Mardi Vasli elu
Suvel 1900 sündis Muhus Kantsi külas Kupitsa talus minu vanaisa Vassili Oidekivi. Kogu elu peeti jaanilaupäeval ta sünnipäeva, ent olen ka kuulnud, et tegelikult oli ta sündinud varem, kuid talutööde kõrvalt polnud kellelgi aega minna lapse sündi kirja panema. Kõik Oidekivid võivad aga võtta teadmiseks, et on tema sugulased, sest Oidekivi nimi anti nimede panemise aegu vaid ühele mehele.
Vanaisa ema Leena olnud lahke ja heasüdamlik inimene, aga isa paras pujään. Vassili päris pigem oma ema mõnusa iseloomu. Isa Timofei kohta käib selline jutt, et korra oli ta suurel maal üksinda viiskümmend venelast läbi peksnud. Eks vist väike liialdus, aga lugu ühest saarlasest, kes Märjamaa õigeusu kiriku ehitamise ajal nii teinud, teab ka Märjamaa mees, kirjanik Harri Jõgisalu.
Isa suri, kui Vassel (nii kutsutakse Muhus Vassilisid) oli kaheksa-aastane. Tema ema kolis Mardi tallu oma venna juurde, kellel oli samasugune healoomuline naine. Nii sai vanaisast Kantsi Mardi Vassel ja nii mäletatakse teda Muhus tänaseni. Kõva sõna polevat selles talus kunagi kuulda olnud.
Kantsi külas oli õigeusu kiriku kolmeklassiline kool, kus vastavalt soovile ja võimetele võis käia rohkem või vähem aega. Õpetaja Riida Tähve (Tihhon Paist) oli ilmselt tõeline maa sool. Ta pani lapsed tarkuse järgi istuma ja ka õpetas neid vastavalt. Vassel istus esimeses lauas teisena. Pika koolipäeva jooksul - koolis käidi neli päeva nädalas - jõudis koolmeister tegelda kõigi umbes 35 õpilasega. Ehtne individuaalõpe! Kahe aastaga omandas Vassel ained - piibel, kirikulaul, rehkenduse neli tehet, eesti keel, vene keel - piisaval määral. Siis tuli tööle minna, algul karja, seejärel sulaseks.
16aastaselt läks ta laeva peale, mis seilas Eesti ja Soome vahet, Mezen nimeks. Kapten oli venelane, meeskonnas ka lätlasi ja eestlasi, töökeel oli vene keel. Kui sakslased 1918. aasta veebruaris mandrile tungisid, lahkusid laevad Kroonlinna. Mezeni madrused olid sellise meelsusega, et keeldusid pühapäeval sütt laadimast. Nii jäädi lahkumisega hiljaks ja sakslased võtsid Soome ranniku lähedal laeva vangi. Varsti olid siiski kõik taas vabad ning vanaisa jäi mõneks kuuks Soome Turusse tööle. See jäi ka ta viimaseks väljamaakäiguks.
Saaremaa mässu ajal 1919. aasta veebruaris jagati Muhuski talumeestele püsse. Vassel oli siis 18 ja võttis ka püssi, Türgi sõja aegse loksu, millel polnud isegi laskemoona. Oli kampas koos oma küla meestega, kuid mingeid tegusid nad toime ei pannud. Ei leidnud vaenlast, ütles vanaisa. Kuid karistussalk võttis nad kinni, mehed rivistati üles ja salklased panid püssid palge. Vaslile tundus asi nii pentsik, et ta hakkas kõva häälega naerma. Tema kutsuti rivist välja, sai 25 vitsahoopi ja saadeti rindele. Ülejäänud 10 meest lasti sealsamas maha. Seda lugu meenutas vanaisa korduvalt. Et meiegi vend Aaduga oleme olemas ainult tänu sellele naerule tookord.
Vassel saadeti pärast õppust soomusrongile nr 5. Et ta oskas arvutada, pandi ta suurtüki peale. See oli hea, arvas ta hiljem - ega ta püssiga ehk poleks suutnudki inimese pihta sihtida. Sõda läbi, sai ta aastase ajateenistuse järel allohvitseriks ning 20. aastal demobiliseeriti. Algul töötas ta müüriladujana. Et sel ajal talvel müüri ei laotud, oli ta talviti ikka Muhus.
1924. aasta paiku läks Vassel tööl e Lutheri vabrikusse, millega jäi seotuks aastakümneiks. Ta töötas toolitsehhis freespingil. Luther hoolitses töötajate vaba aja eest, vabrikul oli raamatukogu, rahvamaja, töötasid lasteringid. Ning tööle tuldi ikka ülikonnaga ja lips ees, tööriides tänaval käia ei kõlvanud. Palk oli Vaslil korralik, 100-110 krooni, sellest piisas raamatutegi ostmiseks ning vanaisal-vanaemal olid jalgrattad. 10 krooni saatis Vassel iga kuu oma emale.
Tal oli kaks hobi, matemaatika ja saksa keel, tegeles ka esperantoga. Suuresti oli ta iseõppija, kuid keelekursustel käis ka. Oma lapsepõlvest mäletan vanaisa lugemas ikka saksa keeles, kodus leidus ajalehti Neues Deutschland ja ajakirju Neues Leben. Ettelugemine õhtuti aga käis eesti keeles. Minu ajal oli käsil Vilde, "Prohvet Maltsvet" tundus mulle väga igav. Ema mäletab, et loeti Tammsaaret ja Lutsu. Eestikeelseid raamatuid oli aga minu kui lugemishullu lapse jaoks vähevõitu, nii et olen ilmselt ainsa inimesena lugenud oma seitse korda näiteks Lutsu "Väino Lehtmetsa noorpõlve".
