Andrei Hvostov: Annleena kui sümbol
Kirjutades Eesti Päevalehe laupäevalehes LP viimase nelja aasta kooselust ühe voodihaigega (õigemini tema hooldajaga), taotlesin teatud eesmärki. Tahtsin saata sõnumi omaenda põlvkonnakaaslastele: hoolitseme varakult selle eest, et meie lapsed ei peaks samamoodi kannatama. Vahend on nimetatud – vanurite kommuunid, mis on võimalikult eneseküllased, ise hakkamasaavad, iseenda eest vastutavad.
Elada koos saab üksnes nende inimestega, keda sa tunned, tead, armastad, kes jagavad sinuga teatud põhiväärtusi.
Kui Annleena oli mõnda aega Kunda hooldekodus (hinnalt üks talutavamaid lahendusi – see oli siis, kui tema kipsis jalaga tütar karkude najal liipas), jagades tuba veel kahe talle täiesti sobimatu naisega, nii iseloomult kui hariduslikult tagapõhjalt, siis oli see lihtsalt üks kurbmäng. Vaene Annleena elas otse öeldes vaimse ahistamise õhkkonnas. Te ei taha teada, millise. Mind isiklikult rabas see, et hämarduva mõistusega võivad madalama haridustasemega daamid arutada päevast päeva, lõputult, kellel palatis viibijatest on kõige suurem v**t.
Neid, kes on voodis pikali, ei saa enam mõnda ad hoc moodustatud kommuuni suunata või sundida. Isegi siis ei saanud/ei saa, kui nende mõistus on veel selge.
Julgen üldistada: tänaste pensionäride põlvkond allus olude sunnil nõukogude kollektivismi õõnsatele loosungitele, elades tegelikult ülla egoismi lippude all. Neil puudub ühiseluline kogemus või ka harjumus. Neid ei muuda enam.
Meie ainuke laps
Minu põlvkond on teine asi. Meil on varus oma paarkümmend aastat, valmistumaks päevaks, kui saabub hetk kodu uks lukku keerata, et minna teiste endavanustega kokku ning alustada vähenõudlikku kommuunielu.
Me peame seda tahes-tahtmata tegema. Peame? Vaadake ometigi iibestatistikat. Minu põlvkond on olnud laste sünnitamises… vähevõimekas, ütleks nii. Need vähesed lapsed, kes meil on, ei suuda tulevast Eesti „vanadekodu”-vabariiki kuidagi ülal pidada. Kuna meie põlvkond (sündinud viiekümnendate keskpaigast seitsmekümnendateni) on selle vabariigi üles ehitanud, sellisel kujul, hästi või halvasti, nagu see meid nüüd ümbritseb, siis tuleb loodu eest kanda lõpuni vastutust. Mitte lükata see praeguste kahekümneaastaste ja nooremate kaela.
Kõik katsed muuta minu põlvkonna iibelist käitumist on läbi kukkunud. Ettepanekuid on kõlanud mitmeid, sealhulgas minu suust, aga mingit otsustavat pööret ei tegudes ega isegi mõtetes pole toimunud.
Minu elu Annleenaga, ühe insuldijärgse voodihaige naisega tähendab muuhulgas seda, et mul ei saagi olla lapsi. Tema, see naine, kellel on tulnud viimase nelja aasta jooksul iga päev mähkmeid vahetada, toita teda lusikaga, pesta niiskete salvrättidega hõõrudes, ongi minu ja mu elukaaslase laps. Ainus laps.
See ei ole isiklik tragöödia. See on ühiskondlik probleem. Jumala või saatuse eksperiment minu ja minu elukaaslasega tuleb asetada õigele taustale.
Kas tahate, ma kirjeldan oma tundeid, kui ma kuulen järjekordselt sellist juttu, et Eesti ühiskond peab olema turumajanduslikult paindlik, elukutsete vahetamisel mobiilne, valmis alati uuteks väljakutseteks, hoidma vaimu teravana elukestvaks õppeks? Öeldud ameerika aktsendiga või kerges tartu murdes. See ei kannata trükimusta, mida ma mõtlen neid epistleid kuuldes.
