Äkki viiks Russalka minema?
Haug ei jõua ära imestada visadust, millega osa loovintelligentsi eesotsas Andrus Kivirähkiga võitleb ajaloolise ristikujundiga, ilmutades sügavat vastumeelsust risti ülesseadmisele Vabaduse väljakul. Selle vastumeelsuse taga näeb ta diskrepantsi, meie ajalooteadvuse kapitaalset nihestatust, justkui elataks ikka veel Paala lahingu aegades ja sõditaks ristirüütlitega.
Imestada pole siin midagi. Mullegi ei meeldi Vabaduse väljakul seisev plast-kanister koos sinna otsa upitatud massiivse ristiga, aga jätame kõrvale asja esteetilise külje. Küsimus on ikkagi ideoloogias, mille kõige silmahakkavamaks ja käegakatsutavamaks kehastuseks on sümbolid, ikoonid, sambad. Tihti valavadki ideoloogilised vastased oma viha välja just neile, purustades sambaid ja pühapilte, kiskudes maha loosungeid ja seades nende asemele omad. Ka praegune täieline Eesti Vabariik võttis enesekehtestamise esimese sammuna ette eelmise režiimi ajal püstitatud sammaste kukutamise ja oma sammaste ülesseadmise, jätkates seda üha kasvava hoo ja innuga. Vabaduse väljaku monument on selle sambasõja kliimaks. Pendel käib ühest seinast teise.
Rist on sisult rikas märk, tunduvalt rikkam kui pentagramm, s.t viisnurk. Kuid tähtis on, millega üht või teist märki parasjagu seostatakse - ärgem unustagem, et vihatud viisnurgad olid ja on praegugi ka USA hävituslennukite tiibadel. Meil seostub rist eeskätt luteri kirikuga ja haritlastes ei ärata pahameelt märk ise, vaid märgi kasutusviis, või õigemini see, kuidas kirik meie avalikku ruumi usurpeerib. Kellelgi ei saa olla midagi selle vastu, kui usklikud isekeskis vaikselt oma talitusi toimetavad. Leppida võiks ehk sellegagi, et nad meile igal hommikul avalik-õiguslikus ringhäälingus sõnad peale loevad. Selgelt liiast on aga see, et kirik tükib vägisi riigikirikuks: kirikupühad on kuulutatud riigipühadeks ja riiklikel tseremooniatel peab omakorda kohustusliku eestpalve kirikupea või mõni teine kiriklik aukandja. Päris läilaks läheb lugu siis, kui vaadata, kuidas ridamisi igasuguseid putkasid ja vimpleid võltshardusega sisse õnnistatakse. Kuhu on jäänud käsk "Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta"?
Tõsise usuga on sel vähe pistmist. Täide on läinud Toomas Pauli tosina aasta tagune ennustus: "Paljud ei võta religiooniga tegelemist eriti tõsiselt, see on pigem n.-ö. igaks juhuks, umbes nagu liikluskindlustus - parem oleks, kui seda üldse vaja ei läheks, aga ei või iial kindel olla" ("Kirik keset küla", lk 265). Samasugustel kaalutlustel naelutas Niels Bohr oma kabineti ukse kohale hobuseraua: "Ma olen kuulnud, et see mõjub isegi siis, kui sa sellesse ei usu."
Lepliku lihtsureliku jaoks on kristlikud riitused tihti möödapääsmatu kombetäitmine. Kiriku kui institutsiooni jaoks on see aga äri ja võimuambitsioonide rahuldamine. Kui kultuuritööstuses on importkaup, põhiliselt lääne massikultuur, vallutanud suurema osa siinsest turust, siis usutööstuses on jäme ots veel kohalike pomode käes. Esialgu on meie müügimehed edukamad kui siia eksinud üksikud Ameerika rändjutlustajad, kellel õnnestub oma kaupa vähestele kaela määrida. Pealegi, nagu öeldud, langevad luteri kirikule sülle kõik riiklikud tellimused. Ja mõelge peatselt algavale odavale väljamüügile - jõulutsirkusele. Pole siis ime, kui monopoolses seisundis oleva kiriku turundusstrateegia äratab mõtlemisvõimelises inimeses samasugust tülgastust kui mõne erakonna pealetükkiv valimispropaganda.
Omaette huvitav kombinatsioon on kristlus+rahvuslus, mille on oma lipukirjaks võtnud nii mõnedki Toompeal istuvad köstrid. Äkki ma eksin, aga minu meelest ei käi rahvuslus ehk ühe etnilise kogukonna isekus kristluse vaimuga kuidagi kokku. Kas ei pöördunud Kristus mitte kõigi inimeste poole, rahvusest sõltumata? Tõsi küll, Vanas Testamendis on juttu ka valitud rahvast. Kas eesti rahvas on valitud rahvas? Kahtlemata on. Nagu iga teinegi. Ehk tasuks meenutada rahvuslastest vagameestele ka seda piinlikku tõika, et omal ajal on enamik neist silmagi pilgutamata sooritanud ülikoolis teadusliku kommunismi ja ateismi, jumalasalgamise eksami. Eks ta ole: anna Jumalale, mis Jumala kohus, ja keisrile, mis keisri kohus!
Mul oleks praegusele valitsusele üks alandlik ettepanek. Ehk peaks Kadriorust, presidendilossi lähedusest, kuhugi kõrvalisemasse kohta toimetama ka Vene ristleja madrustele püstitatud Russalka. Sellega pandaks sambasõjale ilus punkt. Kui maavalla lauliku Peep Ilmeti (kodanik Gorinovi) väike tütar kuju esimest korda nägi, hüüatas ta tahtmatult: "Võeh, raisakull!" Russalka juures käivad siiani hardushetke pidamas paljud vene noorpaarid. Integratsiooniprogrammi raames võiks nad edaspidi suunata pulmapäeval Vabadussamba juurde.
Pendel käib ühest seinast teise. Parasjagu on käsil baltisakslaste hoolas glorifitseerimine. Nüüd ei taheta enam midagi kuulda eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, mis oli esimese Eesti Vabariigi ideoloogia teljeks. Nii et selles osas süüdistab Haug Kivirähki küll ülekohtuselt.
Kuigi ma eelistaksin olla maailmakodanik, olen ma luuletajana selle keele ja maaga saatuslikult kokku aheldatud. Sestap õhkan ma koos Koidulaga (ja küllap ühineb meiega ka vend Haug, kes ennast rahvuslaseks nimetab):
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
PS Autori riietus Tallinna Kaubamajast.
