Ramo ja Marko mängisid salvestustoas motiivi sisse ja kuna Marko vaatas, et kõik on maani täis, karjus ta kõrvaklapis Ramole „Ei ole mõtet! Ei ole mõtet!!! Kõik on nii purjus, ei ole mõtet!“. Aga Ramo oli loomises nii sees, nii sillas, et ei teinud semu meelehärmist välja. See röökis edasi: „Ei ole mõtet! Tasa! Ära mängi! Nendega ei saa praegu teha! Ärme raiska aega, ära mängi!!“, kuni andis alla ja otsustas, hüüdis „Oota, ma mängin ka mingi jupi sisse!“ ning lasi helidel kandlelt tulla.

Järgmisel hetkel kukkus Kohver lihtsalt salvestustoa uksest sisse, küsis „kuule, teil on midagi vä?“ ja laulis loo põhimotiivi sisse. „See tuli tal nii hea häälega,“ tunnustab Päevakoer. „Hääles on kähedust, käredust, mingit valu.“

„Ramo jauras mulle siis veel kogu aeg mingist kvindist,“ meenutab Kohver. „Ma ütlesin, jaa-jaa, teeme-teeme, kindlasti teeme selle kvindi. Ma ei saanud siis aru ega tea siiani, mis asi see kvint on.“

Miks kirjutasid ja salvestasid ansamblid 5MIINUST ja Puuluup ühist muusikat just bändilaagrites puude ja põõsaste vahel?

Millised on rutiinid, et bändilaager loominguliselt viljakas oleks?

Mis kell ärgatakse? Aga mis kell uinutakse?

Kes teeb süüa? Kui palju üldse juuakse ning kuidas loomingulist funktsioneerimist ja pohmelli välditakse?

Kes peseb laagri lõpus nõud?

Ja mitte vähem tähtsam: kuidas sünnivad laulude ideed ja saab lindile muusika?