Midagi samasugust võivad mõelda need, kellel on kodus kaks–kolm väikest last. Osaleda turumajanduslikus rallis, tited turjal, nõuab ülihead vormi. Nii vaimset kui füüsilist. Aga lapsed on vähemalt rõõm ja tulevik. Ent need põlvkonnakaaslased, kes peavad osalema turumajanduslikus maratonis lootusetus seisundis voodihaiget enda järel vedades… Ei mingit lootust, ei mingit mõtestatust, ei mingit tulevikku – kuid jõudu läheb ropult. Nagu tassiks igal päeval pärast leivaametist tulekut veel mõned tunnid ämbritega vett Ülemiste järvest Soome lahte.
Poliitikud ei saa probleemi lahendada. Neil on käed seotud. Kui ma kutsusin arutama reformi, mis peaks lapsevanemate poliitilist mõju suurendama, kostis Eesti erakondade esindajate suust süüdistusakt: siinkirjutaja olla vanurite vastu vaenulikult meelestatud, ta õhutavat põlvkondade vahelist vaenu. Seda ütlesid erakondade esindajad, kelle partei nimi algab „r”-tähega, „k”-tähega, „s”-tähega. Ettepanekud hakata riigi soosingul moodustama vanurite kommuune võivad tuua samasuguse süüdistuse – keegi tahab tulevastelt seenioridelt ära võtta seda vanaduspõlve, mille väärilised peaks olema „viie rikkama” hulka kuuluva riigi pensionärid.
Mina elan koos Annleena ja tema tütrega juba praegu sellises Eestis, kus üks pool elanikkonnast vaagub tagatoas hinge ja teine pool rabab selle nimel tööd teha, et hingevaakujad võimalikult kaua elus püsiksid. Tegeledes muul ajal elukestva õppega ning astudes järelejäänud jõuvarudega vastu uutele väljakutsetele.
Võtke seda sümbolina. Tuleviku sümbolina.
20. aprilli LPst
••Annleena tütar on minu elukaaslane. Aga ma ei nimeta Annleenat ämmaks. Mulle see sõna ei meeldi. Ja teiseks, ma peaaegu ei tunne oma elukaaslase ema. Insuldieelsel ajal polnud meil kokkupuudet. Nüüd küll – nüüd ta lamab kõrvaltoas. Juba neli aastat.
••Sakslasest sõber rääkis kord, kuidas ta asendas sõjaväeteenistuse Bundeswehris alternatiivteenistusega Punases Ristis. Ta hooldas paar aastat vanureid, sealhulgas voodihaigeid. Annleena näitel tean, et see töö ongi tugevatele meestele. Rondina voodis lamava vana naise mähkmete vahetamine, talle uue lina allapanek, tema pesemine, kõik see värk… Kujutate, millist füüsilist pingutust see nõuab? Sellega hakkama saamiseks peab valdama teatud võtteid. Nagu tõstmisspordis.
••Hooldekodu? Teate, kui palju sealne päev maksab? Ja kui palju saab õpetaja palka? Hooldekodu poole ärge niisuguste sissetulekutega parem üldse vaadake.
••Ma ei tea, mida mina oleksin nende nelja aasta jooksul samas olukorras teinud. Ära pööranud? Seda kindlasti. Ilmselt oleksin viinud oma voodihaige ema Toompeale riigikogu ette. Oleksin istunud seal ta kõrval, toitnud, mähkmeid vahetanud. Vaadanud turiste ja tuvisid. Püüdnud kontakteeruda seadusandliku võimuga, kes kinkis meile 2009. aastal sellise suurepärase perekonnaseaduse, mille järgi voodihaige inimese lähim sugulane võib end pidada sama hästi kui elusalt maetuks.
••Eestlased kannatavad viimase piirini ja siis sealt veel edasi. Võib-olla lähen mina seda kõike kõrvalt vaadates enne hulluks.
