“Eesti ajalugu”
Ilmamaa, 2014. 171 lk.
Kuidas kirjutada tollest eesti ajaloost, mis oli veel suuremas osas maarahva ajalugu, Eesti riigi kohta võisid aga tunnistusi anda pigem tulevikuennustajad kui ajaloolased? Viimane sündmus, mida Reimani “Eesti ajalugu” lühidalt puudutab, on 1905. aasta revolutsioon. Ei mingit Vabadussõda ega vabariiki, esimest ega teist maailmasõda.
Kuid Reiman jutustab, ning teeb seda nii hästi, et teda võib hiljem lausa meie ajaloo isaks nimetada. Ta annab esimese Eesti ajaloo ülevaate eestlase vaatenurgast ning räägib meile nii ennemuistsest vabadusest, kus tegutses vahva Saare rahvas, “kes kaugel kui kardetavad mereröövlid tuttavad olid” ning Poola ajast Liivimaal, mida võib autori sõnul pidada “kõige kurvemaks meie kurvas ajaloos”. Ning lõpuks jõuab Reiman kahekümnendasse sajandisse, millele lisab oma prohvetliku lootuse, et eesti rahvas “kindlal sammul edasi tungib – valgusele ja vabadusele vastu.”
Vaatamata Reimani teose lihtsale pealkirjale, ei ole teos kindlasti koolipoisi esimene ajaloolugemine. Ajalooga on nimelt nii, et vaatamata oma pidevatele püüdlustele tõe poole, on tegu ikka ja alati ainult ajastu tõega. Reimani tekst räägib meile tema kaasajast, kuigi teeb seda läbi teaduse, mis pretendeerib kõigele muule kui oma aja kujutamisele. Niisiis on omal ajal rahva seas üsna suure populaarsuse võitnud Reimani “Eesti ajalugu” tänapäeval maiuspalaks pigem neile, keda huvitab ajaloo ajalugu. “Historia,” kirjutas Villem Reiman Jakob Hurdale 1890. aastal, “on ju minu südamesõber ja “Lebenselement”. Just sellistele inimestele, kellele ajalugu see kõige suurem “Lebenselement” on, peaks ka Reimani üle saja aasta tagune “Eesti ajalugu” ning sellele 2014. aastal lisatud Andres Andreseni kirjutatud ülevaade Reimani tegevusest ja isikust kõige rohkem rõõmu valmistama.