1928. aastal abiellus Vassel Ludmilla Tonkmanniga, kes oli siis 20aastane. Hiljem eestistas ta nime Malleks, aga kutsuti teda Milla. 1931 sündis mu ema Silvi. Ka vanaema töötas Lutheri vabrikus, kuid suure kriisi ajal pidi üks pereliikmeist töölt lahkuma. Vanaisa läks ehitustööle.
Kui see otsa sai, kirjutas ta palvekirja, et teda tagasi vabrikusse võetaks. See oli nii heas saksa keeles, et Vassel oli tehtud mees. 1937, kui vabrikusse hangiti uued masinad, oli ta kohale kutsutud riigisakslase Valther Waltheri tõlk ja käealune. Ühtlasi seadistati ümber kõik masinad, nii et vanaisa oli käivitanud kõiki vabriku tollaseid masinaid.
Saksa ajal käis vabrik alla, tehti peamiselt puukingi. Lõpuks suleti see hoopis ja Vassel läks sõjalennuväljale abitööliseks - siingi oli kasu ta saksa keele oskusest, ja eks ta sai seda siin ka jälle täiendada. 44. aasta sügisel, kui sakslased olid läinud, kutsuti ta ruttu tagasi vabrikusse, kaadrite osakonna juhatajaks. Tema asi oli pidada sõjakomissariaadiga võitlust iga mehe pärast - et ei viidaks sõtta, vaid jääks vabrikusse. Vanaisa organiseeris vabrikust sõjakomissariaadi ülema emale küttepuud ja sellest peale jäeti vabriku mehed rahule.
45. aasta sügisel tulid vabrikusse tööle Saksa sõjavangid, nii 25 mehe ringis. Vanaisa oma saksa keelega sai nende meistriks. Töö käis ainult öövahetuses ning selle eest maksti poolteist palka. See ei olnud just koonduslaager: sõjavangid võisid kanda erariideid, osa palka maksti neile kätte ja pühapäeviti said nad käia linna peal. Paljud leidsid endale siin sõbranna.
Suur hulk mehi oli Lõuna-Saksamaalt ning rääkis niisugust murret, et vanaisa kinnitas, et tema oskas saksa keelt paremini kui nemad.
50. aasta paiku lasti sakslased koju ning Vaslile ilmusid uued alluvad, noored tütarlapsed, Pihkva lastekodu kasvandike brigaad. Ilmselt suuresti sellest öötööst oli vanaisa saanud rängad maohaavad, nii et pisut enne minu sündimist 1956 oli tal operatsioon. Enne seda olevat ta saanud süüa veel ainult vedelaks keedetud muna. Ema räägib, et kui ta käis oma isa haiglas vaatamas, siis oli seal alati ka mõni tema brigaadi tüdruk külas, kes kõik kiitsid vanaisa nii mis hirmus. Et ta polnud kunagi nendega riielnud ja oli kannatlikult kas või seitse korda kõik uuesti üle rääkinud ja nimetanud neid kõiki ühe sõnaga "dotšenki".
Ka vanaisal endal oli siis juba teinegi tütar, minu sündimise ajal 13aastane Sirje-Kati. Elasime väikeses korteris ja vanaema tõstis aina mööblit ümber, et ehk saab kuidagi rohkem ruumi.
Mina pisikesena ei märganudki, et teab kui kitsas oleks. Vanaisal oli mitmesuguseid sõpru, kuid mul on eriliselt meeles Tigrov, kellel vanaisa käis sageli külas ja laenas temalt raamatuid, aga meid lapsi ei võtnud kunagi kaasa, nagu muidu igale poole võeti. Tigrov oli kunagine Judenitši armee ohvitser, rääkis euroopa olulisi keeli, kuid ka eesti keelt perfektselt. Nemadki tutvusid Lutheri vabrikus.
Vanaisal oli peas hulk pikki Muhu(?) lorilaule. Mõni neist kestis pool tundi.
Vanaisa ei läinud eluski kodunt välja palja peaga, ta kandis soni, neid oli tal ikka mitu, eri värvi ja fassongi. Alles vanas eas, juba pensionil, muutis ta oma harjumusi ja soetas kaabu. "Nüüd olen tõeline härra," ütles ta ise. Kingi viksis ta loomulikult igal õhtul. Meile vennaga meeldis pisikesest peast torgata jalad tema number 46 kingadesse ja nendega toas ringi koterdada.
Teine mõnus asi oli ronida vanaisale sülle ja tema jalga mööda alla liugu lasta, vanaisa oli pikk mees.
Pärast operatsiooni Vassel enam masina taha ei läinud, vaid töötas valvurina, algul samas vineerivabrikus, pärast pensionile minekut veel mõnel pool, nii kuni 83. eluaastani. See komme oli tal aga elulõpuni, et magas õhtul paar tundi ja siis istus kas või hommikuni üleval ja luges või lahendas vaimu teravdamiseks matemaatikaülesandeid.
