita, niiet lennujaamades istuda saab sel aastal arvatavasti küll.
Mis puutub raha kogumisse täispika tarvis, siis selle jätan
täielikult produtsentide teha. Igal pool on seda praegu vähe, nii
Eestis kui Inglismaal, niiet ega see lihtne ei saa olema.
Kas sa
pead end pigem indie-meheks või mainstream-meheks? Või on
niisugused lahterdused vaid välised, rahastamise ja turunduse valda
kuuluvate otsuste tegijatele olulised?
Nii ja naa. Tihti on niisugused lahterdused ikkagi
välised - isegi see kui Universal või Warner Brothers’i logo
sinu filmi ees ilmub, ei tee sellest veel automaatselt mainstreami. Ise arvan,
et olen seal kusagil vahepeal. Kui Tartu on indie ja Tallinn mainstream, siis
mina tiirutan seal kusagil Mäo risti kandis, kord ühele, kord teisele
poole sõites.
Millal "Pihtimus" Eesti publiku ette
võiks jõuda?
Loodetavasti sügisel tulen ja
teen mõne linastuse, vähemalt sõpradele, tuttavatele ja
toetajatele. Kas see siin ka mõnes kinos jooksma hakkab, on veel natuke
vara öelda.
Mida soovitaksid noortele BFMlastele, kes
tunnevad, et kohalik filmiauhind Neitsi Maali neid ei rahulda ja paar tuhat
vaatajat kinos neid ei meelita. Kes tunnevad endas olevat seda potentsiaali, et
rinda pista Euroopa ja Ameerika parimatega? Mida nad peaksid endale oma
võimaluste kohta teadvustama?
Keegi on kunagi öelnud,
et success happens when preparation meets opportunity. Eesti on
kindlasti see opportunity’te maa. Väga lihtne on siin
võimalust saada, oma esimest filmi teha või pangalaenu
võtta või firmat teha. Võib-olla isegi liiga lihtne,
mistõttu selle ettevalmistuse poolega väga ei tegeldagi. Kui aga
esimese pähekaranud mõtte või lahendusega ei lepi, siis on
lihtne sellest paarist tuhandest inimesest kinos paarkümmend tuhat teha.
Mingit retsepti kindlasti pole, usun, et tulevad need asjad, mis tulema
peavad. Tööd tuleb kindlasti teha. Nõudmised nii enda kui ka
teiste suhtes peavad kõrged olema. Muud ei oskagi öelda. Ja
üldse, mis Neitsi Maalil viga on? Ise üritan seda siiamaani saada!
Päriselt!
Mida sa BFMist ja selle eelkäijast, Peda filmi
ja video õppetoolist, sellist said, mida praegu oma arengus
režissöörina pead märkimisväärseks? Või oled
pigem selle suuna pooldaja, kes ütleb, et õpetada ei saa, saab
õppida, ja kus sa seda teed, on ükskõik?
Pedas filmi ja video õppetoolis õppisin ma filmi
vaatama. Hakkasin filmi rohkem armastama ja sain teada, mis asi on filmi
tegemine. Enne Pedasse minekut olin kodukaameraga oma kassist ühe
muusikavideo susserdanud ja see oli ka kõik. Mingit filmitegemise
kogemust mul polnud, isegi sisse sain viimase või eelviimasena. Kui sa
oskad filmi juba filmitegija pilguga vaadata, on see pool võitu ja siis
võid iga nähtud filmiga midagi õppida. See on vast
kõige väärtuslikum, mis ma sealt õppisin.
Sillarti
loengud on muidugi klassika, mida mujalt ei saa. „Mis asi on
armastus?“ No kurat! Ja siis üritadki järgmiseks päevaks
seda kuidagi sõnastada. See ei ole nii lihtne midagi. Pedas
õpetati mõtlema nende asjade peale, õpetati endalt
küsima, et miks ma üldse filmi teen. No armastan. Ja mis on armastus?
Siiamaani ei tea.
Olen nõus, et filmitegemist on, jah, raske
õpetada, aga asjadest, mis filmis töötavad ja mis ei
tööta, saab rääkida küll. Seda oleks võinud
Pedas natuke rohkem olla.
Tanel Toom
? Kaitses Londoni National Film and Television Schoolis käesoleva aasta veebruaris magistrikraadi filmiga “Pihtimus”. Kool esitas valusa, vaatajat hinge kinni hoidma sundiva filmi ka Ameerika Filmiakadeemia poolt väljaantavale tudengi-Oscarile ning film oli võidukas.
? Tema lühifilm “Teine tulemine” valiti Veneetsia filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi. Apokalüptiline sõjadraama tiirles mööda festivale ja võitis mitmeid auhindu.
? 2007. aastal käis Tanel Los Angeleses Judith Westoni meistriklassides õppimas, kuidas näitlejatega tööd teha, stsenaariumi analüüsida, võttis osa ka Berlinale Talent Campusest, kus kuue päeva jooksul treenivad noori talente Berliini festivali külastavad filmitegijad.
? Tanel lõpetas Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli 2005. aastal bakalaureusekraadiga filmirežii erialal, Jüri Sillarti käe all.
? Filmograafia:
? 2010 “Pihtimus”
? 2009 “Banana Chocolate”
? 2009 “Morgan Flynn”
? 2008 “Silmus”
? 2008 “Teine tulemine”
? 2005 “Exitus”
? 2005 “Tuul”
? 2004 “Kord aastas”
? 2004 “2.68”