Alles see oli, kui teedelagunemise aegu sõitjat varitsenud põhjatute mudalaugaste asemele suudeti luua aasta ringi sõidetavate teede võrk. Mõnel pool pole neid tänini...

Korralik tee on märk inimese enesekehtestamisest looduses. Kuid teedele on takistuseks jõed. Kunagi peeti endastmõistetavaks jõe ületamist koolmekohas. Kuid et mitte sõltuda veetaseme mängimisest, peeti paremaks hakata rajama üle jõe sildu, mis oli silmatorkav muudatus. Ehitama asuti aina pikemaid ülehüppeid, ühe hüppekaare asemel tehti juba mitu, postilt postile. Ja kaared muutusid aina kõrgemaks.

Lisaprobleeme tekitas laevatatavate jõgede puhul vajadus sildu tõsta ja langetada. See vajas eriti häid materjale ja julget inseneritööd.

Teine viis jõge ületada on juba ammusest ajast olnud mööda köitel-trossidel rippuvat silda. Seda küll enamasti vaid jalakäijate jaoks. Hakati proovima, kuidas saaks kaht head ühendada. Kui rippsilla saab tõmmata kõrgete kallaste vahele, ei vaja see omaette tugikonstruktsiooni. Kuid kõrgete kallaste puudumisel? Leiutati võimalus ajada püsti kõrged postid ja riputada sild nende külge trossidega.

Sealt edasi, kombineerides trosse ja kaari, nurki ja vorme, on saavutatud aina julgemaid ja novaatorlikumaid lahendusi. Mõni arhitekt on saanud tuntuks just sillaehitusega, olles edasi arendanud kandetehnilisi võtteid ja püüdnud anda kandekonstruktsioonile üha napimat, aga
ekspressiivsemat vormi (nt Santiago Calatrava). Sillaidee elluviimisel on muidugi eriti tähtis selle taga peituva inseneritöö geniaalsus.

Kolmas ja täiesti erinev viis teisele poole jõge saada on ehitada tunnel, mis on eelmistest variantidest vist kõige töömahukam, kuid vahel kõige mõistlikum. Kõiki variante ühendab aga Öresundi ülipikk sild - see koosneb nii trossidele riputatud osast kui ka postidele toetuvast osast
kombineerituna tunneliga.

Valgustus lisati sillale algselt kindlasti ohutuse huvides. Tänapäeval, kui valgustustehnika muutub
üha energiasäästlikumaks ja vastupidavamaks, on keskkonna valgustamise tähtsus ületanud praktilisuse piirid. Oleme juba hakanud loomulikuks pidama, et arhitektuuri tähtteosed ja maamärgid ka välja valgustatakse. Sillad pole erand. Vastupidi - kui niigi efektne konstruktsioon saab juurde targa valgustuse, on tulemus seda vaatemängulisem. Nii sildade valgustamisest kui
ka tulemuse pildistamisest on saanud lausa uued kultuurifenomenid.