Ülar Ploom"'Porr ja sorry"'
Kuigi see väike raamat näeb välja intensiivselt roosa, jääb tal seespool mu meelest eredusest vajaka. Otse vastupidi - ta tundub päris hämar. Mul isiklikult oli seda lugedes sageli mingi déjà vu-tunne - nagu oleks ma midagi niisugust juba lugenud, aga hoopis teise sisuga. Täpsemalt, nii mõnedki luuletused tundusid olevat tehtud mingitele teistele "põhjadele". Kuid sünergia, mis peaks sellest ju tekkima, jäi mulle tabamatuks.
Luuletused, mida ma suutsin võtta iseseisvaina, näiteks "Trimmeriga haina timmin" (lk 14), "Istun su vastas" (lk 33), "Koletise mälestused kaunitarist" (lk 47), "Müüri peale" lk 61, meeldisid mulle rohkem.
Tahaks öelda, et see on pretensioonitu raamat (Aga mida tean ma sellest, mida teised ei teaks? / Et on ilusaid hetki ja masendavalt tülgastavaid ka? / Eriline uudis. / Vist tuleb luuletamine lõpetada, lk 55), kuid ilmselt poleks see tõsi. Tuleb siis mõelda, et see on raamat neile, kes on autoriga rohkem ühel lainel, istuvad siis koos müüri peale: --- kõlgutame õndsalt ripvel jalgu / --- lihtsalt, käsi varjuks / silmel, / valgust mahendades kaeme endi ette (lk 61). Mis on iseenesest väärikas tegevus.
