Siim Kallase kohta Eesti Päevalehes avaldatud materjalid, isegi kui need ei sisaldanud röögatut skandaali, aitasid meelde tuletada kõiki keerulisi sündmusi Kallase pikast-pikast ajaloost ja vanadest skandaalidest Eesti riigijuhtimise juures. Andsid põhjuse erakonna sees neid küsimusi korrata, ja näitasid peaministrikandidaati nõrgana, kuna ta ei suuda teemat maha võtta. Ainuüksi ajakirjanike küsimuste pärast vaevalt oleks Kallas eile keskpäeval Brüsselisse tagasi lennanud. Kuid selle tulemusena kahanes Kallase krediit oma erakonna sees jõustada koalitsioonilepingus ja valitsuse portfellide jaotamisel seisukohti, millesse Kallas uskus.

Koalitsiooniläbirääkimistelt kostis, kuidas hotelli Telegraafi laua taga jäi Kallas tihti oma positsioonidega erakonnakaaslaste toeta ja pigem leidis rohkem kaasamõtlejaid sotsiaaldemokraatide seas. Valitsusportfellide jaotamisel oli teada, et Kallas tahab tuua valitsusse uusi nägusid, ja mitte ainult uute koalitsioonipartnerite kujul, vaid Reformierakonna kätte jäävate ministrite seas: aga jälle, liiga palju pühasid, et mitte kedagi solvata, oravaid. Liiga palju peent kirja.

Soovimata olla vaid kena vuntsidega päevitunud nukk kellegi teise kokkupandud koalitsiooni eesotsas, Kallas loobus. See otsus tundub, täiesti siiralt, riigimehelik. “Ma tahan veel elus midagi huvitavat korda saata,” kirjutas ta erakonnakaaslastele. Tundub, et uue valitsuse juhina poleks Kallasel õnnestunud midagi teda huvitavat korda saata. Reformierakonda ta ei juhtinud, juhatusest üle ei käinud.

Mis tõstatab president Ilvese jaoks, kes peab neil päevil nüüd kellelegi andma volitused valitsuse moodustamiseks, keerulise küsimuse: kes tegelikult juhib Reformierakonda? Presidendi volituste peenema kirja luges ta ette vabariigi aastapäeval peetud kõnes, palju rohkemaks tal põhiseaduse järgi ruumi ei ole.

Ja ometi tahab ilmselt temagi, nagu me kõik, teada, et kui ta esitab peaministrikandidaadiks järgmise Reformierakonna juhatuse volitused saanud inimese, siis mis temale erakonna otsustajatel kaasa antud volituste tingimused on. Jääb loota, et Reformierakonna uus peaministrikandidaat suudab seda erakonda ka tegelikult juhtida.