„Tulnuka“ radadel, viimase ossi otsingul: 15 aasta eest oli „rullnokk“ sõimusõna, nüüd on ta rahvuslik uhkus

Kaasaja ühiskonna hipsteriteks ja ossideks lahterdamine on inimaju jaoks vajalik lihtsustus, aga reaalsus on pisut keerulisem, kirjutab Peeter Kormašov.

Kui toimetuses Areeni osside loo ideed tutvustasime, läksid kolleegid silmanähtavalt rohkem elevile kui tavaliste kultuuriteemade peale. Dressiinimesed, rullnokad, ossid, jõmmid – kuidas iganes neid nimetada –, need tegelased kuuluvad Eesti rahvuskehandisse, kõik teavad neist midagi. Nad on meile sama olulised nagu Kalevipoeg, onu Heinod ja teised poolmüütilised olendid. Ossid pole muide ainult mehed, sest eksisteerivad ka sarnaste kommetega kuumad beibed ehk „ossipifid“.

USAs redneck’id, Austraalias bogan’id, Suurbritannias chav’id Venemaal gopnik’ud – mingi selline subkultuur on peaaegu igas riigis. Nagu iga subkultuuri või sotsiaalse klassiga, on sellegi piirid tinglikud ning n-ö ehtsa eksemplari tuvastamine määratlemise küsimus. On vaks vahet, kas keegi lihtsalt fännab ossikultuuri, paneb dressid selga ja tuunib auto ära, või on tegemist päriselt madalama sotsiaalse staatusega indiviidiga, kelle valikuvõimalused ongi piiratud ja kelle jaoks rullnokk olemine on ainus valik. Aga seegi on lihtsustus.