Piimalehm Sota mõtted enne lihakombinaati
Tere! Ütlen sulle kohe alguses ära, et mudaga ma kedagi loopima ei hakka. Olen oma vanemate väärikas järeltulija ja jään väärikaks lõpuni. Ema oli mul Sohvi, rahu tema põrmule, isa oli Mart, tubli tõupull firmast Tartu Agro.
Ma olen puhtatõuline Eesti Holsteini tõugu lehm sugupuu on pikk. Mu aastane skoor – keskeltläbi 7000 kilo piima, mis on noore lehma tase – oleks aasta pärast kindlasti suurem. Aga seda rõõmu ma enam ei näe.
Ühe pullvasika olen ilmale toonud, järgmine vasikas sünnib jaanuaris.
Toon ta ilmale ja siis on kõigel kriips peal – siis aetakse mind auto peale ja viiakse lihakombinaati. Tõenäoliselt Poola.
Ja koos minuga terve laudatäis, kõik 87, kes meid siia Kuustemäe farmi veel kahesajast järele on jäänud.
Eesti riik ei toeta piimakarja. Eesti on ainuke, riik ELiidus, kus ei maksta põllumeestele top-upi, mille maksmise õiguse Ivari Padar kunagi Brüsselis välja kauples. See raha tuleb maksta enda valitsusel ja kaks aastat pole seda tehtud.
Ma lähen emotsionaalseks, aga midagi pole teha…